Mõõkade maru I: Teras ja lumi. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
paar jalga ja mäeharjale seisma jäi. Suur ja punane päike rippus kõrgete mändide kohal ja allpool jätkusid puud ja künkad nii kaugele, kui ta nägi ja haistis. Kõrgel roosa taeva taustal tiirutas tume haugas.
Prints. Inimhääl kõlas tema peas ootamatult, kuid ta tundis, et see oli õige. Metsade prints, hundilaane prints. Ta oli tugev ja nobe ja äge ja tema ees tundsid hirmu kõik, kes selles toredas rohelises maailmas elasid.
Kaugel all metsaveerel liikus miski puude vahel. Hall vilu, mis juba hetk hiljem silmist kadus, kuid sellest piisas, et tal kõrvad kikki tõusid. Seal all, kiire vooluga rohelise oja kõrval vilksatas jooksuga mööda veel üks kogu. Hundid, taipas ta. Tema väikesed sugulased, kes jälitasid mõnd saaklooma. Nüüd nägi prints veel mitut varju nobedatel hallidel käppadel. Kari.
Ka temal oli kunagi olnud kari. Neid oli siis viis ja kuues, kes hoidis eraldi. Kusagil sügaval tema sees olid helid, mida inimesed olid neile andnud, et nende vahel vahet teha, kuid ta ei tundnud neid mitte nende helide järgi. Ta mäletas nende, oma vendade ja õdede lõhnu. Neil kõigil oli olnud sarnane lõhn, karja lõhn, kuid igaühel ka erinev.
Prints tundis, et tema tige, hõõguvate roheliste silmadega vend oli läheduses, kuigi ta ei olnud teda juba mitu jahti näinud. Kuid iga loojuva päikesega jäi ta üha kaugemaks ja tema oli olnud viimane. Teised oli kaugel laiali hajunud nagu tuulispasast viidud lehed.
Mõnikord tajus ta neid siiski, nagu oleksid nad ikka veel temaga koos, ainult tema pilgu eest kivirahnu või metsatuka taha varjatud. Ta ei tundnud nende lõhna ega kuulnud öösiti nende ulgumist, kuid tundis nende ligiolekut oma kuklaga… kõigi, välja arvatud see õde, kelle nad olid kaotanud. Õde meenutades vajus tema händ sorgu. Nüüd neli, mitte viis. Neli ja veel üks, see valge, kellel pole häält…
Need metsad olid nende omad, need lumised nõlvakud ja kivised künkad, suured rohelised männid ja kuldkollaste lehtedega tammed, väleda vooluga ojad ja sinised järved, mida ääristasid valged härmatisesiilud. Kuid tema õde oli lahkunud vabast loodusest, et kõndida inimkivist kodades, kus valitsesid teised jahimehed, ja nende müüride vahele sattunult oli raske sealt tagasi välja pääseda. Huntprints mäletas seda.
Tuul pöördus äkitselt.
Hirv ja hirm ja veri. Saagi lõhn äratas temas nälja. Prints tõmbas veel kord ninaga tuult, pöördus ja sööstis minema, kalpsates piki mäeharja, lõuad poolirevil. Mäeselja kaugem ots oli järsem kui see, kust ta oli üles tulnud, kuid ta kihutas komistamata üle kivide ja juurte ja kõdunevate lehtede, nõlvast alla ja puude vahelt läbi, pikkade sammudega maad neelates. Lõhn tõmbas teda üha kiiremini enda poole.
Kui ta kohale jõudis, oli hirv maas ja hinge heitmas, ümberringi kaheksa printsi väiksemat halli sugulast. Karja juhid olid sööma hakanud – kõigepealt isane ja siis tema paariline – rebides kordamööda liha oma saagi punetavast kõhualusest. Teised ootasid kannatlikult, välja arvatud karja heidik, kes kõndis teistest paari sammu kaugusel valvsalt ringiratast, händ jalge vahele tõmmatud. Tema osaks pidi jääma see, mille ta vennad lõpuks üle jätavad.
Prints asus allatuult, nii et nad ei märganud teda enne, kui ta hüppas langenud puutüvele kuue sammu kaugusel kohast, kus nad sõid. Heidik nägi teda esimesena, vingatas haledalt ja pistis putku. Tema karjakaaslased pöördusid seda häält kuuldes ja ajasid lõrisedes kihvad paljaks, kõik peale juhtisase ja – emase.
Ürghunt vastas nende lõrinale kumeda hoiatava urinaga ja paljastas omakorda kihvad. Ta oli oma sugulastest kogukam – kõhetust heidikust kaks korda ja kummastki karjajuhist poole suurem. Ta hüppas alla nende keskele ja kolm neist pistsid plehku ja kadusid võssa. Neljas ründas teda, hambad laksumas. Ta pöördus vaenlasele vastu, haaras hundi jala lõugade vahele, kui nad kokku puutusid, ja paiskas klähviva ja lonkava vastase eemale.
Ja siis seisis tema vastas ainult karja juht, suur hall isane, kelle koonu kattis saagi kõhualuse veri. Tema koonul paistsid ka valged karvad, mis näitasid, et ta on vana hunt, ent kui ta suu avas, jooksis ta kihvadelt punast ila.
