Tagurpidi lugemine. Sari Varraku ajaviiteromaan. Jo Platt
Читать онлайн книгу.
juba suu, et tema süüdistus tagasi lükata, kuid vajusin hoopis tooli seljatoele ja tõstsin käe laubale, sest mu jõud oli järsku otsas. „Jumal hoidku, kas ma tõesti teen seda?”
„Jah,” muigas McAdam. „Teete tõesti.”
Vaatasin, kuidas ta silmitses mind oma peaaegu kahemeetriselt kõrguselt küllap haletsedes, kuid samas muiates, ja mind valdas äkiline ärritus mõtte juures, et minu praeguse erakordselt täbara seltskondliku situatsiooni oli põhjustanud ühe tüübi otsus mitte habet ajada. Just see naeruväärne habe, arutlesin endamisi, oli ajendanud mind lootusetult vale hinnangut andma. Ajasin selja sirgu ja otsustasin keskenduda tekkinud olukorra „mitte kunagi enam”-aspektile. „Nojah, vaadake, Daniel, võib-olla ma tõesti põrnitsen teie lõuga,” ütlesin, pilk kleepunud nüüd juba tühjale klaasile, lükkasin juuksed käega üle pea ja valmistusin kiirelt lahkuma, kaduma taha vasakule. „Aga pole ka mingi ime. Mõelge ise, ka parima tahtmise juures ei saaks seda pidada ei trimmitud mokahabemeks ega ka mitmepäevaseks tüükaks, mis?” Naeratasin pingutatult. „Ausalt öeldes ma ootan kogu aeg, et te haarate akordioni ja kukute kiitma mulle saaki, mille te täna merest välja tõmbasite. Igatahes,” jätkasin, soovimata anda talle võimalust kommenteerida mu halvasti varjatud ärritust, „suur tänu limonaadi eest, aga ma pean nüüd tõesti minema.” Ta ei vastanud ja ma nägin viimaks pilku tõstes õudusega, et mees on kõveras, nagu vaevleks kohutava valu käes. „Issand jumal, kas teil on …” alustasin, kuid rõkkav naer ei lasknud mul lauset lõpetada – hääletu kõõksumine kasvas ootamatult üle väga valjuks laginaks.
„Täna merest välja tõmbasin …” naeris McAdam. Ta püüdis ikka ja jälle veel midagi öelda, kuid ei suutnud naeru pärast rääkida, ja lõpuks osutus tema pidurdamatu hirnumine nii nakkavaks, et ma avastasin ennast oma suureks üllatuseks kaasa naermas.
Kui lõbusus oli veel veidi aega kestnud, asendus see lõpuks vaikusega, mille jooksul mina kahetsesin oma pahatahtlikku suhtumist McAdami heategevuslikku karvakasvatusse ja panin lihtsalt niisama tallele tähelepaneku, et naeratus muutis ta peaaegu kenaks.
Hakkasin mõne aja pärast uuesti rääkima. „Kuigi ma pole tegelikult see inimene, kes võiks lubada endale kellegi välimuse kritiseerimist.” Sirutasin jalad laua alt välja. „Need on tõesti natuke haledad, mis?” ütlesin, uurides oma väljaveninud higiplekilisi kristusesandaale, ja pidin tõdema, et Jumala poeg ise oleks neist tõenäoliselt esimesel võimalusel lahti öelnud.
„Nojah, aga mina kannan seda ööpäevaringselt seitse päeva nädalas,” ütles ta, silitades oma habet. „Teie vähemalt kannate neid ainult aias.”
Raputasin pead. „Käisin nendega täna tööl,” tunnistasin, oma avameelsusega ise ennast üllatades.
„Oo, ah nii,” ütles McAdam; teda ajas jälle naerma, kuid ta kartis mind solvata.
„Aga need on tõesti, tõesti mugavad.”
„Muidugi … Kui need ikka tõesti nii mugavad on. Ja paistab, et üks ja sama suurus passib ükskõik mis number jalale. Mis on muidugi käepärane.”
„Jalapärane,” parandasin.
„Just, jalapärane,” naeratas McAdam.
Naeratasin vastu ja jälle laskus meie vahele vaikus. „Peaksin nüüd minema,” ütlesin hetke pärast.
Ta pakkus mulle viisakalt veel limonaadi ja mina keeldusin nagu viisakas inimene, kuigi olin üpris kindel, et oleksin nautinud teist klaasi rohkem kui esimest. McAdam ei teinud katset mu meelt muuta. „Nojah, ma peangi tegelikult veel paari kohta helistama,” ütles ta ohkega püsti tõustes. „Aga suur tänu, et te tulite mulle ütlema, Ros, et ma ei pea ennast enam nii kehvasti tundma selle, ee, selle õnnetu juhtumi pärast.” Tõusin ja järgnesin talle välisukse juurde. „Oli tõesti väga tore teiega kohtuda. Uuesti,” ütles ta mulle kätt sirutades.
