Mõõkade maru I: Teras ja lumi. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
on Dalla,” jätkas Mance Rayder. Rase naine naeratas ujedalt. „Kohtle teda nii nagu iga teist kuningannat, ta kannab minu last.” Ta pöördus ülejäänud kahe poole. „See kaunitar on tema õde Val. Noor Jarl tema kõrval on tema uus mängukann.”
„Ükski mees ei nimeta mind mängukanniks,” ütles tõmmu ja sõjakas Jarl.
„Ja Val pole mees,” turtsatas valge habemega Tormund. „Sa peaksid olema seda nüüdseks juba märganud, poiss.”
„Nüüd sa siis tunned meid, Jon Snow,” ütles Mance Rayder. „Müüritagune kuningas ja tema õukond, nii hea kui see on. Ja nüüd tahaks ka sinu suust üht-teist kuulda. Kust sa tuled?”
„Talitundrust, läbi Musta Kantsi,” vastas Jon.
„Ja mis tõi su Piimvee ülemjooksule, nii kaugele kodukoldest?” Mance ei hakanud Joni vastust ootama, vaid pööras pilgu kohe Lõgissärgile. „Palju neid oli?”
„Viis. Kolm on surnud ja poiss siin. Neljas läks üles mäkke, kuhu hobustega järele ei saanud.”
Rayderi pilk ristus taas Joni omaga. „Kas te olite ainult viiekesi? Või luusib su vendi siin rohkem ringi?”
„Me olime neljakesi, lisaks Poolkäsi. Qhorin oli väärt kahtekümmet tavalist meest.”
Müüritagune kuningas naeratas seda kuuldes. „Mõned arvasid nii. Ikkagi… poiss Mustast Kantsist koos Varjutorni maakuulajatega? Kuidas see niimoodi juhtus?”
Jonil oli vale juba valmis mõeldud. „Ülempealik saatis mu Poolkäe juurde välja õppima ja ta võttis mu kaasa maad kuulama.”
Magnar Styr kortsutas nende sõnade peale kulmu. „Või maad kuulama… miks peaksid varesed Üürgavasse kurusse luurele tulema?”
„Külad olid maha jäetud,” sõnas Jon tõemeelselt. „Tundus, nagu oleks kogu vaba rahvas kuhugi kadunud.”
„Jah, kadunud,” ütles Mance Rayder. „Ja mitte ainult vaba rahvas. Kes teile ütles, kus me oleme, Jon Snow?”
Tormund mühatas. „Ma söön oma mütsi ära, kui see polnud Craster. Ma ütlesin sulle, Mance, et see lojus tuleb peajagu lühemaks teha.”
Kuningas heitis vanemale mehele ärritatud pilgu. „Tormund, püüa vahel ka mõelda, enne kui midagi ütled. Mina tean, et see oli Craster. Ma küsisin Jonilt selleks, et näha, kas ta vastab mulle tõtt.”
„Haa.” Tormund sülitas. „Einoh, selle peale ma ei tulnudki!” Ta muheles Joni poole. „Näed, poiss, sellepärast ongi tema kuningas ja mina mitte. Joomises, võitlemises ja laulmises annan ma talle silmad ette ja minu riist on tema omast kolm korda suurem, aga Mance’il on nutti. Eks tast kasvatatud varest ja vares on üks kaval lind.”
„Ma tahaksin selle noormehega omavahel rääkida, hea Kontide Isand,” sõnas Mance Rayder Lõgissärgile. „Jätke meid üksi, teie kõik.”
„Kuidas, kas mina ka?” küsis Tormund.
„Ei, sina eelkõige,” vastas Mance.
„Mina ei söö kojas, kuhu mind ei taheta.” Tormund ajas ennast jalule. „Ma lahkun koos kanadega.” Ta kahmas söepannilt veel ühe kana, pistis selle oma mantlivoodrisse õmmeldud taskusse, tegi „haa” ja väljus sõrmi lakkudes. Teised lahkusid tema kannul, kõik peale Dalla.
„Istu, kui tahad,” ütles Rayder, kui nad olid läinud. „On sul kõht tühi? Tormund jättis meile vähemalt kaks lindu.”
„Ma sööksin meeleldi, Teie Majesteet. Ja olge tänatud.”
„Teie Majesteet?” Kuningas naeratas. „Seda pöördumist ei kuule vaba rahva suust just sageli. Enamus ütleb mulle Mance ja mõned ka sina. Kas jood ühe sarvetäie mõdu?”
„Hea meelega,” vastas Jon.
Kuningas valas ta sarve ise täis, Dalla aga lõikas krõbedaks küpsenud kanad lahti ja tõi kummalegi ühe poole. Jon tõmbas kindad käest ja sõi näppudega, lutsides kondid viimase liharaasuni paljaks.
