Tuhast linn. Surmav arsenal II. Cassandra Clare
Читать онлайн книгу.
maski – paljastades ta kuni luudeni.
„Minu nimi on Jace,” ütles ta. „Mitte poiss. Jace Wayland.”
„Sul ei ole mingit õigust kanda Waylandi nime,” ütles naine. „Sa oled Jonathan Morgenstern. Kui püüad omastada Waylandi nime, oled valetaja nagu sinu isagi.”
„Õigupoolest,” lausus Jace, „eelistan ma mõelda, et olen valetaja omaenda ainulaadsel moel.”
„Või nõnda.” Naise kahvatud huuled kõverdusid põgusaks naeratuseks. See polnud meeldiv naeratus. „Nagu su isa, ei suuda sinagi kellelegi alluda. Selle poolest meenutate mõlemad inglit, kelle nime te kannate.” Tema sõrmed pigistasid Jace’i lõuga nii raevukalt, et küüned tungisid noormehele valusasti lihasse. „Lucifer sai oma mässu eest karistuse: Jumal saatis ta alatiseks põrgusse.” Naise hingeõhk oli hapu nagu äädikas.
„Kui sa ei tunnista minu autoriteeti, tõotan sulle, et tema saatus tundub sulle kadestusväärne.”
Ta laskis Jace’ist lahti ja astus sammu tagasi. Kohas, kus naise küüned tema nägu olid kriimustanud, tundis noormees vereniret aeglaselt alla valguvat. Tema käed värisesid raevust, aga ta ei tõstnud neid, et verd ära pühkida.
„Imogen…” alustas Maryse, ent parandas ennast kohe. „Inkvisiitor Herondale. Ta on nõustunud läbi tegema katse mõõga läbi. Sa saad välja selgitada, kas ta räägib tõtt.”
„Oma isa kohta? Jah, ma tean seda.” Kraenurgad soonisid inkvisiitor Herondale’i kaela, kui ta pea Maryse’i poole pööras. „Pean sulle ütlema, Maryse, et Klaav ei ole sinuga rahul. Sina ja Robert olete Instituudi vardjad. Oled õnnega koos, et sulle ei ole olnud aastate jooksul suurt midagi ette heita. Deemonitega polnud tükk aega suuri pahandusi olnud ning viimased päevad on olnud jälle vaiksed. Pole ainsatki ettekannet, isegi mitte Idrisest, ja seepärast ilmutab Klaav heatahtlikkust. Mõnikord on meile tulnud mõte, kas sa ikka oled loobunud Valentine’iga sõlmitud liidust. Tuleb tõdeda, et ta seadis sulle lõksu ja sa läksid sellesse. Võinuks arvata, et tunned teda paremini.”
„Mingit lõksu ei olnud,” sekkus Jace. „Mu isa oli kindel, et Lightwoodid kasvatavad mind üles, kui teavad mu olevat Michael Waylandi poja. Ongi kogu lugu.”
Inkvisiitor jõllitas teda, nagu oleks ta kõnelev kilk. „Kas sa käost oled kuulnud, Jonathan Morgenstern?”
Jace arutles endamisi, kas pole inkvisiitoritöö – kerge ei saanud see kindlasti olla – Imogen Herondale’i psüühikale pisut halvasti mõjunud. „Kellest?”
„Käopojast,” vastas naine. „Käod on nimelt parasiidid. Nad munevad teiste lindude pesasse. Kui poeg munast koorub, lükkab ta linnu enda pojad pesast välja. Vaesed vanemad töötavad elu eest, et leida piisavalt toitu söötmaks tohutu suurt käopoega, kes on mõrvanud nende järglased ja hõivanud ise nende koha.”
„Tohutu?” kordas Jace. „Kas te nimetasite mind paksuks?”
„See oli lihtsalt võrdlus.”
„Ma ei ole paks.”
„Ja mina,” lisas Maryse, „ei vaja sinu haletsust, Imogen. Keeldun uskumast, et Klaav võiks karistada mind või mu abikaasat selle eest, et otsustasime üles kasvatada surnud sõbra poja.” Ta ajas selja sirgu. „Me ei hoidnud seda ju Klaavi eest saladuses.”
„Ja mina pole ühelegi Lightwoodile mingil moel halba sünnitanud,” ütles Jace. „Olen kõvasti tööd teinud ja kõvasti treeninud – öeldagu mu isa kohta mida tahes, aga ta tegi minust varjuküti. Ma olen oma koha siin välja teeninud.”
„Ära kaitse oma isa minu ees,” lausus inkvisiitor. „Ma tundsin teda. Ta oli – on – üks alatumaid inimesi.”
„Alatu? Kes seda ütleb? Mida see sõna üldse tähendab?”
Inkvisiitori kahvatud ripsmed kraapisid põski, kui ta silmad arupidavalt pilukile tõmbas. „Sa oled tõesti ülbe,” lausus ta viimaks. „Ülbe ja sallimatu. Kas isa õpetas sind nõnda käituma?”
