Mõõkade maru I: Teras ja lumi. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
isa oleks lasknud mul pea maha raiuda.” Kuningas kehitas õlgu. „Kuigi ma olin tema lauas söönud ja seega külalisõiguse kaitse all. Külalislahkuse seadused on sama vanad kui Esimene Rahvas ja pühad nagu südamepuu.” Ta osutas lauale nende vahel, murtud leivale ja kanakontidele. „Siin oled sina külaline ja minu juures ei sünni sulle midagi halba… vähemalt täna õhtul. Räägi mulle nüüd tõtt, Jon Snow. Oled sa argpüks, kes jooksis üle hirmu pärast või tõi sind minu telki mingi muu põhjus?”
Külalisõigusest hoolimata mõistis Jon Snow, et ta kõnnib õhukesel jääl. Üks valesamm ja ta vajub vette, mis on nii külm, et ta süda jääb seisma. Kaalu iga sõna, enne kui selle välja ütled, sõnas ta endamisi. Ta rüüpas suure sõõmu mõdu, et vastusega venitada. Kui ta sarve käest pani, ütles ta: „Räägi mulle, miks sina üle jooksid ja siis räägin mina, miks ma seda tegin.”
Mance Rayder naeratas, nagu Jon oligi lootnud. Kuningale ilmselgelt meeldis omaenese häält kuulata. „Kindlasti räägitakse minu pagemise kohta palju lugusid.”
„Mõned ütlevad, et sa tegid seda krooni pärast. Teised, et naise pärast. Kolmandad, et sinu soontes voolab metslase veri.”
„Metslase veri on Esimese Rahva veri, seesama veri, mis voolab Starkide soontes. Kui kroonist rääkida, siis näed sa seda kusagil?”
„Ma näen naist.” Jon kiikas Dalla poole.
Mance võttis naisel käest ja tõmbas ta enda ligi. „Minu abikaasal polnud selles mingit süüd. Ma kohtasin teda tagasiteel sinu isa lossist. Poolkäsi oli tehtud vanast tammepuust, mina aga olen elavast ihust ja pean naisterahva võludest väga lugu… nagu ka kolmveerand Vahtkonnast. Nende hulgas on mehi, kes kannavad endiselt musta rüüd, kuigi neil on olnud kümme korda rohkem naisi kui minusugusel vaesel kuningal. Sa pead uuesti arvama, Jon Snow.”
Jon jäi hetkeks mõttesse. „Poolkäsi ütles, et sa armastad väga metslaste muusikat.”
„Nii see oli. Ja on. See vastus oli juba lähemal. Aga mitte täpne.” Mance Rayder tõusis, haakis hõlmad lahti ja laotas mantli pingile. „Selle pärast siin.”
„Mantli pärast?”
„Öise Vahtkonna vannutatud venna musta villase mantli pärast,” sõnas Müüritagune kuningas. „Ühel maakuulamisretkel tabasime me uhke suure põdra. Me nülgisime seda parajasti, kui vere lõhn varjukassi koopast välja meelitas. Ma kihutasin ta minema, kuid enne seda kiskus ta mu mantli ribadeks. Kas näed? Siit, siit ja siit.” Kuningas kõhistas naerda. „Ta kiskus ribadeks ka mu käe ja selja ja ma jooksin verd hullemini kui põder. Mu vennad kartsid, et ma heidan hinge, enne kui nad jõuavad mu tagasi Varjutorni meister Mullini juurde viia, ja kandsid mu seepärast ühte metslaste külla, kus meie teada pidi elama üks vana ravitsejast teadmanaine. Selgus, et ta oli ära surnud, kuid tema tütar tohterdas mind. Puhastas mu haavad, õmbles need kokku ja andis mulle putru ja ravijooki, kuni ma küllalt kosusin, et jälle sadulasse istuda. Ja ta õmbles kokku ka rebendid minu mantlis – punase asshai siidiga, mille tema vanaema oli kaasa kahmanud ühe Jäätunud rannikule jooksnud koge vrakist. See oli tema suurim varandus ja tema kingitus mulle.” Mance heitis mantli tagasi õlgadele. „Varjutornis aga anti mulle laost uus villane mantel, üleni must ja musta äärisega, mis sobis minu mustade pükste ja mustade saabaste, minu musta vammuse ja musta soomussärgiga. Sellel uuel mantlil polnud ainsatki katkist ega kärisenud kohta… ja mis peaasi, mitte triipugi punast. Öise Vahtkonna mehed kannavad musta, tuletas ser Denys Mallister mulle rangelt meelde, nagu oleksin ma selle unustanud. Ta ütles, et mu vana mantel kõlbab veel ainult ärapõletamiseks.
Ma lahkusin järgmisel hommikul… sinna, kus suudlus ei olnud kuritegu ja kus mees võib kanda sellist mantlit, nagu ise tahab.” Kuningas haakis mantli kokku ja võttis jälle istet. „Ja sina, Jon Snow?”
Jon rüüpas veel ühe sõõmu mõdu. On vaid üks lugu, mida ta võib uskuma jääda. „Sa ütlesid, et olid Talitundrus sel õhtul, kui mu isa kuningas Robertile võõruspeo korraldas.”
„Nii ma ütlesin, sest ma olin seal.”
