Tuhast linn. Surmav arsenal II. Cassandra Clare
Читать онлайн книгу.
on.
„Too kutt, heledate juustega poiss, kes Hunter’s Mooni baari segi peksis – tema on siis sinu vend?”
„Jace,” vastas Clary lühidalt. Tüdruku pealetükkiv uudishimu oli talle vastukarva.
„Maia.” Simon oli tulnud köögist ja seisis nüüd Clary selja taga, käed teksapükste taskus.
„Jah. Sina oled Simon, eks? Mulle ei jää muidu nimed hästi meelde, aga sinu oma jäi.” Tüdruk naeratas Simonile.
„Tore,” sõnas Clary. „Olemegi kõik sõbrad.”
Luke köhatas ja ajas end sirgu. „Tahtsin, et te üksteisega tuttavaks saaksite, sest Maia kannab paar nädalat mu raamatupoe eest hoolt,” lausus ta. „Ärge siis muretsege, kui näete teda siin sisse-välja käimas. Tal on võti.”
„Ühtlasi hoian silma peal, et siin kahtlasi tegelasi ringi ei liiguks,” lubas Maia, „deemoneid, vampiire või keda iganes.”
„Tänan,” lausus Clary. „Nüüd pole mul kedagi karta.”
Maia pilgutas silmi. „Kas sa pilkad või?”
„Meil kõigil on närvid pisut pingul,” ütles Simon. „Minul igatahes on hea meel, et siin on keegi, kes kaitseb mu tüdrukut, kui kedagi teist kodus ei ole.”
Luke kergitas kulme, aga ei öelnud midagi. Clary ütles: „Simonil on õigus. Vabanda, et sulle nähvasin.”
„Sellest pole midagi.” Maia nägu oli kaastundlik. „Kuulsin, et su ema on haiglas. Kahju.”
„Minul samuti,” lausus Clary. Ta pöördus, läks tagasi kööki, istus laua äärde ja peitis näo kätesse. Hetke pärast tuli Luke talle järele.
„Palun vabandust,” ütles ta. „Arvatavasti polnud sul tahtmist kellegagi kohtuda.”
Clary silmitses teda sõrmede vahelt. „Kus Simon on?”
„Ajab Maiaga juttu,” vastas Luke ja Clary kuulis tõesti maja teisest otsast nende hääli, tasast pominat. „Mõtlesin lihtsalt, et sõber kulub sulle ehk nüüd ära.”
„Mul on Simon.”
Luke nihutas prillid ninal kõrgemale. „Kas ma kuulsin õigesti, et ta nimetas sind oma tüdrukuks?”
Tal oli nii ehmunud ilme, et Clary oleks äärepealt naerma hakanud. „Küllap vist.”
„Kas see on midagi uut või olen ma seda juba kuulnud, aga unustanud?”
„Ma ei olnud seda ise ka varem kuulnud.” Clary võttis käed näo eest ära ja vaatas neid. Ta mõtles ruunile, lahtisele silmale, mis kaunistas iga varjuküti parema käe selga. „Kellegi tüdruk,” sõnas ta. „Kellegi õde, kellegi tütar. Alles hiljaaegu sain teada, et olen kõike seda, aga ei tea ikka veel, kes ma ise olen.”
„Kas ei vaeva see küsimus meid alati?” mõtiskles Luke. Clary kuulis maja teises otsas ust suletavat ja Simoni samme köögile lähenevat. Temaga koos tuli sisse külma ööõhku.
„Kas sobiks, kui ma täna õhtul siin põhku poeksin?” küsis poiss. „On juba natuke hilja hakata koju minema.”
„Sa ju tead, et oled siin alati teretulnud.” Luke vaatas kella. „Lähen katsun natuke magada. Pean hommikul juba kell viis ärkama, et kella kuueks haiglasse jõuda.”
„Miks kuueks?” küsis Simon, kui Luke oli köögist välja läinud.
„Siis algab haiglas külastusaeg,” vastas Clary. „Sa ei pea kušetil magama. Muidugi kui sa just ei taha.”
„Mul pole midagi selle vastu, et siia jääda,” vastas poiss, heites juuksed silmilt närviliselt tagasi. „Saan sulle homme seltsiks olla. Jään hea meelega.”
„Ma tean. Tahtsin öelda, et sa ei pea magama kušetil, kui ei taha.”
„Aga kus siis…” lause jäi pooleli ja silmad läksid prillide taga suureks. „Ah soo.”
„See on kaheinimesevoodi,” ütles Clary. „Külalistetoas.”
Simon võttis käed taskust. Tema põsed olid tulipunased. Jace oleks püüdnud teeselda ükskõiksust, aga Simon isegi ei proovinud. „Kas oled kindel?”
