Tuhast linn. Surmav arsenal II. Cassandra Clare
Читать онлайн книгу.
Kas Jace oli unustanud, et Simon oli päästnud Aleci ja võib-olla koguni nende kõigi elu?
„Välja, maapealne,” ütles Jace ja näitas näpuga uksele.
Simon lõi käega. „Pole midagi. Ma ootan koridoris.” Ta läks välja, võideldes kiusatusega lüüa uks enda järel mürtsatades kinni. Clary nägi, et see nõudis temalt pingutust.
Ta pöördus uuesti Jace’i poole. „Kas sa pead olema ilmtingimata nii…” alustas ta, aga jättis lause pooleli, nähes poisi nägu. See oli alasti, veidralt haavatav.
„Nii vastik?” lõpetas Jace tema eest. „Ainult nendel päevadel, kui kasuema mu uksest välja viskab ja keelab edaspidi enda ukselävele ilmuda. Muul ajal olen ma tähelepanuväärselt heasüdamlik. Pöördu minu poole ükskõik millal, kui välja arvata seitse nädalapäeva.
Luke kortsutas kulmu. „Maryse ja Robert Lightwood ei kuulu küll mu sõprade hulka, aga mul on raske uskuda, et Maryse võis teha midagi niisugust.”
Jace’i näolt peegeldus üllatus. „Sa siis tunned neid? Lightwoodid on sulle tuttavad?”
„Nad kuulusid Ringi nagu minagi,” vastas Luke. „Olin hämmastunud, kuuldes, et nad on määratud siinse Instituudi etteotsa. Tundub, et nad olid pärast Mässu kaubelnud endale Klaavilt välja kergema karistuse, samal ajal kui Hodge – nojah, seda, mis temale osaks sai, me ju teame.” Viivu oli Luke vait. „Kas Maryse ütles, mis põhjusel ta su pagendab, kui nii võib öelda?”
„Maryse ei usu, et võisin pidada ennast Michael Waylandi pojaks. Ta arvab, et haudusin algusest peale koos Valentine’iga salaplaani ning aitasin tal surmakarika enda valdusse saada.”
„Mispärast pidanuksid sa siis ise ikka veel siia jääma?” küsis Clary. „Miks poleks sa võinud koos temaga põgeneda?”
„Seda Maryse ei öelnud, aga ta näikse arvavat, et jäin siia nende järele nuhkima. Olen madu, keda nad oma rinnal on soojendanud. Otsesõnu ta seda just ei öelnud, aga mõte oli ilmselge.”
„Ta pidas sind Valentine’i nuhiks?” Luke paistis olevat rabatud.
„Maryse’i mõttekäik on niisugune. Armastusest minu vastu usuvad tema ja Robert Valentine’i meelest iga mu sõna ning lahendus on üks: neil tuleb loobuda mind armastamast.”
„Armastust ei saa omatahtsi esile kutsuda ja minema saata.” Luke raputas pead. „See pole kraan, mida keerad kord lahti, kord kinni – iseäranis kehtib see vanemate puhul.”
„Nad ei ole ju tegelikult minu vanemad.”
„Vanemaarmastus ei võrsu ainuüksi veresugulusest. Nad on olnud sulle seitse aastat kõiges isa ja ema eest. Maryse on lihtsalt haavatud.”
„Haavatud?” Jace’i hääles kõlas umbusk. „Tema on haavatud?”
„Ära unusta, et ta armastas Valentine’i,” tuletas Luke talle meelde. „Nii nagu me kõik armastasime. Maryse sai kõvasti haiget ega taha, et poeg haavaks teda sama rängalt kui isa. Ta muretseb, et oled ehk neile valetanud. Et see inimene, kellena oled ennast kõik need aastad näidanud, oli lihtsalt trikk, osav rollimäng. Sa pead teda rahustama.”
Jace’i näol võitlesid teineteisega kangekaelsus ja jahmatus. „Maryse on täiskasvanu! Ta ei peaks ootama, et mina teda rahustaksin.”
„Jäta järele, Jace,” lausus Clary. „Sa ei saa nõuda, et kõik käituksid laitmatult. Ka täiskasvanud teevad vigu. Mine tagasi Instituuti ja räägi Maryse’iga mõistlikult. Ole mees.”
„Ma ei taha olla mees,” vastas Jace. „Tahan olla maailmavalu all kannatav teismeline, kes ei suuda seista silmitsi omaenda deemonitega ning elab oma frustratsiooni välja teiste peal.”
„Noh, see õnnestub sul igatahes suurepäraselt,” nentis Luke.
„Jace,” sekkus Clary kiiresti, kartes, et võib puhkeda sõnavahetus, „sa pead Instituuti tagasi minema. Mõtle Alecile ja Izzyle – mõtle sellele, mida võivad tunda nemad.”
