Tuhast linn. Surmav arsenal II. Cassandra Clare
Читать онлайн книгу.
tunnen Alecit ja Isabelle’i,” vastas Clary. Talle meenus Valentine, aga ta surus selle ebameeldiva mälestuse endas alla. „Perekond on midagi enamat kui veresidemed. Valentine ei ole minu isa – pean oma isaks Luke’i. Täpselt samamoodi on Alec, Max ja Isabelle Jace’i perekond. Kui proovite teda sellest välja rebida, jääb järele haav, mis ei parane kunagi.”
Luke jäi teda vaatama, pilgus üllatusega segatud respekt. Maryse’i silmades välgatas miski. Oli see kõhklus?
„Clary,” sõnas Jace vaikselt. „Aitab.” Tundus, nagu oleks ta alla andnud. Clary pöördus Maryse’i poole.
„Kuidas jääb mõõgaga?” nõudis ta.
Viivu silmitses Maryse teda, nagu ei saaks millestki aru. „Mis mõõgast sa räägid?”
„Hingemõõgast,” vastas Clary. „Sellest, millega teete kindlaks, kas varjukütt valetab või mitte. Miks ei kasuta te seda Jace’i puhul?”
„See on hea mõte.” Jace’i hääles oli taas kuulda lootusesädet.
„Clary, sul on head kavatsused, aga sa ei tea, mis mõõgakatsega kaasneb,” lausus Luke. „On ainult üks isik, kellel on lubatud seda kasutada. See on inkvisiitor.”
Jace ajas ennast toolil sirgu. „Eks kutsuge ta siis kohale. Kutsuge inkvisiitor. Ma tahan, et see kord lõpeks.”
„Ei,” ütles Luke, aga Maryse vaatas juba Jace’i poole.
„Inkvisiitor,” möönis ta otsekui vastu tahtmist, „on juba teel siia…”
„Maryse.” Luke’i hääl katkes. „Ütle mulle, et sa ei ole toonud mängu seda naist!”
„Seda ei teinud mina! Kas sa tõesti arvasid, et Klaav laseb end kõigutada sellest pöörasest loost: äraneetute sõjavägi, portaalid, lavastatud surmad… Pärast seda, millega sai hakkama Hodge? Valentine’i tõttu oleme nüüd kõik uurimise all,” lõpetas ta, nähes Jace’i kahvatut nägu ja jahmunud ilmet. „Inkvisiitor võib panna Jace’i vangi. Ta võib jätta ta ilma märkidest. Mõtlesin, et oleks parem, kui…”
„…kui Jace oleks tema saabudes kadunud,” lõpetas Luke. „Siis pole ju midagi imestada, et tahtsid teda nii kibekähku minema saata.”
„Kes see inkvisiitor on?” nõudis Clary. Selle sõnaga meenusid talle Hispaania inkvisitsioon, nõiajaht, piitsutamine ja piinapink. „Mida ta teeb?”
„Ta uurib Klaavi volitusel varjukütte,” vastas Luke. „Tema ülesanne on välja selgitada, kas nefilim pole rikkunud Seadust. Pärast mässu uuris just tema kõiki Ringi liikmeid.”
„Tema siis panigi Hodge’ile needuse? Tema saatiski teid siia?”
„Tema valis nii meie pagenduse kui ka tema karistuse. Ta ei tunne meie vastu mingit sümpaatiat ja sinu isa ta vihkab.”
„Ma ei lahku,” lausus Jace, näost endiselt väga kahvatu. „Mida ta teiega ette võtab, kui leiab saabudes, et olen läinud? Ta arvab, et olete otsustanud mind varjata, ning karistab teid – sind, Alecit, Isabelle’i ja Maxi.”
Maryse ei vastanud.
„Maryse, ära ole rumal,” ütles Luke. „Kui lased Jace’il minna, jääd selle naise silmis veel rohkem süüdi. Usaldust ärataks see, kui jätad ta siia, et teda saaks panna proovile mõõga läbi.”
„Jätta Jace siia – sa ei mõtle seda ju ometi tõsiselt, Luke!” Clary andis endale aru, et mõõga kasutamine oli olnud tema idee, aga nüüd ta juba kahetses, et oli selle teema üles võtnud. „See naine tundub olevat kohutav.”
„Aga kui Jace lahkub,” vaidles Luke vastu, „siis ei saa ta enam kunagi tagasi tulla. Ta lakkab olemast varjukütt. Meeldib see meile või mitte, aga inkvisiitor on ikkagi Seaduse parem käsi. Kui Jace tahab ka edaspidi kuuluda Klaavi, peab ta selle naisega koostööd tegema. Erinevalt Ringi liikmetest, kelle üle Mässu järel kohut mõisteti, on temal pealegi millelegi toetuda.”
