Mõõkade maru I: Teras ja lumi. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
laevu ehitada. Võib-olla ta ehitaski need ja me saame Vetevoole purjetada ja Robbi koos tema sõjaväega koju tuua. Siis poleks enam tähtis, kas keegi teab, et ma elus olen. Robb ei laseks kellelgi meile kurja teha.”
„Hodor!” krooksatas Hodor. „Hodor, hodor.”
Kuid ta oli ainuke, kellele Brani plaan meeldis. Meera vaid naeratas talle ja Jojen kortsutas kulmu. Nad ei kuulanud kunagi, mida tema tahtis, kuigi Bran oli Starkide soost ja pealegi prints ja Kaela Reedid olid Starkide vasallid.
„Hooooodor,” ütles Hodor õõtsudes. „Hoooooooooodor, hooooooooodor, hoDOR, hoDOR, hoDOR.” Vahel meeldis talle nii teha – lihtsalt öelda oma nime mitmel erineval moel, ikka ja jälle uuesti. Teinekord võis ta nii vait püsida, nagu poleks teda üldse olemaski. Hodor oli ettearvamatu. „HODOR, HODOR, HODOR!” kisas tallipoiss.
Ta ei kavatsegi lõpetada, taipas Bran. „Hodor, kas sa ei taha välja minna ja seal oma mõõgaga harjutada?”
Tallipoiss oli oma mõõga unustanud, kuid nüüd meenus see talle. „Hodor!” krooksatas ta. Ta läks oma relva järele. Nad olid võtnud kaasa kolm hauamõõka maa-alusest matusepaigast, kuhu Bran ja ta vend Rickon olid Theon Greyjoy raudsaarlaste eest peitu läinud. Bran võttis endale oma onu Brandoni mõõga, Meera selle, mille ta leidis Brani vanaisa isand Rickardi põlvedelt. Hodori mõõk oli palju vanem, suur raske rauakolakas, sajanditepikkusest unarussejätmisest nüri ja üleni roosteplekiline. Ta võis sellega tundide kaupa ühtesoodu vehkida. Kivirusude lähedal oli üks kõdunenud puu, mille ta oli pooleldi tükkideks raiunud.
Ka siis, kui ta välja läks, kuulsid nad teda läbi müüride üürgamas „HODOR!”, kui ta oma puud torkis ja raius. Õnneks oli hundilaas üüratu ja polnud eriti karta, et keegi teine võiks teda kuulda.
„Mida sa selle õpetajajutuga mõtlesid, Jojen?” küsis Bran. „Sina oled mu õpetaja. Ma tean, et ma pole ühtegi puud märgistanud, aga ma teen seda järgmine kord. Minu kolmas silm on lahti, nagu sa tahtsid…”
„Nii pärani lahti, et ma kardan, et sa võid sellest läbi kukkuda ja elad kogu oma ülejäänud elu hundina metsades.”
„Ei ela, ma luban.”
„Poiss lubab. Kas hunt seda mäletab? Sa jooksed koos Suvega, pead koos temaga jahti, tapad koos temaga… aga sa allud tema tahtele rohkem kui tema sinu omale.”
„Ma lihtsalt unustan,” kurtis Bran. „Ma olen vaid üheksa aastane. Küll asi paraneb, kui ma vanemaks saan. Isegi Florian Narr ja prints Aemon Loherüütel ei olnud üheksa-aastaselt vägevad rüütlid.”
„See on tõsi,” ütles Jojen, „ja targasti öeldud, kui ainult päevad ikka veel pikemaks läheksid… aga nad ei lähe. Ma tean, et sa oled suvelaps. Ütle mulle Starkide suguvõsa tunnuslause.”
„Talv on tulekul.” Ainuüksi nendest sõnadest hakkas Branil külm.
Jojen noogutas tõsiselt. „Ma nägin unes tiivulist hunti, keda hoidsid maa küljes kivist ahelad, ja tulin Talitundrusse teda vabastama. Sul ei ole nüüd enam ahelaid küljes, kuid sa ei lenda ikkagi.”
„Siis õpeta mind.” Bran kartis ikka veel kolme silmaga varest, kes kollitas vahel ta unenägudes, nokkis lõputult nahka ta silmade vahel ja käskis tal lennata. „Sa oled meelekaeja.”
„Ei, ainult poiss, kes näeb unenägusid,” vastas Jojen. „Meelekaejad olid midagi enamat. Lisaks olid nad soerdid nagu sina ja vägevaim neist võis käia iga lendava või ujuva või roomava looma kehas ja võis vaadata läbi paispuude silmade ja näha tõde, mis on maailma eest varjatud.
Jumalad jagavad palju ande, Bran. Mu õde on kütt. Tal on võime kärmelt joosta ja seista nii liikumatult, et ta muutub otsekui nähtamatuks. Tal on terav kuulmine, terav pilk ja ta käib võrgu ja odaga kindlalt ümber. Ta võib hingata muda ja söösta läbi puudevõrade. Mina ei suudaks neid asju teha rohkem kui sina. Minule on jumalad andnud kaemisunenäod ja sinule… sa võid olla minust üle, Bran. Sa oled tiivuline hunt ja keegi ei tea, kui kaugele ja kõrgele sa võid lennata… kui sul on keegi, kes sind õpetab.
