Tuhast linn. Surmav arsenal II. Cassandra Clare
Читать онлайн книгу.
Pete’i seltsis?” Clary tundis kõhus iseäralikku pitsitust, teadmata, mis seda põhjustab. Küllap tuli see stressist.
„Ei, see oli tüdruk,” vastas Simon. „Umbes meievanune. Tema nimi on Maia.”
„Maia?” Luke oli kööki tagasi tulnud, käes neljakandiline pitsakarp. Ta pani karbi lauale ja Clary kummardus seda lahti tegema. Sooja taigna, tomatipasta ja juustu lõhn tuletas tüdrukule meelde, kui näljane ta on, ning ootamata, kuni Luke taldriku ulatab, rebis ta endale tüki. Muiates ja pead raputades võttis Luke istet.
„Maia kuulub karja, eks?” küsis Simon, võttes endalegi tüki.
Luke noogutas. „Seda küll. Ta on hea tüdruk. Paaril korral on ta käinud siin ja vaadanud poe järele, kui olen ise haiglas olnud. Ta on nõus, et maksan talle raamatutega.”
Simon heitis üle pitsaserva Luke’ile küsiva pilgu. „Kas sa oled rahast lage?”
Luke kehitas õlgu. „Raha pole mulle kunagi eriti tähtis olnud ja kari hoolitseb enda eest ise.”
Clary lausus sekka: „Kui meil raha nappis, ütles ema alati, et müüb mõned isa aktsiad. Nüüd tean, et mees, keda ma isaks pidasin, polegi seda, ja vaevalt Valentine’il mingeid aktsiaid oli…”
„Su ema müüs vähehaaval oma ehteid,” ütles Luke. „Valentine kinkis talle kunagi oma perekonna juveele, mis olid kuulunud Morgensternidele juba paljude põlvkondade vältel. Oksjonil võis isegi päris väikese väärisasja eest saada kõrget hinda.” Ta ohkas. „Nüüd on need läinud. Valentine’il õnnestus nad ehk muidugi teie vana korteri rusude vahelt kätte saada.”
„Loodetavasti tundis Jocelyn vähemalt rõõmu,” sõnas Simon, „rahuldust, et sai tema asjad niiviisi maha müüa.” Ta võttis kolmanda tüki pitsat. Clary ei väsinud imestamast, kui palju teismelised noorukid suutsid süüa, ilma et oleksid kaalus juurde võtnud või küllastust tundnud.
„Arvatavasti tundsid end täna üsna imelikult,” lausus ta Luke’ile. „Sa polnud Maryse’i ju nii palju aastaid näinud.”
„Imelikult just mitte. Maryse ei ole neist aegadest saadik eriti palju muutunud – kui tõele au anda, on ta praegu isegi veel rohkem enda moodi, kui mõistad, mida ma sellega öelda tahan.”
Clary arvas, et mõistab. Maryse Lightwood, nagu ta nende ees täna istus, meenutas talle toda saledat tumedapäist tüdrukut, kes oli jäädvustatud Hodge’i antud fotol, lõug upsakalt kergitatud. „Mis tunne temal sind nähes võis olla?” küsis Clary. „Kas arvad tõesti, et nad lootsid sinu olevat surnud?”
Luke naeratas. „See ei pruugi tähendada, et nad mind vihkavad – ei –, aga kindlasti oleks olnud neile mugavam ja kindlam, kui oleksin surnud. Tõsiasjaga, et ma pole üksnes elus, vaid juhin koguni kesklinna hundikarja, polnud nad tõenäoliselt arvestanud. Eks ole lõppude lõpuks ju nende ülesanne kanda hoolt, et allilmlaste vahel valitseks rahu, aga ühtäkki ilmun välja mina, mees nende minevikust, kel on ohtralt põhjust ihata kättemaksu. Nad võivad karta, et sekkun mängu ja paiskan nende kaardid segi.”
„Kas kavatsed seda teha?” küsis Simon. Pitsa oli otsas, seepärast sirutas Simon käe ning võttis tüki serva, mille Clary oli järele jätnud. Ta teadis, et tüdruk ei söö pirukaääri. „Sekkud sa nende mängu?”
„Mis mängur nüüd mina olen? Ma olen soliidne keskealine mees.”
„Kui välja arvata tõsiasi, et muutud kord kuus hundiks, tormad lõrinal ringi ja murrad kõiki, kes ette juhtuvad,” pistis Clary vahele.
„Hea, et see veel niigi läks,” vastas Luke. „Mõned minuvanused teatavasti ostavad endale kalli sportauto ja magavad supermodellidega.”
„Oled kõigest kolmekümne kaheksa aastane,” tähendas Simon. „Sa pole mingi keskealine.”