„Ja mis see on?” küsis Maryse.
Luke naeratas põgusalt. „Erinevalt sinust,” lausus ta, „räägib Jace tõtt.”
Maryse hingas sügavalt sisse ja pöördus Jace’i poole. „Lõppude lõpuks on see sinu otsustada,” ütles ta. „Kui tahad kohtu ette astuda, võid jääda siia senikauaks, kuni inkvisiitor kohale jõuab.”
„Ma jään,” vastas Jace. Claryt üllatas, et rahuliku otsusekindluse kõrval polnud selles raasugi viha. Ta näis vaatavat Maryse’ist mööda ning tema silmad sädelesid, nagu peegelduks neis tuli. Sel hetkel pidi Clary paratamatult mõtlema, kui väga meenutab ta oma isa.
4
Käopoeg
„Apelsinimahl, siirup, munad, paraku juba nädal tagasi aegunud, ja midagi lehtsalatitaolist.”
„Lehtsalat?” Clary piilus üle Simoni õla külmikusse. „Aa, see on mozzarella.”
Simon võdistas õlgu ja lõi Luke’i külmiku ukse kinni. „Kas tellime pitsat?”
„Ma juba tellisin,” ütles Luke, astudes kööki, juhtmeta telefon käes. „Ühe suure taimetoidupitsa ja kolm kokakoolat. Haiglasse helistasin ka,” lisas ta, riputades telefoni seinale. „Jocelyni seisund püsib muutumatu.”
Clary ohkas ja võttis köögilaua taga istet. Tavaliselt oli Luke üsna korralik, aga praegu vedelesid laual läbisegi avamata ümbrikud ja mustade sööginõude virnad. Toolileenil rippus tema roheline õlakott. Clary teadis, et peaks aitama Luke’il koristada, aga viimasel ajal polnud tal jätkunud selleks jõudu. Köök oli väike ja parimatelgi päevadel natuke hooletusse jäetud. Luke polnud kuigi innukas söögivalmistaja, nagu võis näha ka vanamoelise gaasipliidi kohal olevast maitseaineriiulist: maitseainete asemel olid seal kohvi- ja teekarbid.
Kuni Luke musti nõusid laualt kraanikaussi tassis, istus Simon Clary kõrvale. „Kuidas sa ennast tunned?” küsis ta vaikselt.
„Mis seal ikka,” naeratas Clary hädiselt. „Ega ma lootnudki, et ema täna teadvusele tuleb, Simon. Mul tunne, nagu… nagu ootaks ta midagi.”
„On sul aimu, mida?”
„Ei. Lihtsalt tundub, justkui oleks midagi puudu.” Clary vaatas Luke’i poole. Too seisis kraanikausi juures ja küüris kolinal taldrikuid. „Miski või keegi on puudu.”
Simon heitis talle uudishimuliku pilgu ja kehitas õlgu. „Nagu ma aru saan, oli teil Instituudis üsna pingeline stseen.”
Clary võdistas õlgu. „Alecil ja Isabelle’il on hirmuäratav ema.”
„Mis ta nimi nüüd oligi?”
„Mai-ris,” vastas Clary, matkides Luke’i hääldust.
„See on vana varjuküti nimi.” Luke kuivatas käed köögirätikusse.
„Jace otsustas siis sinna jääda ja tolle inkvisiitoriga kokku saada? Ära tulla ei tahtnud?” küsis Simon.
„Tal pole muud valikut, kui ta tahab elada oma elu varjukütina,” vastas Luke. „Olla varjukütt, kuuluda nefilimide hulka tähendab talle kõike. Olen Idrises omal ajal näinud temataolisi varjukütte. Kui talt see elu ära võtta…”
Kostis uksekella tuttavlik sumin. Luke viskas käteräti lauale. „Tulen kohe tagasi.”
Niipea kui ta oli köögist väljunud, lausus Simon: „Veider mõelda, et Luke oli ka kunagi varjukütt – isegi veidram kui see, et ta on libahunt.”
„Kas tõesti? Miks?”
Simon kehitas õlgu. „Libahuntidest olin ma varemgi kuulnud, nad on mõnes mõttes tuntud suurus. Heakene küll, muutuvad kord kuus hundiks ja asi sellega. Aga varjukütid – nemad on nagu mingi sekt.”
„Pole nad sugugi sekt.”
„Muidugi on. Varjuküttimine ongi kogu nende elu.