Tuhast linn. Surmav arsenal II. Cassandra Clare
Читать онлайн книгу.
avenüü metroopeatuse trepist üles ning aeglustas sammu alles siis, kui lähenes nurgale, kus kõrgus hiiglasliku halli varjuna Instituut. All tunnelites oli olnud palav ning mööda pragunenud betooni Instituudi välisukse poole kõndides tundis Clary higist kukalt jahedusest kirvendamas.
Jõudnud arhitraavi küljest alla rippuva massiivse raudse kellanööriotsaku juurde, lõi Clary kõhklema. Eks olnud ta ju ikkagi varjukütt. Tal oli samasugune õigus viibida Instituudis kui Lightwoodidelgi. Äkilise otsusekindlusega haaras ta kinni ukselingist, püüdes meelde tuletada, mis sõnu Jace oli lausunud. „Ingli nimel palun…”
Uks avanes pimedusse, mida kirjasid valgustäpikestena kümnete väikeste küünalde leegid. Kui ta pingiridade vahelt läbi kiirustas, lõid tulukesed võbelema, nagu naeraksid tema üle. Clary jõudis liftini, lõi metalluksed kolksatades enda järel kinni ja vajutas väriseva sõrmega nupule. Tahtejõuga püüdis ta närvilisust maha suruda – kas ta oli hirmul Jace’i pärast või kartis, et võib noormeest näha? Tema nägu tundus ülespööratud mantlikrae varjus väga valge ja väike, silmad olid suured ja tumerohelised, huuled kahvatud ja näritud. Üldsegi mitte ilus, mõtles ta pettunult, ent hoidus seda mõtet edasi arendamast. Kellele läks korda, milline ta välja näeb? Jace sellest ei hoolinud. Jace ei tohtinud hoolida.
Lift jäi kolksatades seisma ja Clary lükkas ukse lahti. Church ootas fuajees ning tervitas teda tujutu näugatusega.
„Mis viga on, Church?” Clary hääl tundus vaikses ruumis ebaloomulikult vali. Kas siin üldse keegi on, mõtles tüdruk. Võib-olla viibib ta siin ihuüksi. See mõte ajas talle hirmujudinad ihule. „Kas keegi on kodus?”
Sinine Pärsia kass pööras talle selja ja hakkas mööda koridori edasi minema. Nad möödusid muusikatoast ja raamatukogust – need olid tühjad –, enne kui Church pöördus ümber järjekordse nurga ning istus ühe ukse juures maha. Võta heaks. Olemegi kohal, võis tema ilmest välja lugeda.
Enne kui Clary jõudis koputada, läks uks lahti. Lävel seisis Isabelle, jalas teksad, seljas pehme lilla kampsun, varbad paljad. Claryt nähes ta võpatas. „Mulle tundus, et kuulsin kedagi koridoris kõndivat, aga seda ma küll ei osanud arvata, et näen sind,” lausus ta. „Mida sa siin teed?”
Clary vaatas talle mõistmatult otsa. „Sa ju saatsid mulle sõnumi. Ütlesid, et inkvisiitor on heitnud Jace’i vangikongi.”
„Clary!” Isabelle vaatas piki koridori kahele poole ja hammustas huulde. „Ma ei tahtnud sellega öelda, et pead silmapilk siia tormama.”
Clary oli jahmunud. „Isabelle! Ta on vanglas!”
„Seda küll, aga…” Allaheitlikult ohates tõmbus Isabelle kõrvale ja andis viipega märku, et Clary tuppa tuleks. „Hea küll, eks astu siis sisse. Kõtt, sina,” lisas ta Churchi poole kätt vibutades. „Mine valva lifti.”
Church viskas talle nördinud pilgu, heitis maha ja jäi magama.
„On ikka kass,” pomises Isabelle ja lõi ukse kinni.
„Tere, Clary.” Alec istus Isabelle’i ülestegemata voodi serval, saapad jalas. „Mida sina siin teed?”
Clary võttis istet Isabelle’i vaatemänguliselt segamini tualettlaua ees oleval polsterdatud toolil. „Isabelle saatis mulle sõnumi ja rääkis, mis juhtus Jace’iga.”
Isabelle ja Alec vahetasid tähendusrikka pilgu. „No kuule nüüd, Alec,” sõnas Isabelle. „Arvasin, et ta peab sellest teadma. Mul polnud aimugi, et ta kohe jalad selga võtab ja siia kappab!”
Claryl hakkas kõhus keerama. „Muidugi tulin ma siia! Kas temaga on kõik korras? Mis pagana pärast inkvisiitor ta vanglasse heitis?”
„See pole just sõna otseses mõttes vangla. Ta on Vaikuse linnas,” selgitas Alec, ajades selja sirgu ning tõmmates Isabelle’i patjadest ühe endale sülle. Noormees sõrmitses hajameelselt selle serva õmmeldud pärlnarmaid.
