Tuhast linn. Surmav arsenal II. Cassandra Clare
Читать онлайн книгу.
kui musta värvi. Ta lamas värisedes põranda jäistel kiviplaatidel – küllap oli minestanud. Omaenda jõuetuse ja hapruse tunnetamine ajas ta marru.
Noormees veeretas end ühele küljele, tundes käerauast rebestatud randmes tuikavat valu. „Kas seal on keegi?”
„Oma isa sa ju ometi tunned, Jonathan,” kostis jälle seesama hääl ning jah, Jace tundis seda – külma kui raud, rahulikku ja peaaegu kõlatut. Ta proovis end püsti ajada, aga saapad libisesid milleski märjas. Noormees vaarus tahapoole ning lõi õlad kõvasti vastu kiviseina ära. Ahel kõlises nagu terasest tuulekellad.
„Kas sa oled haavatud?” Välgatas tuluke, mis liikus ülespoole, jäi peatuma Jace’i näol ja pimestas tema silmi. Ta pilgutas, et varjata põletavaid pisaraid, ning nägi teisel pool trelle Jeremiah’ kõrval seismas Valentine’i. Ühes käes hoidis too küütlevat nõiavalguse ruunikivi, mis heitis ruumi valkjat kuma. Jace märkas seintel vanu vereplekke ja põrandal värsket verd, väikest loiku, mis oli voolanud Jeremiah’ avatud suust. Ta tundis magu iiveldusest pööritavat ja krampi kiskuvat, kui mõtles mustale vormitule kogule, kes oli ennist tema ette ilmunud, silmad nagu põlevad söed. „See olend…” ütles ta katkevi hääli. „Kus ta on? Kes ta oli?”
„Sa oled tõesti haavatud.” Valentine astus varbadele lähemale. „Kes andis käsu sind siia lukustada? Kas seda tegi Klaav? Või Lightwoodid?”
„See oli inkvisiitor.” Jace langetas pilgu ja vaatas ennast. Tema püksisääred ja särk olid samuti verega koos – kas tema enda omaga, ei osanud ta öelda. Käeraua alt immitses igatahes välja nire.
Valentine seiras teda mõtlikult läbi varbade. Esimest korda nägi Jace oma isa lahingurõivais – paksust nahast varjukütiriietes, mis võimaldasid liikumisvabadust, kuid kaitsesid mitut sorti deemonimürgi eest. Käsivarsi ja sääri varjasid elektronplaatidest turvised, mida kirjasid mitmesugused glüüfid ja ruunid. Üle Valentine’i rinna jooksis lai rihm ja tema õla taga helkis mõõgapide. Valentine kükitas, nii et tema külmad tumedad silmad olid Jace’i omadega ühel kõrgusel. Jace nägi üllatusega, et nendes pole viha. „Inkvisiitor ja Klaav on üks ja seesama. Lightwoodid poleks eales tohtinud lasta sel juhtuda. Mina ei oleks eluilmas lubanud sinuga nõnda teha.”
Jace surus õlad kõvemini vastu seina. Kaugemale ei võimaldanud ahel tal isast pääseda. „Kas tulid siia selleks, et mind tappa?”
„Sind tappa? Miks peaksin ma tahtma sind tappa?”
„Miks sa Jeremiah’ tapsid? Ära vaevugi luuletama mulle, nagu oleksid sattunud juhuslikult siit mööda minema, kui ta oli parajasti iseenesest hinge heitnud. Ma tean, et seda tegid sina.”
Esimest korda langetas Valentine pilgu Vend Jeremiah’ surnukehale. „Jah, ma tapsin Vend Jeremiah’ ja teised Vaikivad Vennad samuti. Ma pidin seda tegema. Nendel oli miski, mida ma vajan.”
„Mis? Sündsustunne?”
„See,” vastas Valentine ja tõmbas üheainsa kiire liigutusega õlatupest mõõga. „Maellartach.”
Jace’i kurgus otsis väljapääsu üllatushüüe, aga ta surus selle alla. Ta tundis isa käes olevat relva väga hästi. See tohutu suur raske teraga mõõk, mille pide meenutas laialiaetud tiibu, oli sama, mis rippus Vaikivate Vendade nõukoguruumis kõnelevate tähtede kohal. „Sa röövisid Vaikivate Vendade mõõga?”
„See pole kunagi olnud nende oma,” ütles Valentine. „See kuulub kõigile nefilimidele. Sellesama mõõgaga ajas ingel Aadama ja Eeva Eedeni aiast välja. Ja ta pani hommikupoole Eedeni rohuaeda keerubid ja tuleleegina sähviva mõõga,” tsiteeris Valentine, vaadates helklevat tera.
Jace libistas keelega üle kuivade huulte. „Mida sa kavatsed sellega ette võtta?”
„Seda ütlen ma sulle siis,” vastas Valentine, „kui arvan, et võin sind usaldada, ning tean, et sina usaldad mind.”