„Tormund rääkis õigust,” ütles Mance Rayder, leivapätsi küljest käntsakat rebides. „Must vares on tõepoolest kaval lind… kuid mina olin vares juba siis, kui sina polnud vanem kui see laps Dalla kõhus. Nii et ära parem püüagi mind üle kavaldada.”
„Nagu käsid, Teie – Mance.”
Kuningas naeris. „Teie Mance? Miks mitte! Ma lubasin ennist sulle rääkida, kust ma sind tunnen. Kas sa pole ise veel selle peale tulnud?”
Jon vangutas pead. „Kas Lõgissärk saatis teelt sõna?”
„Linnuga? Meil pole väljaõpetatud kaarnaid. Ei, ma tundsin sind ära näo järgi. Ma olen sind varem näinud. Kahel korral.”
Algul ei saanud Jon aru, kuid pisut järele mõelnud, hakkas ta taipama. „Kui sa olid Vahtkonna vend…”
„Väga tubli! Jah, esimene kord oli siis. Sa olid alles poisike ja mina üleni mustas, üks tosinast ratsasalgas, kes saatis vana ülempealikut Qorgyle’i kui ta sinu isale Talitundrusse külla sõitis. Ma kõndisin parajasti hoovi ümber müüril, kui ma sulle ja su vennale Robbile peale sattusin. Eelmisel ööl oli lund sadanud ja te kahekesi olite ehitanud värava kohale suure mäe ja ootasite, et keegi alt mööda läheks.”
„Tuleb meelde,” sõnas Jon jahmunud naeruga. Noor must vend müüripealsel, jah… „Sa vandusid, et ei räägi kellelegi.”
„Ja ma pidasin oma vandest kinni. Sellest vähemalt küll.”
„Me lükkasime selle lume Tüsedale Tomile kaela. Ta oli isa sõdalastest kõige pikaldasem.” Tom oli neid pärast mööda õue taga ajanud, kuni nad kõik kolm olid näost punased nagu sügisõunad. „Aga sa ütlesid, et nägid mind kahel korral. Millal see teine kord oli?”
„Siis, kui kuningas Robert Talitundrus käis, et su isa Käeks nimetada,” sõnas Müüritagune kuningas kergel toonil.
Joni silmad läksid uskumatusest pärani. „See pole võimalik.”
„On küll. Kui su isa kuninga tulekust teada sai, saatis ta oma vennale Benjenile Müüril teate, et ka tema võõruspeole tuleks. Mustad vennad ja vaba rahvas käivad omavahel rohkem läbi, kui sa arvad, ja üsna pea jõudis see uudis ka minu kõrvu. Võimalus oli liiga hea, et seda mitte kasutada. Sinu onu ei tundnud mind nägupidi, nii et sealtpoolt polnud mul midagi karta ja ma ei uskunud, et su isa mäletaks ühte noort varest, keda ta oli aastate eest põgusalt kohanud. Ma tahtsin seda Robertit oma silmaga näha, nagu kuningas kuningat, ja ka sinu onu Benjeni üle vaadata. Ta oli sel ajal juba Esimene Maakuulaja ja nuhtluseks kogu minu rahvale. Niisiis saduldasin ma oma kõige kärmema hobuse ja asusin teele.”
„Aga Müür…” väitis Jon vastu.
„Müür võib peatada sõjaväe, kuid mitte ühte meest. Ma võtsin kaasa lauto ja kotikese hõbedat, ronisin Pikkvoore lähedal jääseinast üles, läksin jala viiskuus penikoormat Uuest Kingimaast lõuna poole ja ostsin endale hobuse. Kokku võttes liikusin ma edasi palju kiiremini kui Robert, kes reisis suures ja raskes ratasmajas, et tema kuninganna mugavustest puudust ei tunneks. Ma trehvasin tema saatjaskonda Talitundrust päevatee jagu lõuna pool ja liitusin sellega. Priiratsanikud ja rändrüütlid haagivad ennast alati kuninga rongkäikude sappa, lootes tema juures teenistust leida, ja tänu lautole võeti mind avasüli vastu.” Mance naeris. „Ma tean kõiki nilbeid laule, mida Müürist nii lõuna kui põhja pool eales tehtud on. Nii see siis juhtuski. Sel õhtul, kui su isa Robertile võõruspeo korraldas, istusin ma koos teiste priiratsanikega tema saali tagaotsas pingil ja kuulasin, kuidas Muinaslinna Orland pikkharfi mängis ja laulis surnud kuningatest mere põhjas. Ma maitsesin su auliku isa liha ja mõdu, vaatasin Kuningatapjat ja Paharetti… ja jätsin muuhulgas meelde ka isand Eddardi lapsed ja hundikutsikad, kes neil sabas lippasid.”
„Bael Laulik,” ütles Jon, meenutades lugu, mille Ygritte oli talle Külmakihvades pajatanud tol ööl, kui ta oleks tüdruku äärepealt tapnud.
„Temani