„Tänan, Simon,” lausus Luke. Ta kergitas pitsakarbi kaant ja laskis sellel siis ohates langeda. „Aga pitsa oled küll kõik ära söönud.”
„Ma võtsin ainult viis tükki,” õiendas Simon, kallutades tooli tahapoole, nii et see balansseeris ohtlikult kahel jalal.
„Kui mitu tükki ühes pitsas sinu meelest üldse on, sa jobu?” nõudis Clary.
„Alla viie tüki ei ole ju söök, vaid kõigest snäkk.” Simon vaatas kahetsevalt Luke’i poole. „Kas see tähendab, et lähed nüüd hunti täis ja sööd minu ära?”
„Muidugi mitte.” Luke tõusis ja viskas pitsakarbi prügikasti. „Sa oled kindlasti vintske ja raske seedida.”
„Aga see-eest koššer,” tähendas Simon rõõmsameelselt.
„Saadan sinu juurde meelsasti mõne juudist lükantroobi.” Luke toetus seljaga valamu vastu. „Aga sinu küsimusele vastates, Clary: Maryse Lightwoodi oli tõesti imelik uuesti näha, aga mitte tema enda, vaid ümbruse tõttu. Siinne Instituut meenutas mulle liiga tugevasti Idrise Ühismeele halli. Viisteist aastat olen püüdnud unustada kõiki neid ruune, mida sisaldab salateadmiste raamat „Gray Book”, aga ikka veel tundsin enda ümber nende väge.”
„Kas see läks sul korda?” küsis Clary. „Suutsid sa need unustada?”
„Leidub asju, mis ei lähe sul kunagi meelest. Selle raamatu ruunid pole tühipaljad illustratsioonid. Need saavad sinu osaks nagu teine nahk. Sa ei saa lakata olemast varjukütt. See pärand on sul veres ja sa ei ole võimeline seda muutma, nii nagu sa ei saa muuta ka oma veregruppi.”
„Olen mõelnud,” lausus Clary, „kas ei peaks minagi laskma endale mõned märgid teha.”
Simon pillas käest pitsakooriku, mida ta oli närinud.
„Nalja teed või?”
„Ei tee. Mispärast peaksin ma niisuguse asjaga naljatama? Ja miks ei võiks ma märke kanda? Olen ju varjukütt, järelikult peaks minulgi olema mingi kaitse.”
„Mille eest sa tahad end kaitsta?” nõudis Simon, kallutades ennast ettepoole, nii et tooli esijalad kolksuga põrandale maandusid. „Ma arvasin, et kogu selle varjuküti värgiga on nüüd lõpp. Mõtlesin, et tahad pöörduda tagasi normaalse elu juurde.”
„Ma pole kindel, kas niisugust asja nagu normaalne elu on üldse olemas,” sõnas Luke ja tema hääl kõlas leebelt.
Clary silmitses oma käsivart, millele Jace oli joonistanud selle ühe ja ainsa märgi, mis tema kehal kunagi oli olnud. Selle valged pitsitaolised kontuurid olid nahal ikka veel aimatavad – pigem mälestuse kui armina. „Muidugi ei soovi ma oma ellu mingeid koledusi. Aga mis siis, kui need koledused ei taha mu elust kaduda? Võib-olla ei anta mulle valida.”
„Või siis ei taha sa ise nii kangesti neist koledustest eemalduda,” pomises Simon. „Igatahes senikaua, kuni nendega on seotud Jace.”
Luke köhatas. „Enamik nefilime teeb läbi mitme tasandi treeningud, enne kui saab esimesed märgid. Ma ei soovita sul lasta neid endale teha enne, kui oled juhendaja käe all läbi teinud mingid kursused. Kas sa seda üldse soovid, jääb muidugi sinu otsustada, aga on üks asi, mis peab sul kindlasti olema. See kuulub lahutamatult iga varjuküti juurde.”
„Ülbe ja üleolev hoiak,” pakkus Simon.
„Stele,” sõnas Luke. „Igal varjukütil peab olema stele.”
„Kas sinul on?” küsis Clary.
Ilma et oleks vastanud, läks Luke köögist välja. Mõne hetke pärast tuli ta tagasi, käes musta riidetüki sisse mähitud ese. Asetanud selle lauale, keeras ta riide lahti ja nähtavale ilmus sädelev kepikesetaoline ese, mis oli tehtud heledast läbikumavast kristallist. Stele.
„Kui ilus,” ütles Clary.
„Hea, et sulle meeldib,” ütles Luke, „sest tahan anda selle sulle.”
„Mulle?” Tüdruk vaatas talle üllatunult otsa. „Aga see on ju sinu oma, kas pole?”
Mees raputas pead. „See kuulus sinu emale.