Tuhast linn. Surmav arsenal II. Cassandra Clare
Читать онлайн книгу.
poleks ta saanud midagi teha ka siis, kui oleks tahtnud. Kas pole tõsi?”
Ta vaatas Jace’i poole. Noormees oli muutunud väga kahvatuks. „Kuidas sa…”
„Ma tean, mis juhtus,” vastas Luke. „Sinu ja Maryse’i vahel.”
Jace kangestus ning ühtäkki nägi Maia vilksamisi seda, mis peitus Danieli meenutava meeletu lõbususe all. See oli hämar ja piinatud ning tuletas talle pigem meelde tema enda peeglist vastu vaatavaid silmi kui venna omi. „Kes sulle rääkis? Kas Clary?”
„Ei, mitte Clary.” Maia polnud kunagi kuulnud Luke’i lausuvat seda nime, aga toon, millega ta selle kuuldavale tõi, lubas arvata, et see inimene on nii talle kui ka varjukütipoisile tähtis. „Ma olen karja juht, Jace. Asjad jõuavad minu kõrvu. Olgu peale. Lähme Pete’i kabinetti ja ajame juttu.”
Jace kõhkles viivu, aga kehitas siis õlgu. „Olgu peale,” vastas ta. „Aga sa võlgned mulle joomata jäänud viski.”
„See oli mu viimane lootus.” Lootusetult ohates vajus Clary Metropolitani kunstimuuseumi trepile ja laskis väsinud pilgul üle Viienda avenüü libiseda.
„Igatahes oli see hea mõte.” Simon istus tema kõrvale ja sirutas oma pikad jalad välja. „Noh, selles mõttes, et talle ju meeldivad relvad ja tapmine, miks poleks ta siis pidanud tulema siia, kus asub linna suurim relvakogu? Ning mina vaatan niikuinii igal ajal meeleldi relvi ja turviseid. See annab mulle võitluseks uusi häid ideid.”
Clary heitis Simonile imestunud pilgu. „Sa siis mängid ikka veel Ericu, Kirki ja Mattiga sõjamänge.”
„Muidugi. Miks ma ei peaks mängima?”
„Ma arvasin, et ehk on mängud kaotanud sinu silmis oma võlu, sestpeale kui…” Sestpeale kui meie päriselu hakkas meenutama lahinguid. Sellest ei puudu head poisid ja pahad poisid, kõige vastikumat sorti maagia ja võluväega esemed, mis tuleb üles leida, kui tahad mängu võita.
Mänguga kaasneb siiski üks hea asi: head võidavad alati; nad saavad pahadest jagu ning naasevad varandusega koju. Tegelikus elus olid nad paraku varandusest ilma jäänud ning Claryl ei olnud seniajani päris selget pilti, kes on õigupoolest head ja kes pahad.
Clary vaatas Simoni poole ja temast hoovas lainena üle kurbus. Kui poiss peakski nüüd mängust loobuma, on selles süüdi tema, Clary – just nii, nagu ta on süüdi kõiges, mis Simoniga viimaste nädalate jooksul on juhtunud. Talle meenus, kui kahvatu oli olnud kraanikausi juures Simoni nägu just enne seda, kui ta Claryt suudles.
„Simon…” alustas ta.
„Praegu mängin ma pooleldi trolli verd vaimulikku, kes ihkab kätte maksta tema perekonna surmanud orki rassile,” seletas poiss rõõmsameelselt. „See on lõpp äge.”
Clary puhkes naerma, ent samal hetkel helises tema telefon. Koukinud selle taskust välja ja klõpsanud lahti, nägi tüdruk, et helistaja on Luke. „Me pole teda veel leidnud,” lausus Clary, enne kui Luke jõudis teregi öelda.
„Ei. Hoopis mina leidsin ta.”
Clary ajas end sirgu. „Tõsiselt või? On ta seal? Kas ma saan temaga rääkida?” Clary märkas silmanurgast Simoni teravat pilku ja langetas häält. „Kas temaga on kõik korras?”
„Enam-vähem.”
„Mis tähendab enam-vähem?”
„Ta noris libahundikarjaga tüli ning sai natuke haavu ja kriime.”
Clary sulges korraks silmad. Miks, miks pidi Jace norima tüli libahuntide karjaga? Mis talle küll pähe oli karanud? Aga teisalt: see oli Jace. Kui tuju tuli, võis Jace isegi buldooseriga kakluse algatada. „Minu arvates peaksid sa siia tulema,” ütles Luke. „Keegi peab talle mõistuse pähe panema ja minul ei näi see eriti hästi õnnestuvat.”
„Kus te olete?” küsis Clary
Luke selgitas talle: Hester Streeti baaris Hunter’s Moon. Clary arutles endamisi, kas see peaks olema kaitstud silmamoondusega. Klõpsanud telefoni kinni, pöördus ta Simoni poole, kes silmitses teda, kulmud küsivalt kergitatud.
