Tuhast linn. Surmav arsenal II. Cassandra Clare
Читать онлайн книгу.
ära, arvas Clary.
„Kas ma tohin selle endale jätta?”
„Muidugi. See on küll vana mudel, peaaegu kahekümne aasta tagune. Nüüd teevad nad ehk juba moodsamaid, aga oma asja ajab see hästi ära.”
Simon jälgis, kuidas tüdruk hoiab stelet nagu dirigent taktikeppi, vedades sellega nende vahele õhku nähtamatuid jooni. „Millegipärast meenutab see mulle, kuidas vanaisa andis mulle oma vanad golfikepid.”
Clary puhkes naerma ja laskis käe alla. „Jah, ainult et sa pole neid kunagi kasutanud.”
„Ning mina loodan, et sa ei kasuta kunagi seda,” vastas Simon ja vaatas kõrvale, enne kui tüdruk jõudis midagi vastata.
Märkidelt tõusis mustade spiraalidena suitsu ning ta tundis, et lämbub omaenda naha kõrbelõhnast. Isa seisis tema kohal, käes stele, mille ots hõõgus nagu liiga kauaks tulle jäetud ahjuroobil. „Pane silmad kinni, Jonathan,” ütles isa. „Valu on ainult see, mida lubad endal tunda.” Aga Jace’i käsi kõverdus loomusunniliselt, otsekui tõmbuks tema nahk tagasi, soovimata puutuda kokku stelega. Ta kuulis praksatust, kui murdus käeluu, ja siis teistki…
Jace avas silmad ja pilgutas neid pimeduses. Isa hääl hajus nagu suits, mille tuul laiali kannab. Valu püsis. Jace tundis selle metalset maitset oma keelel – ta oli huule seestpoolt katki hammustanud. Võpatades tõusis ta istukile.
Kostis uus naksatus ning tahtmatult vaatas Jace oma kätt. See oli märgistamata. Ta mõistis, et heli tuleb väljast. Keegi koputas, ehkki kõhklevalt, tema uksele.
Jace veeretas end voodist välja. Põrand oli paljaste jalgade all nii jahe, et teda läbis külmavärin. Ta oli riietega magama jäänud ning silmitses nüüd vastikustundega oma kortsunud särki. Tal oli kindlasti ikka veel hundihais küljes. Ja kogu tema keha oli valu täis.
Jälle kostis koputus. Jace läks üle toa, lükkas ukse lahti ja pilgutas üllatusest silmi. „Alec.”
Alec, käed teksade taskus, kehitas kohmetult õlgu. „Anna andeks, et tulen nii hilja. Ema saatis mind. Ta ootab sind raamatukogus.”
”Mis kell on?”
„Peaaegu kesköö.”
„Ja mille pagana pärast sina veel üleval oled?”
„Und ei tulnud.” Tundus, et poiss räägib tõtt. Tema siniste silmade ümber olid tumedad rõngad.
Jace libistas sõrmedega läbi sassis juuste. „Olgu peale. Oota veidi, ma vahetan särki.” Astunud riidekapi juurde, soris ta natuke aega korralikult kokkuvolditud riiete nelinurksetes virnades, kuni leidis tumesinise pikkade varrukatega särgi ja tõmbas selle, mis tal seljas oli, ettevaatlikult üle pea ära – siin-seal oli see kuivanud verega keha küljes kinni.
Alec pööras pilgu kõrvale. „Mis sinuga juhtus?” Tema häälest kostis kummalist pinget.
„Hakkasin ühe libahundikarjaga tüli norima.” Jace libistas sinise särgi selga ja astus Aleci järel koridori. „Sul on midagi kaela peal,” tähendas ta.
Aleci käsi kerkis kurgu juurde. „Mis?”
„Tundub, nagu oleks sind hammustatud,” vastas Jace. „Millega sa õieti kogu õhtu tegelesid?”
„Mitte millegagi.” Näost punane kui peet, käsi ikka veel kaela juures, hakkas Alec kiirel sammul mööda koridori edasi minema, Jace tema kannul. „Käisin pargis jalutamas. Mõtlesin, et klaarin natuke pead.”
„Ja sattusid kokku vampiiriga?”
„Mis? Ei! Ma kukkusin.”
„Kukkusid kaela peale?” Alecilt kostis mingi häälitsus, mis lubas Jace’il arvata, et see teema on ilmselt ammendatud. „Mis seal ikka. Millest sa oma pead siis klaarida tahtsid?”
„Sinust. Oma vanematest,” vastas Alec. „Kui sina olid läinud, tuli ema ja rääkis, miks ta nii vihane on. Hodge’ist jutustas ta ka. Suur tänu sulle muide, et sina unustasid seda mainida.”
„Palun vabandust.” Nüüd oli Jace’i kord punastada. „Ei tea, miks, aga ma ei suutnud sundida end seda tegema.”