„Usaldada sind? Pärast seda, kui hiilisid Renwickis läbi portaali ja purustasid selle, et takistada mind sulle järgnemast? Pärast seda, kui oleksid äärepealt tapnud Clary?”
„Ma poleks eales teinud haiget sinu õele – täpselt samuti, nagu ma ei teeks haiget sulle.”
„Sa pole mulle iial teinud midagi muud kui haiget! Lightwoodid olid need, kes mind kaitsesid.”
„Ega mina sind siia kinni pannud. See, kes sind ähvardab ja umbusaldab, ei ole mina, vaid Lightwoodid ja nende sõbrad Klaavist.” Valentine vaikis viivu. „Näha sind siin nii julmalt kohelduna, ent ometi nii kindlameelsena paneb mind sinu üle uhkust tundma.”
See sundis Jace’i üllatunult pead tõstma, nii et ümbrus lõi silme ees keerlema. Käsi hakkas piinavalt tuikama. Ta surus valu nii tugeva tahtepingutusega alla, et hing kinni jäi. „Mida sa ütlesid?”
„Nüüd mõistan, mida ma Renwickis valesti tegin,” jätkas Valentine. „Olin kujutlenud sind ikka sellesama sõnakuuleliku poisikesena, kellest Idrises lahkusin – lapsena, kes on valmis täitma igat mu soovi. Tema asemel leidsin eest põikpäise, iseseisva ja julge noormehe, kuid kohtlesin teda ikka nagu last. Pole ime, et sa minu vastu mässu tõstsid.”
„Mässu tõstsin? Ma…” Jace tundis kurgus pitsitust ja sõnad hääbusid tal suhu. Tema süda oli hakanud pekslema käe tuikamisega ühes taktis.
Valentine jätkas. „Mul ei olnud võimalik jutustada sulle, mis juhtus mu minevikus, seletada, miks olen olnud sunnitud tegema mõningaid asju.”
„Seal pole midagi selgitada. Sa tapsid mu vanavanemad. Sa hoidsid mu ema vangis. Sa tapsid teisi varjukütte, et saavutada oma eesmärgid.” Sõnad tundusid Jace’i suus mõrud nagu mürk.
„Sa tead ainult pooli fakte, Jonathan. Valetasin sulle, kui olid alles laps, sest olid veel liiga väike, et mõista. Nüüd oled piisavalt vana, et teada tõde.”
„Eks räägi mulle siis tõtt.”
Valentine sirutas käe varbade vahelt läbi ja asetas Jace’i käele. Neid karedaid ja parkunud sõrmi mäletas Jace ajast, kui oli olnud kümneaastane.
„Ma tahan sind usaldada, Jonathan,” sõnas Valentine. „Kas ma võin seda teha?”
Jace tahtis vastata, aga sõnad ei tulnud üle huulte. Tema rinna ümber oleks nagu tõmmatud raudne vits, mis tõmbus aeglaselt koomale, surudes õhu kopsudest tollhaaval välja. „Sooviksin…” sosistas ta.
Nende kohalt kostis mingi heli. Kusagil oleks nagu avatud metalluks ning siis kuulis Jace samme ja sosinat, mis linna kivimüüridelt vastu kajas. Valentine tõusis püsti ning pigistas sõrmed ümber nõiavalguse, nii et sellest jäi järele üksnes nõrk kuma ja ta ise hääbus vaevu eristatavaks varjuks. „Kiiremini, kui ma arvasin,” pomises ta ja vaatas läbi varbade alla Jace’i peale.
Jace püüdis vaadata temast mööda, aga ei näinud vaevaliselt kumava nõiavalguse taga midagi peale pimeduse. Ta mõtles tupruvale tumedale kogule, mis oli ennist varjanud enda ees pisimagi valguse. „Kes tuleb? Kes see on?” nõudis ta põlvedel edasi komberdades.
„Ma pean minema,” sõnas Valentine. „Aga meie sinuga pole veel lõpetanud.”
Jace sirutas käe varbade poole. „Päästa mind ahelatest. Mis see ka ei oleks, tahan olla suuteline sellega võitlema.”
„Sind praegu vabastada ei oleks mingi heategu.” Valentine sulges sõrmed ümber nõiavalgust heitva kivi. See välgatas korraks ja kustus. Ruum mattus taas pimedusse. Jace viskus vastu kongivarbu, panemata millekski murdunud kätt rebestavat valu.
„Ei!” hüüdis ta. „Isa, palun!”
„Kui soovid mind leida,” lausus Valentine, „küllap siis leiad.” Tema sammud hakkasid kiiresti kaugenema, kuni lõpuks polnud kosta enam midagi muud kui võre najale kokku varisenud noormehe kähisevat hingamist.
Allmaarongiga äärelinna poole sõites oli Clary liiga rahutu, et istuda. Ta kõndis mööda pooltühja vagunit edasi-tagasi, iPodi kõrvaklapid