Ta kardab sama vähe kui mina, mõtles prints. Sellest tuleb hea võitlus. Nad kargasid teineteisele kallale.
Nad võitlesid kaua, veeredes koos üle juurte ja kivide ja mahalangenud lehtede ja saaklooma laialipudenenud soolikate, teineteist kihvade ja küüntega rebides, lahku tõmbudes, teineteise ümber tiireldes ja uuesti võitlusse sööstes. Prints oli suurem ja palju tugevam, kuid tema sugulasel oli kari. Emane hiilis nuhutades ja urisedes nende vahetus läheduses ja astus ette iga kord, kui tema paariline verisena tagasi tõmbus. Aeg-ajalt sööstsid ligi ka teised hundid ja napsasid kihvadega printsi jalga või kõrva, kui ta seljaga nende poole jäi. Üks neist ajas ta nii vihale, et ta pöördus tuhinal pimedas raevus ja rebis ründajal kõri lõhki. Pärast seda hoidusid teised temast kaugemale.
Ja kui roheliste ja kuldkollaste okste vahelt immitses viimane loojangupuna, heitis vana hunt kurnatult mullale ja pööras end selili, paljastades oma kõri ja kõhualuse. See tähendas alistumist.
Prints nuhutas teda ja lakkus karvalt ja haavadelt verd. Kui vana hunt vaikselt vingahtas, pöördus ürghunt kõrvale. Ta oli nüüd väga näljane ja saak kuulus talle.
„Hodor.”
Seda äkilist heli kuuldes tardus ta paigale ja urises. Hundid jälgisid teda roheliste ja kollaste silmadega, milles helkis loojanguvalgus. Ükski neist polnud seda kuulnud. See veider tuul puhus ainult tema kõrvades. Ta surus oma lõuad hirve kõhtu ja rebis sealt suutäie liha.
„Hodor, hodor.”
Ei, mõtles ta. Ei, ma ei tule. See oli poisi, mitte ürghundi mõte. Mets tema ümber tõmbus hämaraks, kuni jäid vaid puude varjud ja tema sugulaste hiilgavad silmad. Ja läbi nende silmade ja nende taga nägi ta suurt kasvu mehe muhelevat nägu ja võlvkeldrit, mille müüre katsid salpeetrilaigud. Vere tugev soe maik haihtus tema keelelt. Ei, jätke, jätke, ma tahan süüa, ma tahan, ma…
„Hodor, hodor, hodor, hodor, hodor,” leelutas Hodor, Brani nõrgalt õlgadest ette-taha, ette-taha raputades. Ta püüdis seda teha hellalt nagu alati, kuid Hodor oli seitse jalga pikk ega andnud oma jõust endale aru ja tema vägevad kämblad raputasid Brani nii, et poisil hambad plaksusid. „JÄTA!” karjus Bran vihaselt. „Lõpeta ära, Hodor, ma olen siin, ma olen siin.”
Hodor kuuletus, näol hämmeldunud ilme. „Hodor?”
Mets ja hundid olid kadunud. Bran oli jälle tagasi, rõskes keldris ühe igivana vahitorni all, mis oli maha jäetud juba vist mitme tuhande aasta eest. See ei meenutanudki enam eriti torni. Isegi allavarisenud kivid olid sammalt ja luuderohtu nii täis kasvanud, et neid oli raske märgata, kuni sa otse nende peal ei seisnud. Bran oli selle koha nimetanud Varisenud torniks, kuid Meera oli olnud see, kes leidis tee alla võlvkeldrisse.
„Sa olid liiga kaua ära.” Jojen Reed oli kolmeteistkümne aastane, Branist vaid neli aastat vanem. Jojen polnud temast ka palju pikem, ainult kaks või kolm tolli, kuid tema tõsine kõneviis tekitas mulje, nagu oleks ta vanem ja targem kui tegelikult. Talitundrus oli Vanamemm teda nimetanud „väikeseks vanaisaks”.
Bran piidles teda pahaselt. „Ma tahtsin süüa.”
„Meera jõuab varsti tagasi ja toob midagi õhtusöögiks.”
„Mul on konnadest kõrini.” Meera oli konnasööja Kaelalt, mistõttu Bran ei saanud talle süüks panna, et ta nii palju konni püüab, kuid ikkagi… „Ma tahtsin hirve süüa.” Hetkeks meenus talle selle maitse, veri ja toores rammus liha, ja tal hakkas suu vett jooksma. Ma võitlesin selle endale. Ja võitsin.
„Kas sa puid märgistasid?”
Bran punastas. Jojen käskis alati tal asju teha, kui ta oma kolmanda silma avas ja Suve kehasse läks. Puukoort küünistada, püüda jänes ja see lõugade vahel puutumatult kohale tuua, mõned kivid ühte ritta lükata. Tobedaid asju. „Ma unustasin,” ütles ta.
„Sa unustad alati.”
See oli tõsi. Ta tahtis teha neid asju, mida Jojen palus, aga niipea kui ta hundiks sai, ei