„Küllap Maryse nuputab midagi välja, et neid rahustada. Võib-olla räägib neile, et olen põgenenud.”
„Nad ei usu seda,” vaidles Clary vastu. „Kui Isabelle mulle helistas, tundus ta olevat täitsa endast väljas.”
„Isabelle tundub alati olevat endast väljas,” vastas Jace, aga paistis, et tal on ikkagi hea meel. Noormees laskis end toolileenile seljakile. Lõual ja põsesarnadel olevad kriimud tõusid tema nahal esile nagu ebamäärase kujuga märgid. „Ma ei lähe tagasi kohta, kus mind ei usaldata. Ega ma enam kümneaastane ole, suudan ise enda eest hoolt kanda.”
Luke’i näolt võis välja lugeda, et ta kahtleb selles. „Kuhu sa lähed? Millest sa elad?”
Jace’i silmad pildusid välke. „Olen seitseteist aastat vana, sama hästi kui täiskasvanu. Igale täiskasvanud varjukütile on ette nähtud…”
„Igale täiskasvanule. Sina ei ole seda. Klaav ei maksa sulle palka, sest oled alles liiga noor, ning tõtt-öelda on Lightwoodid Seadusega kohustatud sinu eest hoolt kandma. Kui nemad seda ei tee, määratakse sulle teine eestkostja või…”
„Või mis?” Jace kargas toolist püsti. „Mind saadetakse Idrisesse orbudekodusse? Määritakse kaela mõnele perele, kellega ma pole kunagi kokku puutunud? Parem juba leian endale aastakeseks tööd maapealsete seas – elan nii nagu nemad…”
„See pole võimalik,” katkestas Clary teda. „Võid mind uskuda, Jace, mina olin üks nendest. Sa oled liiga noor pidamaks ametit, mis võiks sind huvitada. Ja mida sa õieti teha oskadki? Palgamõrtsukad on sinust enamasti vanemad. Pealegi on nad kurjategijad.”
„Ma pole mingi palgamõrtsukas.”
„Kui elaksid maapealsete hulgas,” sõnas Luke, „oleksid just nimelt see.”
Jace jäigastus ja tema huuled hakkasid tõmblema. Clary mõistis, et Luke oli tabanud hella kohta. „Sa ei saa aru,” ütles ta ning tema häälest kostis ühtäkki meeleheide. „Maryse tahab panna mind kinnitama, et vihkan Valentine’i, aga ma ei saa seda öelda.”
Jace tõstis pea. Lõuapärad tugevasti kokku surutud, vaatas ta Luke’ile otse silma, justkui ootaks, et vanem mees ütleb midagi naeruvääristavat või väljendab õudust. Eks olnud Luke’il ju lõppude lõpuks rohkem põhjust Valentine’i vihata kui kellelgi teisel.
„Ma tean,” vastas Luke. „Minagi armastasin teda kunagi.”
Jace hingas vihinal välja. See kõlas peaaegu nagu kergendusohe ning korraga Clary teadis: Jace polnudki tulnud siia tüli norima. Põhjus peitus selles, et ta tahtis kohtuda Luke’iga. Jace teadis, et Luke mõistab teda. Mitte kõik, mida noormees ette võttis, polnud pöörane ja enesehävituslik, tuletas ta endale meelde, kuigi selline mulje võis mõnikord jääda.
„Sinult ei saa nõuda, et salgaksid maha oma isa,” ütles Luke. „Isegi Maryse’i rahustamiseks ei pea sa ütlema, et vihkad Valentine’i. Tal tuleb seda mõista.”
Clary silmitses Jace’i teraselt, püüdes ära arvata, mis väljendub noormehe näos. See oli nagu raamat – kirjutatud võõras keeles, millest ta teadis ainult väheseid sõnu. „Kas Maryse ütles tõesti, et ei taha sind enam näha?” küsis ta. „Või andsid sina tema sõnadele niisuguse tähenduse ja lahkusid?”
„Ta ütles, et oleks ilmselt parem, kui leiaksin endale mõneks ajaks mujal koha, kus elada,” vastas Jace. „Ta ei öelnud, kuhu ma minema pean.”
„Kas andsid talle selleks võimaluse?” küsis Luke. „Olgu öeldud, et minu juures oled sa alati teretulnud ning võid jääda nii kauaks, kui tahad. Ära seda kunagi unusta.”
Clary kõht tõmbus krampi. Mõte, et Jace võiks viibida temaga ühes majas, alati sealsamas lähedal, tekitas temas ühtaegu joovastust ja hirmu.
„Tänan,” lausus Jace. Tema hääl ei väratanud, aga pilk läks otsekui iseenesest