„Ta on Vaikuse linnas. Miks?”
Alec ei vastanud kohe. „Vaikuse linna all on vangikongid, kus mõnikord hoitakse kurjategijaid, enne kui nood saadetakse Idrisesse, kus nad nõukogu kohtu ette astuvad. Trellide taha pistetakse need, kes on teinud tõepoolest jõledaid asju – mõrtsukad, roimarvampiirid, Ühismeele lepet rikkunud varjukütid… Nüüd on seal ka Jace.”
„Koos mõrtsukate kambaga luku taha pistetud?” Täis ülekeevat pahameelt, hüppas Clary püsti. „Mis teiega lahti on, rahvas? Kuidas te saate seda nii rahulikult võtta?”
Alec ja Isabelle vahetasid uuesti pilke. „Ta peab olema seal ainult ühe öö,” lausus Isabelle. „Ja kedagi teist seal temaga koos ei ole. Me küsisime järele.”
„Aga miks? Mida Jace tegi?”
„Ta õiendas inkvisiitorile vastu. Rohkem polnud vajagi, niipalju kui mina aru sain,” vastas Alec.
Isabelle toetas end istuma tualettlaua servale. „Lausa uskumatu.”
„Siis peab see inkvisiitor olema segane,” lausus Clary.
„Seda ta tegelikult ei ole,” vaidles Alec vastu. „Kui Jace oleks maapealsete sõjaväes, kas tal lastaks siis ülematele vastu haukuda? Kindlasti mitte.”
„Nojah, sõjaajal muidugi mitte. Aga Jace ei ole ju sõdur.”
„Me oleme kõik sõdurid – Jace sama palju kui teisedki. Klaavis valitseb range hierarhia ja inkvisiitor paikneb selle tipu lähedal. Jace on üsna madalal astmel, ta oleks pidanud ilmutama rohkem respekti.”
„Kui lepite sellega, et tema koht on vangikongis, miks te mind siis siia kutsusite? Kas selleks, et ma teiega nõusse jääksin? Ma ei näe sellel mõtet. Mida ma teie arvates peaksin tegema?”
„Me pole öelnud, et ta peaks vanglas olema,” nähvas Isabelle. „Ütlesime ainult, et tal poleks pruukinud hakata vastu Klaavi ladvikusse kuuluvale isikule. Pealegi,” lisas ta vaiksemalt, „mõtlesime, et saad meid võib-olla aidata.”
„Ma ütlesin sulle kunagi,” lausus Alec, „et pahatihti tundub, nagu roniks Jace meelega surmasuhu. Ta peab õppima, kuidas pahandustest hoiduda, ja muuhulgas tähendab see inkvisiitoriga koostöö tegemist.”
„Ja teie arvate, et minust võib seejuures abi olla?” Clary hääl väljendas umbusku.
„Ma pole kindel, kas keegi suudab panna Jace’i tegema midagi niisugust, mida ta teha ei taha,” vastas Isabelle. „Aga minu arvates võid sina talle meelde tuletada, et tal on, mille nimel elada.”
Alec langetas pilgu süles lebavale padjale ning sakutas korraga ägedalt sõrmede vahel olevaid narmaid. Helmed pudenesid Isabelle’i tekile nagu väike vihmasabin.
Isabelle kortsutas kulmu. „Alec, jäta järele.”
Clary oleks tahtnud Isabelle’ile öelda, et mitte tema pole Jace’i perekond, vaid nemad, et nende sõnal on noormehe silmis rohkem kaalu, aga talle meenusid Jace’i sõnad: Ma pole kunagi tundnud millegagi osadust. Sina tekitad minus osadustunde. „Kas me saame minna Vaikuse linna ja temaga kohtuda?”
„Kas ütled talle, et ta inkvisiitoriga koostööd teeks?” nõudis Alec.
Clary mõtles viivu. „Tahan enne kuulda, mida tal on öelda.”
Alec laskis räsitud padjal voodile langeda ja tõusis kulmu kortsutades püsti. Enne kui ta jõudis midagi öelda, koputati uksele. Isabelle ajas end tualettlaualt üles ja läks avama.
Seal seisis väike tumedate juustega poiss, silmad pooleldi prilliklaaside varjus. Ta kandis teksapükse ja liiga suurt džemprit ning käes oli tal raamat. „Max,” lausus Isabelle üllatunult. „Ma mõtlesin, et sa magad juba.”
„Ma olin relvaruumis,” vastas poiss, kes pidi ilmselt olema Lightwoodide noorim poeg. „Aga raamatukogust kostis mingeid hääli. Tundus, nagu tahaks keegi Instituudiga ühendust võtta.” Ta piilus Isabelle’ist mööda Clary poole. „Kes see on?”
„Tema on Clary,”