Tagurpidi lugemine. Sari Varraku ajaviiteromaan. Jo Platt
Читать онлайн книгу.
ei taha enam jalas püsida. Ma kannangi neid ainult aiatöödel.”
„Ah, nojah. Mina kannan ka aias toimetades koledaid riideid,” lohutas McAdam, „nagu te reede õhtul võisite veenduda.”
Silmitsesin oma sandaale. See „kole” oli ikka päris karmilt öeldud.
Meie vestluse katkestas mootori käivitamise heli. Tuhkatriinu sõitis aeglaselt lähemale ja kummardus meie kohale jõudes aknast välja. „Vabandust, Daniel, ma pean nüüd minema. Miranda ootas mind kaheksaks ja ma olengi juba hiljaks jäänud.”
Mees kummardus teda suudlema. „Lõbutse hästi,” soovis ta. „Kolmapäeval siis näeme.”
„Jah. Ma käin enne kodus riideid vahetamas ja tulen kuskil üheksa paiku.”
„Teeme nii.” Ta koputas auto katusele ja Tuhkatriinu keeras sõiduteele. Mind valdas paaniline soov saada see asi juba kaelast ära ja pääseda tagasi oma koju.
„Kuulge,” tegin ma algust, „ma …”
„Kas te jooksite minuga tassi teed?” McAdam astus oma auto juurde ja võttis tagaistmelt portfelli. Ma ei osanud midagi vastata. „Või on teie õelapsed ikka veel teie juures?” küsis ta, sulges autoukse ja naasis minu juurde.
Uurisin ta nägu, suutmata otsustada, kas see kõlas siiralt või irooniliselt, ning taipasin järsku, kuidas meie kohtumise lähtekoht oli nüüd lausa pea peale pööratud. Olin ju mina tulnud paluma vabandust oma viisakusetu käitumise pärast naabrilt, kes minu teada oli kas alkohoolik või kerge arengupeetusega – aga selle asemel leidsin ennast hoopis olukorrast, kus mulle pakkus tassikest teed enesekindel hästiriietatud härrasmees, kelle silmis mu jalanõud olid „koledad” ja kelle lahke pakkumise taga võis aimata haletsust, sest ta pidas mind kindlasti üksilduse käes vaevlevaks fantasööriks, kes mõtleb endale külalisi välja, kuigi ta ainus päris sõber siin ilmas on merisiga.
„Ei ole,” vastasin, eelistades kriisiolukorras napisõnaliseks jääda.
„Joome siis teed?” McAdam vaatas mulle küsivalt otsa, enne kui lisas: „See oli tõesti kohutav õnnetus, lubage mul teha vähemalt midagi selle heastamiseks. Oo, tere, Sylvia!” hüüdis ta üle mu õla vaadates ja lehvitas kätt.
Nägin pead keerates äsja kohatud naabrinaist. Ta seisis väravas kahe väikese taksikoeraga, kes ühe kaheharulise rihma otsas teekonna jätkamiseks kõigest jõust maad kraapisid.
„Tere õhtust, Daniel,” vastas Sylvia ilma naeratuseta. „Nagu näha, leidis see noor naine su viimaks üles.”
„Jah, tõepoolest. Aitäh, Sylvia. Te vist koputasite kõigepealt vale ukse peale, Ros?” küsis McAdam pilku minule pöörates. Avasin vastamiseks suu, kuid taksikoerte perenaine jõudis ette.
„Võin sulle kinnitada, Daniel, et ta ei koputanud. Avastasin ta minu elutoa aknast sisse vahtimas,” kuulutas Sylvia kurjalt.
„Teate, mis, ma jooksin hea meelega teed,” ütlesin vaikselt.
„Tore,” muigas McAdam. „Head aega, Sylvia. Ja suur tänu sulle, et sa mu sõbrale õige maja kätte juhatasid.”
„Suurima heameelega,” valetas Sylvia. „Aga sa teeksid meile kõigile heateo, kui katsuksid talle seletada, mille jaoks on olemas uksekellad ja koputid.”
„Vabandust,” pomisesin McAdami kõrval maja poole astudes.
Mees naeris. „Pole midagi. Ta ainult haugub, aga ei hammusta,” lisas ta. „Sylvia võtab sissemurdmiste statistikat natuke liiga tõsiselt. Aga astuge palun sisse, ma panen vee keema.”
Järgnesin talle läbi mustvalge esiku avarasse kööginišiga elutuppa, mille sisustus oli maitsekates neutraalsetes toonides. Mati pinnaga hallidest kiviplaatidest põranda ranget üldmuljet pehmendas suur mitmevärviline vaip diivanirühma ees ja heledaid seinu ilmestasid vaheldumisi väljakutsuvad õlimaalid ja lihtsad söejoonistused. Maast laeni aknad avanesid suurde aeda, kuhu ma olin mõnikord püüdnud piiluda üle oma aia põõsastest ja puudest moodustatud tihniku ja naabri kõrge pöetud heki. McAdami aia roheluses polnud midagi ülearust ega metsistunut: muru ääristasid hoolitsetud lillepeenrad ja taamal oli veel mingi hekiga varjatud osa.
