Mõõkade maru I: Teras ja lumi. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
sauale, laup kipras. „Võrratu sõjamees… need on uhked sõnad, Majesteet, kuid sõnadega ei võideta lahinguid.”
„Lahinguid võidetakse mõõkadega,” sõnas ser Jorah järsult. „Ja prints Rhaegar oskas mõõgaga ümber käia.”
„Seda küll, ser, kuid… ma olen näinud sadu turniire ja rohkem sõdu, kui mulle meeldiks, ja olgu üks rüütel kui tahes tugev või kärme või osav, leidub talle ka väärilisi vastaseid. Mõni mees võidab ühe turniiri ja lüüakse järgmisel ruttu sadulast. Kaotuse võib tuua libe koht rohul või see, mida sa eelmisel õhtul sõid. Tuulemuutus võib kinkida võidu.” Vanamees vaatas ser Jorahi poole. „Või daami lembusepael, mis on käe ümber seotud.”
Mormonti nägu tõmbus pilve. „Ole oma sõnadega ettevaatlik, vanamees.”
Dany teadis, et Arstan oli näinud ser Jorahit Lannisporti turniiril, mille Mormont oli võitnud, daami lembusepael käe ümber seotud. Ta oli võitnud ka selle kõrgest soost ja kauni daami, Lynesse’i Hightowerite suguvõsast, kellest sai tema teine naine… kuid see naine laostas ja hülgas ta ja rüütlil oli nüüd valus teda meenutada. „Olge leebe, mu rüütel.” Dany puudutas ser Jorahi kätt. „Ma olen kindel, et Arstan ei tahtnud teid kuidagi solvata.”
„Olgu pealegi, Khaleesi.” Ser Jorahi hääles kõlas vimm.
Dany pöördus taas kilbikandja poole. „Ma tean Rhaegari kohta vähe. Ainult neid jutte, mida Viserys rääkis, ja tema oli siis väike poiss, kui meie vend surma sai. Milline ta tegelikult oli?”
Vanamees jäi hetkeks mõtlema. „Võimekas. Seda eelkõige. Sihikindel, kaalutlev, kohusetruu, otsekohene. Tema kohta räägitakse ühte lugu… kuid kahtlemata teab ka ser Jorah seda.”
„Ma tahan seda sinu suust kuulda.”
„Kui te nii soovite,” ütles Valgehabe. „Noore poisina oli Lohekivi prints täielik raamatukoi. Ta hakkas nii noorelt lugema, et inimesed rääkisid, et kuninganna Rhalla oli vist mõned raamatud ja küünla alla neelanud, kui poiss veel ta kõhus oli. Rhaegar ei tundnud teiste laste mängude vastu vähimatki huvi. Meistrid olid tema taibukusest hämmeldunud, kuid tema isa rüütlid heitsid mõrult nalja, et Baelor Õnnis on uuesti sündinud. Kuid ühel päeval leidis prints Rhaegar oma raamatutest midagi, mis teda muutis. Keegi ei tea, mis see võis olla, kuid ühel varahommikul ilmus poiss äkitselt hoovi, kus rüütlid parajasti end relvile seadsid. Ta läks relvaülema ser Darry juurde ja ütles: „Ma vajan mõõka ja soomusrüüd. Tundub, et minust peab saama sõdalane.”
„Ja ta oli seda!” ütles Dany õhinal.
„Seda oli ta tõesti.” Valgehabe kummardas. „Vabandage mind, Majesteet. Me räägime sõdalastest ja ma näen, et Belwas Tugev on ärganud. Ma pean tema eest hoolitsema.”
Dany heitis pilgu ahtrisse. Eunuhh ronis – oma suure kere kohta nobedalt – keset laevalage trümmist välja. Belwas oli jässakas, kuid laiaõlgne, tubli kuus puuda rasva ja lihaseid, suur pruun vats valgete armidega risti-rästi kaetud. Ta kandis kottpükse, kollasest siidist kõhuvööd ja naeruväärselt pisikest nahkvesti, mis oli raudnaastudega üle tipitud. „Belwas Tugev on näljane!” pasundas ta kõigile, õieti kellegi poole pöördumata. „Belwas Tugev sööb nüüd!” Ta pöördus ja märkas vööritornis Arstani. „Valgehabe! Sina tood Belwas Tugevale süüa!”
„Sa võid minna,” ütles Dany kannupoisile. Vanamees kummardas veel kord ja eemaldus, et hoolitseda mehe eest, keda ta teenis.
Ser Jorah jälgis seda, otsekohesel ausal näol peegeldumas halvakspanu. Etteulatuva lõuaga ja kummis turjaga Mormont oli suurt kasvu ja tugev. Ta polnud kaugeltki ilus mees, kuid truumat sõpra polnud Danyl seni veel olnud. „Sul tasuks selle vanamehe sõnades kahelda,” sõnas mees, kui Valgehabe oli kuuldekaugusest välja jõudnud.
„Kuninganna peab kõiki kuulama,” manitses Dany. „Ülikuid ja lihtrahvast, tugevaid ja nõrku, üllaid ja äraostetavaid. Üks hääl võib sulle rääkida valet, kuid paljude seas leidub alati tõtt.” Ta oli seda ühest raamatust lugenud.
