Tagurpidi lugemine. Sari Varraku ajaviiteromaan. Jo Platt
Читать онлайн книгу.
vasaku ninasõõrme küljes, ja siis me asume ikkagi asja juurde, tulgu mis tuleb.”
Neljas peatükk
Vaid mõni kuu pärast Tomi vahendatud lepingu sõlmimist oli mu elu põhjalikult muutunud. Olin oma number 10 korteri jälle välja üürinud ja elasin nüüd ise St Albansis kahe magamistoa ja ühe panipaigaga võrdlemisi kulunud paarismaja poolikus, mille juurde kuulus 77 ruutmeetrit pooleldi metsistunud aeda, mis oli koduks vähemalt ühele rebasele, lagunenud kuurile ja meriseale nimega härra Edward. Merisiga tuli mulle koos majaga, sest eelmised üürnikud ei saanud teda välismaale kolides kaasa võtta, ja kuigi ma ise poleks kunagi endale lemmiklooma võtnud, sai härra Edward mulle päris armsaks; ma veetsin tarbetult palju aega tema uut majakest ja terviserada puhastades ning istusin, merisiga süles, kas köögis või aias umbrohuvälja keskel, tundes ennast kui mitte lausa õnneliku, siis vähemalt mitte enam õnnetuna.
Äriplaan, mille Tom oli mulle ette söötnud, tähendas investeeringu tegemist ühe tema sõbra ja endise kolleegi Andrew O’Farrelli erafirmasse. See sõber pidas nimelt St Albansis raamatute antikvariaati. Tema äri oli hakanud õitsema või vähemalt punguma ja nüüd vajas Andrew väikest rahasüsti, et oma raamatupood suuremale ja sobivamale pinnale üle kolida. Mina olin just see investor, keda ta vajas; lisaks rahalisele panusele nägi meie leping ette, et minust saab „kaas-kauplusejuhataja” kahel täispäeval ja kolmel poolikul tööpäeval nädalas. Ma polnud niisiis mitte „uinuv partner”, vaid vähemalt esimestel nädalatel pigem „uimane partner”, kes ei osanud kasutada kassaaparaati, kippus ära unustama, et kliendil on alati õigus, kaotas võtmeid ja, mis kõige hullem, suhtus kõigisse neisse oma vajakajäämistesse kahetsusväärse ükskõiksusega. Olen päris kindel, et Andrew oleks hea meelega mulle peale maksnud, et ma ainult kodus püsiksin. Aga leping oli selles suhtes karm: mina ja minu investeering olime lahutamatud. Celia abikaasa David oli minu huve silmas pidades lepingu enne sõlmimist üksipulgi läbi uurinud ja ühtlasi teavitanud mind arvukatest lisaklauslitest, mida mu ema püüdis sinna sisse sokutada ja mille eesmärk polnud mitte minu materiaalse, vaid pigem emotsionaalse heaolu tagamine kas või vägisi. See mind muidugi ei üllatanud. Ma teadsin niigi, et ema oleks hea meelega kirjutanud lepingusse näiteks sellise punkti: Lepingupartnerite ülalmainitud osapool kohustub käima regulaarselt duši all, kammima juukseid, pesema hambaid ja kandma omavahel kokku sobivaid riideid iga päev.
Minevikku jäid töölkäimisega seotud rongisõidud suurlinna südamesse, diilid ja ärilõunad ja nõupidamised. Nagu ka hämarate pubide külastamine pärast tööpäeva lõppu, närvilisest energiast pulbitsevad klubid ja keldrikorrustel asuvad veinibaarid. Kõik see oli asendunud jalutuskäigu või jalgrattasõiduga St Albansi keskusse; riiulitäite vanade raamatute ja kassaaparaadi varjus mugitud kanasalati-võileibadega; teejoomise ja niisama lobisemisega, vestluskaaslasteks vaid kolm uut kolleegi: Andrew, George ja Joan.
Mõnda aega käisin ma veel endiste kolleegidega oma vanu Londoni lemmikpaiku külastamas, kuid õige varsti hakkas mind vaevama äratundmine, et meie suhtlemist segas pidevalt õhus rippuv küsimus, kas me peaksime mainima jutu sees Rotti või oleks parem seda teemat mitte puudutada; ainsaks erandiks oli Alan, kellega me kahekesi mõnikord baaris istusime. Rotist oli saanud kõnekäänu elevant, kelle olemasolu eiramine nõudis tarbetult suurt ponnistust. Pealinna vahet sõitmine muutus mulle peagi koormavaks ja iga kord, kui keegi mu vanadest sõpradest pidi kahetsusega teatama, et ta ei saa tulla, tundsin mina süüdlaslikku kergendust. Loogiline tagajärg oli muidugi see, et ma nägin oma sõpru üha harvemini, kuni ei tundnudki enam vajadust nendega kontakti hoida, olgu siis viisakuse pärast või siirast soovist suhelda.
Viies peatükk
Umbes kaheksateist kuud pärast oma peaaegu-pulmapäeva istusin ühel reede õhtul elutoas, rüüpasin cava’t ja süvenesin vaikivasse eneseanalüüsi, kui täiesti ootamatult üllatasin ennast tõdemusega, et mu hingelise seisundi võis määratleda „oluliselt paremaks kui varem”. Mulle päriselt meeldisid mu töökaaslased; St Albansis elamine sobis mulle suurepäraselt; ma ei mõelnud enam Rotile päris iga päev; ja mis kõige tähtsam – mu sugulased ja sõbrad olid hakanud minu pärast palju vähem muretsema, mida võis pidada objektiivseks kinnituseks olukorra paranemisele.