„Ilus aed,” kiitsin mina.
„Ma armastan oma aeda,” ütles McAdam minust mööda astudes ja maast laeni aknaid lahti lükates. „Võiksime istuda väljas – ei ole ju liiga külm, mis? Kas tahate teed?” küsis ta kööki naastes. „Võin veel pakkuda kohvi …” ta kiikas külmikusse. „Või mahla, limonaadi, veini, õlut …”
„Limonaad oleks kõige parem, aitäh,” ütlesin.
„Tore.” Ta ajas ennast sirgu, pudel käes, ja võttis ülevalt kapist kaks klaasi.
„Teate, mis,” alustasin kohmakalt uut katset vabandust paluda, „ma tulin siia täna õhtul ainult selleks, et …” McAdam ulatas mulle klaasi limonaadiga ning viipas sepisrauast laua ja toolide poole terrassil. „Aitäh,” ütlesin talle, astusin välja ja võtsin istet. McAdam istus minu vastu. „Nii, ma tulin siia ainult vabandama, tegelikult,” jätkasin sõnadega komistades, kartes järjekordset vahelesegamist. „Selle pärast, eks ole, et ma reede õhtul nii ebaviisakalt käitusin, kui teie ainult püüdsite minult andeks paluda. Ja nagu te ilmselt juba ära arvasite, pole mul tegelikult neid õetütart ja õepoega. Nojah, nad on siiski olemas, täpsemalt kaks poissi, aga kumbki polnud tookord minu pool. Ma valetasin teile, et mul on külalised, sest tahtsin, et mind rahule jäetaks, ja peaksin vist sellepärast kah veel eraldi vabandust paluma. Igatahes,” jätkasin nagu autokooli õpilane, kes ei leia mitte kuidagi pidurit üles, „ma käitusin ebaviisakalt eelmisel nädalal ja nüüd kogu see lugu teie naabri ja nende sandaalide ja väljamõeldud sugulastega tegi asja ainult hullemaks. Aga noh, ma lihtsalt pidin selle kaelast ära saama.”
Tõstsin pilgu klaasilt, mida olin rääkimise ajal keskendunult põrnitsenud. McAdam nõjatus ette, küünarnukid laual ja peopesa justkui mõttesse vajunult suule surutud. Olin enam kui kindel, et ta hoidis naeru tagasi. „Okei, nojah, aitäh,” ütles ta viimaks. „Aga palun ärge muretsege. Võin teile kinnitada, et ma ise olen teinud palju hullemaid asju, kui seda on koledate kingade kandmine.” Miks ta pidi neid järjekindlalt koledaks nimetama? „Või õetütre väljamõtlemine, Ros.”
See, kuidas McAdam sõbralikult mu eesnime kasutas, ainult süvendas tunnet, et ta oli minust igas mõttes üle. Sundisin ennast naeratama, kuigi ise mõtlesin samal ajal, et miski polnud läinud nii, nagu olin esialgu kavatsenud. Mälestus sellest, kuidas ma olin alguses ennast temast paremaks pidanud, hajus nüüd laiali nagu tuhk tuulde ja järsku sobitusin hoopis ma ise otse täiuslikult haletsusväärse ja halvasti riietatud eluheidikust veidriku rolli. Kaalusin koguni, kas ma ei peaks talle seletama, et saan sellest kõigest ise ka väga hästi aru, kuid taipasin õnneks, et olin juba niigi liiga palju rääkinud. Parem lohutada ennast mõttega, et ma ei näe seda meest enam kunagi ega pea tulevikus temaga rohkem vestlema. Hiljemalt aasta pärast on meie tänane kohtumine veel ainult lõbus lugu, mille üle sõpradega õhtustades koos naerda.
„Aitäh teile mõistmise eest,” ütlesin nii väärikalt, kui vähegi oskasin. Tundsin meeleheitlikku soovi lahkuda, kuid kartsin, et põgenemiskatse ajendaks McAdamit mind veel uuesti lahkelt lohutama, ning ma tundsin, et ei suudaks seda enam taluda. Otsustasin selle asemel hoopis tooni ja teemat vahetada. „No nii,” ütlesin justkui jutu jätkuks, „kui kaua te olete juba elanud siin St Albansis?”
„Kolm aastat,” vastas tema. „Muuseas, ma teenin sellega raha.”
„Teile makstakse St Albansis elamise eest?”
„Ei,” naeris McAdam. „Mul on sponsor, kes maksab selle eest,” ta hõõrus lõuga, „et ma ei ajaks habet. Ma teenin niimoodi raha heategevusele.”
„Ah soo, te vist soovite, et minagi hakkaksin teie sponsoriks?” küsisin ebaledes.
„Ei, ei. Lihtsalt ma harilikult räägin sellest inimestele kohe esimesel kohtumisel, et nad ei hakkaks arvama, nagu ma oleksin vähe imelik. Tookord reedel tundus sellise