„Kuula siis minu häält, Majesteet,” ütles pagulane. „See Arstan Valgehabe petab sind. Ta on kannupoisi kohta liiga vana ja ta räägib liiga head keelt, et olla selle topaka eunuhhi teener.”
See tundub tõesti imelik, oli Dany sunnitud möönma. Belwas Tugev oli endine ori, üles kasvanud ja välja õppinud Meereeni võitlusringides. Magister Illyrio oli saatnud ta Danyt kaitsma – või vähemalt nõnda Belwas väitis – ja Dany vajas tõepoolest kaitset. Anastaja oma Raudtroonil oli lubanud maid ja ülikuseisust igaühele, kes tüdruku tapab. Üks katse oli mürgitatud veinikruusiga juba tehtud. Mida lähemale ta Westerosele jõuab, seda tõenäolisemaks muutub järgmine rünnak. Qarthis oli sorts Pyat Pree saatnud ühe Kahjatseva Mehe ta elu võtma – kättemaksuks Koolmatute eest, kelle ta oli Põrmu paleesse sisse põletanud. Räägiti, et sortsid ei unusta kunagi tehtud kurja ja Kahjatsevatel Meestel ei jää ohver kunagi tapmata. Ka enamus dothrakke suhtuksid temasse vaenulikult. Khaal Drogo kod juhtisid nüüd oma khalasare ja ükski neist ei kõhkleks tema väikest salka nähes seda ründamast, et tema alamad tappa ja orjadeks teha ja lohistada Dany Vaes Dothrakki – tema õigesse kohta dosh khaleeni kortsuliste vanaeitede seas. Ta lootis, et Xaro Xhoan Daxos ei ole vaenlane, kuid Qarthi kaupmees oli himustanud tema lohesid. Ja lisaks oli veel Varju Quiathe, too kummaline naine punase lakitud maskiga ja oma salapäraste nõuannetega. Oli ka tema vaenlane või ainult ohtlik sõber? Dany polnud selles kindel.
Ser Jorah päästis mu mürgitaja käest ja Arstan Valgehabe mantikori käest. Võib-olla päästab mind järgmine kord Belwas Tugev. Eunuhh oli vägagi kogukas, käsivarred nagu väikesed puud ja suur kumer arakh nii terav, et ta oleks võinud sellega habet ajada, kuigi polnud eriti tõenäoline, et nendel siledatel pruunidel põskedel karvad tärkaksid. Kuid samas oli ta loomult lapsik. Kaitsjana jätab ta kõvasti soovida. Õnneks on mul ser Jorah ja mu ratsavennad. Ja ära unusta oma lohesid. Aja jooksul saavad lohedest tema kõige hirmuäratavamad kaitsjad, nii nagu nad olid seda Aegon Vallutajale ja tema õdedele kolmsada aastat tagasi. Kuid esialgu olid nad Danyle pigem ohuks kui kaitseks. Kogu maailmas leidus vaid kolm elavat lohet ja need kuulusid talle; nad olid imeväärsed ja õudustäratavad ja hindamatu väärtusega.
Ta mõtles, mida järgmiseks öelda, kui tundis kuklal jahedat puhangut ja tema hõbekuldsete juuste lahtine salk riivas ta laupa. Puri ülal rigises ja liigahtas ja korraga puhkes kogu „Balerionil” vali hõiskamine. „Tuul!” hõiskasid madrused. „Tuul tõuseb jälle, tuul!”
Dany tõstis pilgu üles, kus suure koge purjed lainetasid ja paisusid ja soodid tininal pingule tõmbusid ja laulsid seda toredat laulu, millest nad olid kuus pikka päeva puudust tundnud. Kapten Groleo tõttas käsklusi hõigates ahtrisse. Need pentoslased, kes ei hõisanud, ronisid käbedalt mastidesse. Isegi Belwas Tugev tõi kuuldavale vägeva röögatuse ja keksis pisut ringi. „Jumalad on armulised!” ütles Dany. „Kas näete, Jorah? Me oleme jälle teel.”
„Jah,” vastas rüütel, „aga mis meid ees ootab, mu kuninganna?”
Tuul puhus terve päeva idast, algul ühtlaselt ja siis ägedate iilidena. Päike loojus punaselt lõkendades. Westeros jääb minu jaoks ikka veel maailma teise otsa, tuletas Dany endale meelde, kuid iga tund viib mind sellele lähemale. Ta püüdis ette kujutada, mis tunne tal võib olla, kui ta näeb esimest korda maad, mille valitsejaks ta oli sündinud. Ma olen kindel, et kaunimat randa pole mu silmad eales näinud. Kuidas saakski see teisiti olla?
Kuid hiljem sama päeva õhtul, kui „Balerion” läbi pimeduse edasi tormas ja Dany istus ristijalu oma koil kapteni kajutis ja söötis oma lohesid – „Isegi merel on kuningannad tähtsamad kui kaptenid,” oli Groleo ülimalt lahkelt öelnud – koputas keegi järsult uksele.
Irri oli maganud Dany koi jalutsis (ase oli kolme jaoks liiga kitsas ja sel õhtul oli Jhiqui kord oma khaleesiga pehmet sulgvoodit jagada), kuid koputust kuuldes ümmardaja virgus ja läks ukse juurde. Dany tõmbas ühe voodivaiba üles ja pistis endale kaenalde alla. Ta oli alasti ega oodanud