Tol hetkel ei taibanud ma siiski endale tunnistada, et minu meeleolu ja hingeseisundi järkjärgulist paranemist polnud siiani ohustanud mitte ainuski eraeluline, majanduslik või tööalane katsumus – sõbrad ja sugulased olid selle eest hoolt kandnud. Lemmiklooma ootamatu surm, milles teised minu asemel polekski ehk näinud samavõrd muserdavat tragöödiat, tähendas minu jaoks esimest tõelist väljakutset, mis pani proovile mu suutlikkuse tulla toime uute negatiivsete emotsioonidega. Esimese hooga võiks ju arvata, et selle sündmuse tagajärjed ei saanud olla kuigi tõsised, ja ometi võin ma ilma liialdamata väita, et härra Edwardi eluküünla kustumisest sai mu elus pöördepunkt, mis oli isegi sama suure märgilise tähtsusega kui Roti põgenemine – ja seda nii mõju poolest mu psüühikale kui ka selle poolest, kuidas see mõjutas mu edasist elukäiku.
Muidugi ei aimanud ma siis veel midagi, kui tõusin tol tüünel õhtul aprillikuu lõpus diivanilt, tõmbasin hommikumantli hõlmad koomale ja läksin ust avama. Heitnud pilgu aknale, et kutsumata külalise isik kindlaks teha, panin ainult tusaselt imeks, miks oli sellel lillekimbuga varustatud habemikul vaja tulla häirima minu vaikset videvikutundi, mille ma kavatsesin sisustada kihiseva joogi ja DVD-ga „Mõistus ja tunded”. Igatahes ei näinud see mees välja nagu Interflora jooksupoiss ja nagunii ei saanud need lilled olla minu jaoks. Astusin läbi esiku välisukse juurde ja häälitsesin pahaselt, sest juuste ümber turbaniks keeratud vannilina ähvardas iga hetk maha libiseda.
Ukse avanud, tulid mulle esimese asjana millegipärast meelde kalapulgad ja Robinson Crusoe. Mu külaline oli heleda peaga, peaaegu meeter üheksakümmend pikk, ta kandis kulunud halli sviitrit, mis jättis mulje, et see on kootud tellingute peal, ja habet, mis harilikult kinnitatakse traadiga kõrva taha. Kuid vaevalt oli mees toonud kuuldavale ebaleva „Tere, ee, õhtust”, kui ma sain aru, et esmamulje oli petlik ja tegemist polnud siiski mitte metsistunud merehädalise, vaid kirjaoskaja kaasmaalasega. Igatahes oli kõneviis välimusega karjuvas vastuolus ja üldmulje seetõttu kõhedust tekitav. Ma taganesin pisut ja lükkasin ukse veidi koomale.
„Tere,” kordas mees ja naeratas nii teeseldult ja pingutatult, et see mõjus veel hirmutavamalt. „Kas teie olete proua,” ta pilk langes mu vasakule käele, mis toetus vastu uksepiita, „või preili Shaw? See on vist teie aadress?”
„Kuidas ma saan teid aidata?” küsisin vastu, soovimata avaldada võõrale oma isiklikke andmeid.
„Ee, seda et, jah. Tere. Veel kord. Mina olen Daniel McAdam. Ma olen teie naaber. Nojah, tegelikult mitte päris. Minu aed piirneb teie aiaga. Tagantpoolt …” Ta osutas käega minu majataguse aia suunas, püüdis jälle naeratada, kuid taipas siis ise, et üritab võimatut, ja loobus, oskamata enam midagi lisada.
„Saan aru,” ütlesin mina, kuigi ma ei saanud millestki aru. Veel mitte.
„Ma elan siin, Clarendoni tänavas …?” pingutas võõras. See kõlas millegipärast nagu küsimus.
„Okei …” Ka mina ei osanud jätkata, kuid ebamugavustunde kiuste torkas mulle pähe mõte, et mehe väide sisaldas endas lepitamatut vastuolu. Clarendoni tänava majad olid kõik suuremapoolsed ja vähemalt väliselt heas korras. Muidugi võis üks neist majadest olla võõrutuskliinik või tõenäolisemalt heategevuslik majutusasutus, kuhu terveks ravitud sõltlased suunatakse iseseisva eluga järk-järgult harjuma. Võis vaid ette kujutada, mida sellest arvasid tänava ülejäänud majaomanikud. Muigasin endamisi. „Okei, oli meeldiv teiega tuttavaks saada, härra McAdam, aga ma olin just lapsi magama panemas ja seetõttu …”
„Teil on lapsed?” Mehe näol peegeldus järsku meeleheide. „Sylvia ütles, et tema teada teil pole lapsi.”
„Sylvia?”
„Minu naaber. Ta tunneb teie maja omanikku.”
Hakkasin juba kannatust kaotama. „Okei, hästi, Sylvial on tegelikult õigus, mul pole lapsi. Asi on selles, et mu õelapsed on täna minu juures ja ma hakkasin neid