Tuhast linn. Surmav arsenal II. Cassandra Clare
Читать онлайн книгу.
koguni midagi enamat, kui sa üldse teada tahaksid.”
Jace rebis pilgu Clary omast lahti. „Olgu pealegi.” Tema hääl oli kare. „Aga ainult ühel tingimusel: üksi ma sinna ei lähe.”
„Ma tulen sinuga kaasa,” pakkus Clary kiiresti.
„Tean,” ütles Jace vaikselt. „Ma tahan, et sa tuleksid. Aga ma tahan, et Luke tuleks samuti.”
Luke näis ehmuvat. „Jace… Ma olen elanud siin viisteist aastat, ilma et oleksin jalga Instituuti tõstnud. Ma pole seal ainsatki korda käinud. Kahtlen, kas Maryse suhtub minusse paremini kui…”
„Palun,” sõnas Jace. Tema hääl oli kõlatu ja vaikne. Claryle tundus lausa kombeldav uhkus, mille noormees oli pidanud endas alla suruma, et tuua kuuldavale see ainus sõna.
„Olgu siis pealegi.” Luke noogutas nagu karjajuht, kes on harjunud täitma oma kohust, meeldigu see talle või mitte. „Siis tulen ma sinuga kaasa.”
Vastu seina toetudes seisis Simon Pete’i kabineti ukse taga koridoris ja võitles enesehaletsusega.
Päev oli alanud kenasti. Suhteliselt kenasti igatahes. Algul oli seda küll tumestanud too Dracula-filmi episood. See oli kutsunud temas esile nõrkus- ja iiveldushoo, mananud taas esile tunded ja ihad, mida ta oli püüdnud alla suruda ja unustada. Siis olid need ometi voolusängist välja murdnud ning ühtäkki avastas ta, et suudleb Claryt, nagu oli tahtnud teha juba mitu aastat. Räägiti ikka, et ükski asi ei kuku välja nii, nagu oled endale ette kujutanud. Nood rääkijad eksisid.
Ja Clary oli suudelnud teda vastu…
Nüüd oli tüdruk seal toas Jace’iga ja Simonil keeras sees, nagu oleks ta neelanud alla kausitäie usse. Iiveldustunne oli viimasel ajal saanud tema sagedaseks kaaslaseks. Alati polnud see nii olnud, isegi mitte pärast seda, kui Simon oli endale aru andnud, mida ta Clary vastu tunneb. Ta polnud oma tundeid tüdrukule kunagi välja näidanud, polnud neid talle peale pressinud. Ta oli olnud alati kindel, et ühel päeval vabaneb tüdruk muinasjutuprintside ja kung fu kangelaste kütkest ja tunnistab ilmselget tõsiasja: nemad kaks kuuluvad kokku. Kui Clary Simoni vastu üldse huvi ei ilmutanud, polnud ka sellest lugu – kellestki teisest ei paistnud ta samuti hoolivat.
Enne kui tuli Jace. Simonile meenus, kuidas ta oli Luke’i maja trepil istudes vaadanud Claryt, kuulanud teda seletavat, kes Jace on ja millega ta tegeleb, samal ajal kui too uuris üleoleva moega oma küüsi. Simon polnud Claryt õieti kuulanudki – liiga palju oli teda köitnud see, kuidas tüdruk vaatab blondi poissi, kellel olid iseäralikud tätoveeringud ja ilus nurgeline nägu. Liiga ilus, oli Simon otsustanud, aga Clary oli ilmselt olnud teist meelt: tema oli silmitsenud noormeest, nagu oleks too animafilmist väljaastunud kangelane. Kunagi varem polnud Simon näinud tüdrukut kedagi niiviisi vaatavat ning oli ikka lootnud, et kui selline pilk kord kellelegi osaks saab, siis temale. Ta oli eksinud ning see tegi haiget – rohkem kui Simon eales oleks osanud arvata.
Kui selgus, et Jace on Clary vend, tundus talle, et ehkki ta viibis juba hukkamiskomando ees, oli talle viimasel minutil armu antud. Maailm näis äkki olevat taas täis võimalusi.
Nüüd ei olnud ta selles enam nii kindel.
„Hei, sina seal.” Keegi tuli mööda koridori tema poole – keegi, kes polnud eriti pikka kasvu ning tegi endale ettevaatlikult teed vereloigukeste vahel. „Kas sa ootad Luke’i? On ta seal toas?”
„Õigupoolest mitte.” Simon astus uksest eemale. „Või siis et ikkagi jah. Ta on seal koos mu sõbraga.”