„Kadunud poja tagasipöördumine?”
„Sinnakanti jah.” Ta ajas end jalule ja sirutas väsinud sääri, rehkendades endamisi, kui kaua kulub neil rongiga sõites aega Hiinalinna jõudmiseks ning kas oleks otstarbekas kulutada Luke’i antud raha taksole. Ilmselt mitte, otsustas ta – kui neil tuleb liiklusummikus seista, jõuab metrooga isegi kiiremini.
„…sinuga kaasa tulla?” lõpetas Simon püsti tõustes. Ta seisis Claryst astme võrra allpool ning nõnda olid nad peaaegu ühepikkused. „Mis sa arvad?”
Clary avas suu ja pani selle siis jälle kiiresti kinni. „Ee…”
„Sa ei kuulnud kahe minuti jooksul sõnagi sellest, mida ma rääkisin, eks?” poisi hääl kõlas alistunult.
„Ei,” tunnistas Clary. „Ma mõtlesin Jace’ist. Luke andis mõista, et ta on kehvas seisus. Anna andeks.”
Simoni silmad tumenesid. „Arvatavasti tormad nüüd tema haavu siduma.”
„Luke palus, et läheksin sinna,” ütles Clary. „Lootsin, et tuled ehk minuga kaasa.”
Simon tonksas saapaga vastu ülemist trepiastet. „Eks ma muidugi tule. Aga mis mõte sel on? Kas Luke ei saa viia Jace’i Instituuti tagasi sinu abitagi?”
„Küllap ta saaks. Aga ta arvab, et Jace oleks ehk nõus kõigepealt mulle rääkima, milles asi on.”
„Mina mõtlesin, et võiksime täna õhtul koos midagi ette võtta,” ütles Simon. „Midagi lõbusat. Minna kinno. Süüa kesklinnas õhtust.”
Clary vaatas talle otsa. Eemalt kostis muuseumi purskkaevu vee pladinat. Ta mõtles hommikule: Simoni kodu, poisi niisked käed tema juustes; see kõik tundus nii kauge. Ta küll mäletas seda, aga umbes nõnda, nagu mäletatakse mingi sündmuse fotot, ehkki sündmus ise on juba meelest läinud.
„Ta on mu vend,” ütles Clary. „Ma pean minema.”
Tundus, nagu oleks Simon nii väsinud, et ei jaksa isegi ohata. „Siis tulen ma sinuga kaasa.”
Baari Hunter’s Moon kontorisse pääses mööda kitsast saepuruga kaetud koridori. Siin-seal oli saepuru jalgadega hunnikusse kantud ning seda täppidena kirjav tume vedelik ei paistnud olevat õlu. Õhus oli kirbet isaste lõhna, mis meenutas Claryle – ehkki Luke’i kuuldes poleks ta seda öelnud – märga koera.
„Ta ei ole just eriti heas tujus,” sõnas Luke ühe suletud ukse taga seisma jäädes. „Pärast seda kui see poiss oleks äärepealt pool minu karja paljaste kätega vagaseks teinud, panin ta Peletis Pete’i kabinetti luku taha. Minuga ei olnud ta nõus rääkima, seepärast,” Luke kehitas õlgu, „otsustasin kutsuda sind.” Tema pilk liikus Clary hämmeldunud näolt Simonile. „Mis on?”
„Ma ei suuda uskuda, et ta tuli siia,” ütles Clary.
„Ma ei suuda uskuda, et sa tunned kedagi, kelle nimi on Peletis Pete,” ütles Simon.
„Ma tunnen paljusid inimesi,” vastas Luke. „Peletis Pete pole küll rangelt võttes just inimene, aga kes olen mina, et sellest numbrit teha.” Ta lükkas kabineti ukse pärani lahti. Nende ees oli lihtne tuba, mille seinal rippusid spordivimplid. Paberitega ülekülvatud laual seisis väike televiisor ja selle taga nahktugitoolis, mille kate oli nii pragunenud, et meenutas soonilist marmorit, istus Jace.
Hetkel kui uks avanes, haaras Jace laualt kollase pliiatsi ja viskas. See vihises läbi õhu, tungis otse Luke’i pea kõrval seina ja jäi sinna võnkuma. Luke’i silmad läksid suureks.
Jace naeratas põgusalt. „Vabandust. Ma ei teadnud, et see oled sina.”
Clary tundis südant kokku kiskuvat. Ta polnud Jace’i mitu päeva näinud ja noormehes näis olevat toimunud mingi muutus. Tema nägu oli verine ja kriimud olid ilmselgelt värsked, aga see polnud kõik: näonahk olnuks justkui rohkem