„Jah.” Surusin tal kätt ja kui ta mulle ukse avas, vahetasime hüvastijätuks veel kerge noogutuse ja naeratuse, enne kui ma majast välja astusin ja minema kõndisin ja selja taga luku kinnilangemise klõpsatust kuulsin.
Keerasin Clarendoni tänavale ja sammusin kodu poole, vaatasin muiates oma mugavaid jalavarje ning otsustasin esimesel võimalusel kingapoodi minna.
Kaheksas peatükk
Asetasin suure valge tordikarbi kõrvalistmele, togisin seda veidi, et näha, mis juhtub äkilise pidurdamise korral, ning veendunud, et tordil on viiekümneprotsendiline võimalus hävinematult sihtkohta jõuda, käivitasin mootori ja alustasin pooletunnist sõitu oma vanemate juurde.
Mu isa sai seitsmekümneseks ja otse loomulikult ta „ei tahtnud, et me sellest suurt numbrit teeksime”. „Ta soovib ainult seda, et sina, Celia, David ja poisid tuleksite nädalavahetusel meile,” oli ema mulle teatanud, „kui teil juhtub aega olema. Ära sa ainult hakka oma plaane muutma, kui sul peaks midagi muud ees olema.” See pani mind igatahes kulmu kergitama. Mu isa on isetu, mõnikord lausa hulluksajavalt isetu, aga poleks vaja siiski üle pingutada. Pealegi oli see mulle suureks kergenduseks, et ta oli otsustanud tähistada vaikselt ainult oma perega. Olin juba jõudnud karta kohtumist kõigi nende tädide, onude ja nõbudega, keda olin viimati näinud oma ärajäänud pulmas – kuidas nad nüüd tulevad ja avaldavad mulle kaastunnet.
Keerasin keskpäeva paiku tuttavale umbtänavale ja kogesin jälle sooja, turvalist kojujõudmise tunnet nagu alati, kui vanemate maja eemalt paistma hakkas. Maja välisilme oli peaaegu samasugune nagu kolmteist aastat tagasi, kui ma siit Londonisse ülikooli läksin. Välisuks oli paar korda värvi vahetanud ja dekoratiivne kirsipuu juurdesõidutee lõpus oli pikemaks veninud, kuid muidu olid maja ja aed ikka needsamad, kuhu ma olin tulnud iga päev kümnendast eluaastast alates.
Kuni ma auto juurdesõiduteele juhtisin ja seisma jätsin, olid mu vanemad tulnud maja ette mind tervitama ja Celia vehkis elutoa akna taga ägedalt mulle lehvitada. Nende ülevoolavad poolehoiuavaldused panid mu valusalt neelatama ja sõrmi pihku suruma, kuid ma otsustasin mitte nutta.
„Tere, mu väikseke,” ütles isa mulle vastu astudes ja haaras mu oma embusse. „Nii tore sind näha ja,” ta astus sammu tagasi, et mind pilguga mõõta, „küll sa näed kena välja. Paistab, et oled jälle hakanud enda eest paremini hoolitsema.”
„Jumala pärast, Ted,” ütles ema ja võttis mu üle nagu teatepulga, et mind omakorda kaisutada. „Kuidas sa ometi niisugust asja ütled!” Ta suudles mind põsele. „Tere, kullake. Sõit läks hästi?”
„Ma ütlesin ainult, et ta näeb hea välja,” teatas isa haavunult. „Ta vahepeal peaaegu ei pesnud ennast ega vahetanud riideid ja nüüd ta on jälle nii kena. Ainult seda ma pidasingi silmas.”
„Ära pabista, isa,” lohutasin mina. „Ma võtsin seda kui komplimenti. Kuidas mu uued kingad meeldivad?” Keerutasin jalga, et nad saaksid imetleda mu esinduslikke musti kontsakingi, mis ma olin ostnud endale mõni nädal tagasi.
„Ilusad. Muuseas, su ema lööb mu maha, kui me temaga omavahele jääme,” itsitas isa.
„Milleks nii kaua oodata?” arvas ema ja tegi pantomiimi, kuidas ta isa nuiaga materdab.
„Mis te arvate,” ütlesin, märgates, et akna taga käib ikka veel kõva vehkimine, „kui läheks õige sisse? Millal Ce kohale jõudis?”
„Alles poole tunni eest,” vastas isa. „Mine nüüd tuppa tere ütlema. Anna mulle oma võtmed, ma toon su koti sisse.”
Õde ilmus uksele. „Kas keegi tuppa ka tuleb või hakkame maja ees pidu pidama?” naeris ta. „Tule juba, Ben ja Stephen ootavad sind kannatamatult.”
Seda väidet ei saanud kuigi usutavaks pidada. Lapse mälu eripära arvestades pidi kaheksase Beni ja kuuese Stepheni jaoks nende tädi nimetamine manama esile kujutluspildi naisest, kes istub nurgas ja nutab või paremal päeval istub nurgas ja vahib klaasistunud pilgul tühjusse – mõlemal juhul toodi nad tädile korraks tere ütlema ja kupatati siis sama kärmelt teise tuppa. Seega oli Celia väide, et lapsed mind kannatamatult ootavad,