„Siis nägid sa meid kõiki. Prints Joffreyd ja prints Tommenit, printsess Myrcellat, minu vendi Robbi ja Brani ja Rickonit, mu õdesid Aryat ja Sansat. Sa nägid, kuidas nad mööda vahekäiku sisse tulid, kõigi pilgud nendele suunatud, ja istusid lauda otse poodiumi kõrval, kus istusid kuningas ja kuninganna.”
„Ma mäletan seda.”
„Ja kas sa nägid, kus mina istusin, Mance?” Jon kummardus ettepoole. „Kas sa nägid, kus oli sohiku koht?”
Mance Rayder vaatas tükk aega talle näkku. „Sulle peaks vist uue mantli vaatama,” sõnas kuningas ja ulatas Jonile käe.
DAENERYS
Üle tüüne sinise vee kõlasid galeeride aeglased ühtlased trummilöögid ja aerude vaikne vuhin. Suur koge kägises nende kiiluvees, jämedad veoköied pingule tõmbunud. „Balerioni” purjed rippusid lõdvalt, lotendades abitult mastides. Kuid seistes laeva käilatornis ja vaadates, kuidas tema lohed pilvitus sinises taevas üksteist taga ajavad, oli Daenerys Targaryen ometi õnnelikum kui kunagi varem elus.
Tema dothrakid nimetasid merd „mürgiseks veeks”, sest nad umbusaldasid mis tahes vedelikku, mis nende hobustele juua ei kõlvanud. Päeval, mil kolm laeva Qarthis ankrud hiivasid, oleks võinud arvata, nagu purjetaksid nad Pentose asemel põrgusse. Dany noored vaprad ratsavennad põrnitsesid kahanevat rannajoont pärani silmi, silmavalged välkumas, igaüks neist täis otsustavust oma hirmu enne teisi mitte näidata, tema ümmardajad Irri ja Jhiqui aga klammerdusid meeleheitlikult reelingu külge ja öökisid iga väiksema laine juures üle parda. Ülejäänud Dany väikese khalasari liikmed püsisid teki all, eelistades hirmunud hobuste seltsi laevade ümber laiuvale hirmutavale maailmale, kus puudus kindel maa. Kui neid kuuendal teeloleku päeval tabas äkiline tormihoog, kuulis Dany läbi luukide nende hääli: hobused põtkisid ja hirnusid, ratsanikud aga palvetasid heledal väriseval häälel iga kord, kui „Balerion” kerkis või õõtsus.
Kuid Danyt ei hirmutanud ükski tormihoog. Teda hüüti Daenerys Tormissündinuks, sest ta oli kaugel Lohekivil kisendades ilmale tulnud, kui väljas huilgas kõige tugevam torm, mida keegi Westerosel mäletas; nii metsik torm, et see rebis veesülitid kantsi müüridelt ja lõhkus tema isa laevastiku pilbasteks.
Kitsas meri oli tihti tormine ja Dany oli tüdrukupõlves poolsada korda üle selle sõitnud, kui nad ühest Vabalinnast teise põgenesid, Anastaja palgamõrtsukatest vaid sammuke ees. Ta armastas merd. Talle meeldis mereõhu terav soolane lõhn ja avar horisont, mida piiras ainult sinine taevakumm ülal. Talle meeldisid delfiinid, kes mõnikord „Balerioni” kõrval ujusid, sööstes läbi lainete nagu hõbedased odad, ja lendkalad, keda nad tihtilugu nägid. Talle meeldisid isegi meremehed ja nende laulud ja lood. Kord Braavosele sõites, kui ta vaatas, kuidas madrused tõusva tormi eel suurt rohelist purje rehvisid, oli ta isegi mõelnud, kui tore oleks olla meremees. Aga kui ta seda vennale ütles, oli Viserys teda tutistanud, kuni ta nutma hakkas. „Sinu soontes voolab lohe veri,” oli vend talle kisendanud. „Lohe, mitte mingi haisva kala veri.”
Ta oli selles suhtes rumal, ja mitte ainult selles suhtes, mõtles Dany. Kui ta oleks olnud targem ja kannatlikum, sõidaks nüüd tema läände, et võtta tagasi troon, mis tegelikult talle kuulus. Dany oli hakanud mõistma, et Viserys oli olnud rumal ja õel, kuid tundis ometi vahel temast puudust. Mitte julmast nõrgast mehest, kelleks ta oli lõpuks muutunud, vaid vennast, kes oli mõnikord lubanud Danyl oma voodisse pugeda, poisist, kes rääkis talle lugusid Seitsmest Kuningriigist ja sellest, kui palju parem hakkab nende elu olema siis, kui ta oma krooni ükskord tagasi võidab.
Tema kõrvale ilmus kapten. „Suudaks see „Balerion” lennata nagu tema ammune nimekaim, Teie Majesteet,” sõnas ta kanges valüüria keeles, milles kõlas tugev pentose aktsent. „Siis poleks meil tarvis ei sõuda ega vedada ega tuult paluda.”
„Seda küll, kapten,” vastas Dany naeratades, tundes heameelt, et oli selle mehe enda poole võitnud. Kapten Groleo oli vana pentoslane, nagu ka tema käskija, Illyrio Mopatis, ja