„Täitsa kindel.”
Simon tuli tema juurde, kummardus ning suudles teda õrnalt ja kohmakalt huultele. Naeratades tõusis Clary püsti. „Aitab küll köögist,” ütles ta. „Köögiga on nüüd kõik.” Võttes Simonil kindlalt randmetest kinni, vedas ta poisi enda järel uksest välja külalistetoa poole, kus ta magas.
5
Isade patud
Vaikuse linna vangikongide pimedus oli sügavam kui ükski teine, mida Jace oli eales kogenud. Noormees ei näinud isegi omaenda silmade ette tõstetud kätt ega eristanud kongi põrandat ja lage. Ta teadis ruumist ainult nii palju, kui oli jõudnud silmata tõrviku põgusal välgatusel. Salkkond Vaikivaid Vendi oli ta siia eskortinud, avanud tema ees riivistatud kongiukse ja toimetanud ta sisse nagu tavalise kurjategija.
Teisalt: seda ta nende silmis ilmselt oligi.
Jace oli märganud, et kongil on kiviplaatidest põrand, kolm seina on tahutud kividest ning neljanda moodustavad tihedasti paiknevad elektronvarvad, mille otsad suubuvad sügavale kivisse. Nende varbade keskel teadis ta paiknevat ukse. Sedagi teadis ta, et piki idaseina jookseb pikk metallkang, sest selle külge olid Vaikivad Vennad kinnitanud ahela ühes otsas oleva hõbedase käeraua, kuna teine ümbritses tema rannet. Ta sai ahelate tontliku kõlina saatel teha mõne sammu edasi-tagasi, aga rohkem mitte. Juba oli parem ranne hellaks hõõrdunud mõttetutest katsetest kätt lahti rebida. Hea seegi, et olen vasakukäeline, mõtles Jace. See mõte oli ainus valguskilluke läbitungimatus pimeduses. Suurt kasu sellest ju õigupoolest ei olnud, aga ikkagi oli hea teada, et tema tugevam võitluskäsi on vaba.
Jace hakkas uuesti aeglaselt piki kongi edasi liikuma, libistades seejuures käega üle seina. Teda ajas närvi, et ta ei tea, mis kell on. Idrises oli isa õpetanud poega aega määrama päikese nurga, õhtuste varjude pikkuse ja öötaevas olevate tähtede asendi järgi. Siin tähti ei olnud. Tõttöelda oli ta hakanud kahtlema, kas näeb üleüldse veel kunagi taevast.
Jace jäi seisma. Mispärast oli talle küll niisugune mõte pähe tulnud?
Muidugi näeb ta jälle taevast. Klaav ei kavatse teda ju tappa, surmanuhtlus on ette nähtud mõrtsukatele. Hirmuseeme jäi paraku temasse ja ajas rinnakorvi all võrseid, andes end tunda ootamatute kummaliste valupistetena. Seletamatud paanikahood polnud Jace’ile üldiselt omased. Alec oleks selle kohta öelnud, et natuke konstruktiivset argpükslikkust tuleks talle kasuks. Hirm oli tunne, mis ei väisanud teda just sageli.
Talle meenus, mida oli öelnud Maryse: Sina ei kartnud ju kunagi pimedust.
See oli tõsi. Praeguses ärevuses oli midagi ebaloomulikku – see ei olnud talle sugugi omane. Põhjus pidi peituma milleski muus kui lihtlabases pimeduses. Ta hingas uuesti kergelt sisse. Tarvis on öö kuidagi mööda saata. Üksainus öö – see oligi kõik. Jace astus ahela kalgil kõlinal taas sammu edasi.
Õhku lõhestas heli, mis sundis teda paigale tarduma. Kõrge ulvav hääl täis ehedat silmitut hirmu üha kestis ja kestis nagu viiulil mängitav noot, muutudes ajapikku kõrgemaks, õhemaks ja teravamaks, kuni katkes viimaks järsult.
Jace tõi kuuldavale vandesõna. Tema kõrvad kumisesid ja suus oli hirmu kibe metalne maitse. Kes oleks võinud arvata, et hirmul on maitse? Ta surus selja vastu kongi seina ja püüdis end tahtejõuga rahulikuks sundida.
Heli kordus, sedapuhku kõvemini. Järgnes karjatus, siis veel teine ja kolmaski. Ülalt kostis mürts ning Jace tõmbus loomusunniliselt küüru, enne kui talle meenus, et ta on mitme tasandi sügavusel maa all. Uus mürtsatus manas tema silme ette pildi: mausoleumide uksed raksatavad valla ja neist komberdavad välja sajandite eest surnud varjuküttide laibad. Nüüd pelgalt luukered, mida hoiavad koos kuivanud kõõlused, lohistavad