„Mitte temaga,” vastas Jace lühidalt.
„Siis sa lihtsalt ahvid teda. Valentine oli üks ülbemaid ja häbematumaid mehi, keda ma iial olen näinud. Ilmselt on ta kasvatanud sind endataoliseks.”
„Jah,” vastas Jace, suutmata end talitseda. „Mind treeniti lapsest peale selle mõttega, et minust peab saama õel türann. Juba lasteaias läbisin kursused, kuidas liblikatel tiibu küljest rebida ja maakera veevarusid mürgitada. Küllap peame kõik õnne tänama, et mu isa lavastas oma surma, enne kui minu hariduskäik oli jõudnud osani, mis käsitles vägistamist ja marodöörlust, vastasel korral poleks keegi minu eest kaitstud.”
Maryse’i huulilt pääses midagi hirmuhüüatuse taolist. „Jace…”
Aga inkvisiitor katkestas teda. „Ning täpselt nagu su isa, ei suuda ka sina oma viha talitseda. Lightwoodid on sind hellitanud ning lasknud su halvimatel omadustel üle pea kasvada. Võid küll välja näha nagu ingel, Jonathan Morgenstern, aga tead täpselt, kes sa tegelikult oled.”
„Ta on lihtsalt poiss,” lausus Maryse. Kas naine kaitseb teda? Jace heitis talle kiire pilgu, aga Maryse’i silmad olid mujale pööratud.
„Ka Valentine oli kunagi poiss. Enne kui hakkame selles sinu blondis peas ringi vaatama, et tõde teada saada, soovitan sul natuke rahuneda. Ma tean, kus on selleks kõige parem paik.”
Jace pilgutas silmi. „Kas ma pean minema oma tuppa rahunema?”
„Saadan sind Vaikuse linna vanglasse. Usun, et seal veedetud öö peaks muutma sind märksa taltsamaks.”
Maryse ahmis õhku. „Imogen, sa ei saa seda teha!”
„Muidugi saan.” Inkvisiitori silmad sädelesid nagu žiletiterad. „Kas sul on mulle midagi öelda, Jonathan?”
Jace ei saanud teha muud kui teda vihaselt põrnitseda. Vaikuse linnal oli palju tasandeid ja tema oli näinud neist üksnes kahte – seda, kus hoiti arhiivi, ja seda, kus Vaikivad Vennad pidasid istungeid. Vangikongid olid kõige madalamal, allpool Vaikuse linna surnuaiatasandeid, kus puhkasid hauarahus tuhanded surnud varjukütid. Kongid olid mõeldud kõige jäledamatele kurjategijatele: hullunud vampiiridele, lepinguseadust rikkunud sortsidele, varjuküttidele, kelle kätel oli relvavendade verd. Jace polnud ühtki niisugust kuritegu sooritanud, kuidas võis naisele tulla mõte saata ta sinna?
„Väga mõistlik sinust, Jonathan. Näen, et oled juba hakanud omandama esimest Vaikuse linna õppetundi.” Inkvisiitori naeratus meenutas luukere oma. „Nimelt kuidas hoida suu kinni.”
Clary aitas parajasti Luke’il õhtusöögi järel lauda koristada, kui helises taas uksekell. Ta ajas end sirgu ja vaatas Luke’i poole. „Kas sa ootad kedagi?”
Luke kortsutas kulmu ja pühkis käed köögirätikusse kuivaks. „Ei. Oota siin.” Clary nägi, kuidas ta sirutas käe ja võttis midagi riiulilt, enne kui köögist välja läks. Midagi läikivat.
„Nägid, ta võttis noa!” Simon vilistas ja ajas end laua tagant püsti. „Kas on oodata mingit jama?”
„Minu meelest ootab ta kogu aeg, et juhtub mingi jama,” vastas Clary. „Vähemalt viimasel ajal.” Ta piilus köögi ukse vahelt ja nägi, kuidas Luke avas välisukse. Tüdruk kuulis Luke’i häält, aga ei eristanud sõnu. Hääl oli igatahes sõbralik. Ta tundis õlal Simoni kätt. Poiss tõmbas ta tagasi. „Hoia ukse juurest eemale. Hull oled või? Kust sa tead, et seal väljas ei ole mõni deemon?”
„Sellisel juhul on ju Luke’il kindlasti meie abi vaja.” Ta pööras pead, langetas pilgu oma õlale, millest Simon kinni hoidis, ja hakkas naerma. „Kas sa näe, kui hoolitsev sa korraga oled. Kena sinust.”
„Clary!” hõikas Luke esikust. „Tule siia, tahan sind kellegagi tuttavaks teha.”
Clary patsutas Simoni kätt ja lükkas selle eemale. „Tulen kohe tagasi.”
Luke toetus uksepiidale. Nuga oli tema käest otsekui nõiaväel