Kuidas saan ma aidata sul vallata annet, millest ma aru ei saa? Meie Kaelal mäletame Esimest Rahvast ja metsa lapsi, kes olid nende sõbrad… aga väga palju on unustatud ja väga paljut pole me teadnudki.”
Meera võttis Branil käest. „Kui me jääme siia, kus me kedagi ei sega, oled sa sõja lõpuni väljaspool ohtu. Aga sa ei õpi, välja arvatud seda, mida mu vend oskab sulle õpetada, ja sa kuulsid, mida ta ütles. Kui me siit lahkume, et otsida pelgupaika Viimases Koldes või Müüri taga, võidakse meid kinni võtta. Ma tean, et sa oled alles poiss, aga sa oled ka meie prints, meie valitseja poeg ja meie kuninga seaduslik troonipärija. Me oleme vandunud sulle truudust maa ja vee, pronksi ja raua, jää ja tule nimel. See on sinu elu, Bran, ja sinu anne. Ma arvan, et ka valiku peaksid tegema sina. Meie oleme sinu alamad ja täidame käsku.” Ta muheles. „Vähemalt selles asjas.”
„Sa tahad öelda, et te teete nii nagu mina ütlen?” küsis Bran. „Tõesti?”
„Tõesti, mu prints,” vastas tüdruk, „nii et mõtle hästi järele.”
Bran püüdis hästi järele mõelda, nii nagu ta isa oleks teinud. Suur-Joni onud Hother Hoorajääger ja Mors Vareseroog olid metsikud mehed, kuid Brani meelest võis neid ustavaiks pidada. Ja Karstarke ka. Isa oli alati öelnud, et Karhold on tugev kants. Umberite või Karstarkide juures poleks meil ohtu karta.
Nad võiksid ka minna lõunasse paksu isand Manderly juurde. Talitundrus oli ta palju naernud ja tundus, et ta ei vaadanud Brani sugugi nii haletsevalt nagu teised isandad. Cerwyni loss oli lähemal kui Valge Sadam, kuid meister Luwin oli öelnud, et Cley Cerwyn on tapetud. Ka Umberid ja Karstarkid ja Manderlyd võivad kõik tapetud olla, taipas ta. Nagu ta isegi, kui raudsaarlased või Boltoni sohik ta kätte saavad.
Kui nad siia, Varisenud torni alla peitu jääksid, ei leiaks neid keegi. Ta jääks ellu. Ja sandiks.
Bran avastas, et nutab. Loll titt, sõitles ta ennast mõttes. Kuhu ta ka ei läheks – Karholdi või Valgesse Sadamasse või Hallvee linnusesse – oleks ta sinna kohale jõudes endiselt jõudes ikka sant. Ta surus käed rusikasse. „Ma tahan lennata,” ütles ta. „Palun viige mind varese juurde.”
DAVOS
Kui ta üles tekile läks, jäi Triivmargi pikk neem nende taga üha väiksemaks, eespool aga tõusis merest Lohekivi. Saare asukohta tähistas mäe tipust kerkiv helehall suitsukahl. Lohemägi on täna hommikul rahutu, mõtles Davos, või siis põletab Melisandre jälle midagi.
Ta oli Melisandre peale palju mõelnud, kui „Shalaya Tants” sõitis üle Mustvee lahe ja läbi Neelu, loovides jonnakalt muutlikes tuultes. Suur lõke, mis põles Massey sääre otsas Teravneeme vahitorni tipus, tõi talle meelde rubiini, mida naine kurgu all kandis, ja kui maailm koidu ja loojangu ajal punaseks värvus, võtsid heljuvad pilved sama värvi nagu Melisandre kahisevad siid- ja atlassseelikud.
Ka tema ootab seal Lohekivil, ootab kogu oma ilus ja vägevuses, koos oma jumala ja oma varjude ja oma kuningaga. Punane preestrinna oli kogu aeg tundunud Stannisele ustav olevat – seni. Ta on kuninga ära ajanud, nii nagu mees hobuse ära ajab. Ta üritab Stannise seljas võimule ratsutada ja selle nimel saatis ta mu pojad tulle. Ma lõikan ta elusa südame tal rinnust välja ja vaatan, kuidas see põleb. Davos puudutas pikka vahedat lüseeni põueoda, mille kapten oli talle andnud.
Kapten oli tema vastu väga lahke olnud. Tema nimi oli Khorane Sathmantes – lüseenlane nagu ka Salladhor Saan, kellele see laev kuulus. Kui kapten sai teada, et mees, kelle ta oli merest üles korjanud, on kuulus sibularüütel, andis ta Davose käsutusse omaenese kajuti ja oma riided ja paari uusi saapaid, mis olid peaaegu parajad. Ta nõudis, et Davos jagaks temaga ka toidulauda, kuigi see lõppes halvasti. Davose magu ei talunud tigusid ja silmusid ja muud rammusat toitu, millest kapten Khorane väga lugu pidas, ja pärast esimest einet kapteni lauas veetis ta ülejäänud päeva reelingu ääres, üks või teine ots üle selle röötsakil.
Lohekivi