Tulija oli jõudnud temani, peatunud ja jäänud talle otsa vaatama. Simon nägi, et see on tüdruk, umbes kuueteistkümneaastane, sileda helepruuni nahaga. Tüdruku kuldpruunid juuksed olid põimitud arvukatesse peadligi hoidvatesse patsidesse ja tema nägu oli peaaegu täpselt südamekujuline. Tal oli kompaktne kurvikas keha – peenike piht läks üle laiadeks puusadeks. „Too kutt, kes baaris oli? Varjukütt?”
Simon kehitas õlgu.
„Kahju küll, aga pean sulle ütlema, et su sõber on sitapea.”
„Ta pole mu sõber,” lausus Simon. „Ja tõtt-öelda olen ma sinuga täiesti nõus.”
„Aga kas sa ei öelnud, et…”
„Ma ootan tolle kuti õde,” selgitas Simon. „Tema on mu parim sõber.”
„Ja ta on poisiga praegu seal?” tüdruk osutas pöidlaga ukse poole. Tal olid igas sõrmes sõrmused – rohmaka väljanägemisega pronksist ja kullast rõngad. Tema teksad olid kulunud, kuid puhtad, ning kui ta pead pööras, nägi Simon T-särgi kaelusest pisut kõrgemal piki kaela jooksvat armi. „Jajah,” lausus tüdruk pahuralt. „Sitapeast venna teema on mulle tuttav. Vaevalt tema selles süüdi on.”
„Ei olegi,” ütles Simon. „Aga ta on vist ainuke inimene, keda see tüüp ehk kuulab.”
„Temast ei jäänud küll sellist muljet, nagu võiks ta kedagi kuulata,” vastas tüdruk ning tabas Simoni pilgu. Tema silmis vilksatas huumorisäde. „Sa vaatad mu armi. See on koht, kust mind hammustati.”
„Hammustati? Tahad öelda, et oled…”
„Libahunt,” lausus tüdruk. „Nagu kõik teisedki siinolijad, välja arvatud sina ja sitapea. Ja sitapea õde.”
„Aga sa pole ju ometi alati libahunt olnud. Selles mõttes, et sa ei sündinud libahundiks.”
„Enamik meist ei sünni libahundiks,” vastas tüdruk. „Selle poolest me erinemegi sinu sõpradest varjuküttidest.”
„Mille poolest?”
Tüdruk naeratas põgusalt. „Meie olime kord inimesed.”
Simon ei kostnud selle peale midagi. Hetke pärast sirutas tüdruk käe. „Minu nimi on Maia.”
„Simon.” Ta surus ulatatud kätt. Tüdruk silmitses teda läbi kuldpruunide, röstsaia värvi ripsmete. „Miks sa arvad, et Jace on sitapea?” küsis Simon. „Või peaksin ehk küsima, kuidas sa seda teada said?”
Tüdruk tõmbas käe tagasi. „Ta peksis baari segamini. Klobis mu sõbra Bati vaeseomaks. Saatis paar karja liiget koguni ööbikuid kuulama.”
„Kas nendega on kõik korras?” sattus Simon ärevusse. Jace oli paistnud olevat rahu ise, aga teda tundes poleks Simon imestanud sedagi, kui ta oleks saatnud ühel hommikul mitu inimest looja karja ja läinud siis välja vahvleid nosima. „Kas neile kutsuti arst?”
„Sorts,” vastas tüdruk. „Nende arstidega, kes ravivad maapealseid, pole meiesugustel pistmist.”
„Allilmlastel?”
Tüdruku kulmud kerkisid. „Paistab, et keegi on sulle sõnad igatahes selgeks õpetanud või mis?”
Simon solvus. „Kust sa tead, et ma pole üks nendest? Või teiesugustest? Et ma ei ole varjukütt või allilmlane või…”
Tüdruk raputas pead, nii et patsid hüplesid. „See lausa särab sinust vastu,” ütles ta natuke kibedalt. „Sinu inimlikkus.”
Tüdruku hääl oli nii tungiv, et pani Simoni peaaegu värisema. „Kas koputan uksele?” pakkus ta, tundes end ühtäkki kohatuna. „Sa tahtsid vist Luke’iga rääkida.”
Maia kehitas õlgu. „Ütle talle lihtsalt, et Magnus on siin uurimaks, mis tänaval juhtus.” Küllap väljendas Simoni nägu ehmatust, sest ta lisas: „Magnus Bane. Ta on sorts.”
Ma tean, tahtnuks Simon öelda, aga jättis ütlemata. Kogu nende vestlus oli juba niikuinii võtnud veidra pöörde. „Selge.”
Maia pöördus, nagu hakkaks minema, aga jäi siis uuesti seisma, käsi uksepiidal. „Kas arvad, et tüdrukul õnnestub talle aru pähe panna?” küsis ta. „Tema õel?”
„Kui see kutt üldse kedagi kuulda võtab, siis teda.”
„See on kena,” lausus Maia. „Kena, et ta oma õde nii armastab.”
„Jah,”