„Asi näeb ausalt öeldes sant välja.” Alec laskis käel viimaks langeda ja pöördus süüdistavalt Jace’i poole. „Tundub, nagu oleksid sa üht-teist varjanud. Üht-teist, mis puudutab Valentine’i.”
Jace jäi jalapealt seisma. „Kas sina usud ka, et ma valetan? Kas sinu meelest ma teadsin, et Valentine on minu isa?”
„Ei!” Alec näis olevat ehmunud – olgu siis küsimusest endast või ägedusest, millega Jace selle esitas. „Ja pealegi ei lähe mulle korda, kes su isa on. See ei huvita mind. Sina oled ikka seesama inimene, kes enne.”
„Kui ainult teaks, kes.” Sõnad, külmad ja kõledad, lipsasid suust, enne kui Jace oleks jõudnud neid takistada.
„Tahtsin öelda ainult seda,” lausus Alec lepitavalt, „et sa võid mõnikord olla natuke… karm. Mõtle, enne kui midagi ütled, rohkem ma sinult ei palugi. Keegi ei ole siin sinu vaenlane, Jace.”
„Igatahes tänan sind meeldiva nõuande eest,” lausus Jace. „Edasi võin ma üksi minna.”
„Jace…”
Aga Jace oli juba läinud, jättes Aleci maha muretsema. Jace ei sallinud, et teised tema pärast muretsevad. See tekitas temas tunde, et võib-olla ongi põhjust millegi pärast muret tunda.
Raamatukogu uks oli pooleldi avatud. Vaevumata koputama, astus Jace sisse. See oli olnud Instituudis alati tema lemmiktuba. Midagi väga rahustavat oli selle vanaaegses puit- ja vaskdekooriga interjööris ning seinu ääristavates nahka ja sametisse köidetud teostes, mis näisid nagu vanad sõbrad ootavat sinu tagasipöördumist. Kui uks nüüd lahti läks, tabas teda pahvak külma õhku. Kaminas, kus muidu leegitses sügisel ja talvel alati tuli, oli nüüd hunnik külma tuhka. Lambid olid välja lülitatud ning valgust pääses ruumi üksnes kitsastest ribikardinatega kaetud akendest ja torni kõrgel paiknevast katuseaknast.
Tahes-tahtmata läks Jace’i mõte Hodge’ile. Kui tema oleks siin, põleks kaminas tuli ning süüdatud gaasilambid heidaksid parkettpõrandale mahedaid kuldseid valgussõõre. Hodge ise kössitaks tule ääres tugitoolis, Hugo õlal troonimas ja raamat käeulatuses lebamas…
Aga Hodge’i tugitoolis oli ometi keegi – keegi hall ja peenike ajas ennast tugitoolist sujuvalt üles umbes samamoodi, nagu kerib end maotaltsutaja märguande peale lahti kobra, ja pöördus jahedalt naeratades tema poole.
See oli naine. Tal oli seljas vanamoeline tumehall mantel, mis ulatus üle saapasäärte. Selle all oli taljes paekarva kostüüm, mille püstkrae jäigad nurgad soonisid kaela. Naise elutud tuhmblondid juuksed olid kammidega tihedasti peadligi surutud ning tema hallid silmad olid külmad kui ränikivikillud. Jace tundis nende pilku endast nagu jäise vee niret üle libisevat. See liikus tema mudastelt teksadelt vermetes näole ja jäi sinna pidama.
Viivuks vilksatas naise pilgus midagi tulist nagu jäässe vangistatud leegi kuma. Siis helk kustus. „Sina oledki see poiss?”
Enne kui Jace jõudis midagi öelda, vastas teine hääl – Maryse oli tema kannul raamatukokku astunud. Jace imestas korraks, miks polnud ta naise lähenemist kuulnud, aga märkas siis, et too oli võtnud kõrge kontsaga kingad jalast ja asendanud need tuhvlitega. Ta kandis pikka mustrilisest siidist rüüd ning tema huuled olid rangelt kokku pigistatud. „Jah, inkvisiitor,” lausus ta. „See on Jonathan Morgenstern.”
Inkvisiitor liikus Jace’i poole nagu hall hõljuv suits. Tema ees jäi naine seisma ja sirutas käe. See oli valge ja pikkade sõrmedega ning meenutas Jace’ile albiinoämblikku. „Vaata mulle otsa, poiss.” Ühtäkki olid need pikad valged sõrmed tema lõua all ja sundisid teda pead tõstma. Naine oli uskumatult tugev. „Sa kutsud mind inkvisiitoriks. Sa ei kutsu mind ühegi muu nimega.” Tema silmi ääristas peente joonte rägastik, mis meenutas värvikihis olevaid pragusid. Suunurkadest jooksis lõuani kaks sügavat vagu. „Kas said aru?”
Peaaegu