Tartu ülikool ja legendid. Katrin Streimann
Читать онлайн книгу.
ülikool ja legendid
Hea lugeja
Tartu ülikool tähistab 380 aasta möödumist ajast, mil ülikooli asutamisürik sai Rootsi kuninga Gustav II Adolfi allkirja. Juubelihõnguline tähtpäev annab alati hea võimaluse vaadata senist käekäiku tavapärasest erinevalt: mälestuste või muusika, huumori või telesarja kaudu.
See raamat on üks osa ülikooli aastapäeva toimetustest. Kogumik on täis mälestusi ja meenutusi sündmustest, mis on kuulunud alati värvika ülikoolielu juurde. Ajaloolise tõe kõrval saab lugeda humoorikaid ja haaravaid seiku inimestest, kes on ise ülikoolis õppinud ja omal ajal ülikoolielu kujundanud.
Mitmest loost on saanud legendid, mida ikka ja jälle meenutatakse. Legendid, mis on osa ülikoolielust ja ülikoolilinnast ning mille osalised on andnud killukese ka sellesse, mida nimetatakse Tartu vaimuks. Loodan, et see kogumik aitab lugejal meenutada ülikooliaega ning rääkida edasi oma lugusid ja hoida neid nõnda elus.
Volli Kalm
Tartu ülikooli rekto üliõpilane aastatel 1971–1976
Vivat nostra civitas
Kõikides Eesti linnades on olemas Pargi tänav. Tartu linn ei erine teistest sugugi: Pargi tänav asub Karlova piiril otse füüsikahoone taga. Ülikoolilinna eripära on nimelised tänavad ja mälestussambad, millega peetakse meeles parimaid õppejõude.
Maarjamõisa linnaosa kolmel tänaval on igati kohaselt arstide nimed.
Ülikooli kliinikumi kõige uuemad hooned asuvad tänaval, mis kannab novaatorliku neurokirurgi Ludvig Puusepa nime.
Puusepp (3. detsember 1875, Kiiev – 19. oktoober 1942, Tartu) sündis eesti-poola perekonnas. Noor arst lõpetas Peterburi sõjaväemeditsiiniakadeemia parimate tulemustega. Seejärel töötas Euroopas ja USA-s, osales Punase Risti koosseisus Vene–Jaapani sõjas. 1908. aastal asutas Puusepp oma õpetaja professor Behtereviga Peterburi psühhoneuroloogia instituuti neurokirurgia õppetooli, mis oli esimene sellenimeline kogu maailmas. Aastal 1910 sai 35-aastasest Puusepast sama õppetooli professor.
Pärast Esimest maailmasõda kolis Puusepp Eestisse. Esialgu sai temast Tartu ülikooli neuropatoloogiaprofessor, 1921. aasta 9. aprillil tegi Puusepp esimest korda Eestis ajukasvaja eemaldamise operatsiooni. Samal aastal asutas ta neurokirurgia kateedri.
Puusepp kasutas palju uuenduslikke võtteid, diagnoosis erinevaid ajuhaigusi ning töötas nende raviks välja erilisi operatsioonimeetodeid. Ta rajas juba 1922. aastal koeuuringute labori, kus tehti keerukaid analüüse. Puusepp asutas ajakirja Eesti Arst ning hakkas välja andma oma aja kohta mainekat ajakirja Folia Neuropathologica Estoniana. Peale töö Tartus opereeris ta tihti välismaal.
Ludvig Puusepp on maetud Tartu Raadi kalmistule.
1982. aastal avati temanimelisel tänaval neuroloogikliiniku ees professori pronksbüst, mille autor on Endel Taniloo.
Tartu ülikoolis õppinud Nikolai Lunin (1. veebruar 1853, Tartu –18. juuni 1937, Leningrad) on Maarjamõisas nimega jäädvustatud koguni kaks korda. Nikolai Lunini tänav kanti Tartu kaardile 1980. aastal. 2006. aastast ühendab seda Ludvig Puusepa tänavaga Nikolai Lunini põik.
Lunin õppis füsioloogilise keemia dotsendi Gustav von Bunge juures. 1882. aastal kolis ta Peterburi ning töötas seal elu lõpuni lastearstina.
Lunini Tartu-aja uurimused viisid lähemale vitamiinide avastamisele. Hiirtega tehtud katsete abil näitas teadlane, et toitainete omastamiseks peab söödud toit sisaldama veel mingeid seni tundmatuid ühendeid. Mis ained need on, seda Lunin teada ei saanud.
Siiski inspireeris 1880. aastal avaldatud uurimus “Über die Bedeutung der anorganischen Salze für die Ernährung des Thieres” (“Anorgaaniliste soolade tähtsusest loomade toitumises”) inglast Frederick Gowland Hopkinsit kummalisi aineid edasi uurima. Hopkins sai kasvu mõjutavaid vitamiine käsitleva töö eest 1929. aastal Nobeli auhinna, mille üleandmise tseremoonia kõnes kirjeldas ta ka Lunini eksperimente.
Vaksalist professorite linnaosa Tähtvere poole kulgeb Jaan Tõnissoni tänav.
Pikaajaline Postimehe väljaandja, peatoimetaja ning riigivanem Tõnisson (22. detsember 1868, Tänassilma, Viljandi kihelkond – täpne surmaaeg teadmata, ilmselt 1941) oli Tartu ülikooliga lähedalt seotud. Pärast poliitikast taandumist sai temast õigusteaduskonna ühistegevuse professor. Õppetooli pidas üleval ühistegeline liit. Avaloengu ühistegevuse sotsiaalsetest lähtekohtadest ja sotsiaaluuenduslikest sihtidest pidas vastne õppejõud 28. septembril 1935. Tõnisson oli professoriks kuni 1939. aastani.
Koodi-Jaani nime all tuntud poliitiku mälestusmärk asub kesklinnas Postimehe toimetuse vastas. Mati Karmini ja Tiit Trummali loodud monument avati 2001. aastal.
Rahvuslase kõhetu pronkskuju kattus üsna peatselt roheka kirmega ning naljahambad ristisid selle Rohutirtsuks. Nimi ei jäänud rahvasuusse pikalt püsima, kuid tudengid armastavad seda kohta väga. Samba kõrval pinkidel saab loengute vaheajal päikest võtta.
Karl August Hermanni tänav rajati Tähtverre juba 1932. aastal. Vahepeal kandis see Johannes Lauristini nime, vana nimi ennistati 1989. aastal. Keeleteadlane ja rahvusliku liikumise tegelane elas ka ise samas lähedal Veski (endisel Piiri) tänaval, tema elumaja tähistab mälestustahvel.
Hermann (23. september 1851, Võhma küla, Põltsamaa kihelkond – 11. jaanuar 1909, Tartu) õppis Peterburis, Tartus ja Leipzigis, alguses usuteadust, hiljem võrdlevat keeleteadust. Ta toimetas Eesti Postimeest ja andis välja ajakirja Laulu ja mängu leht. Usin rahvusliku liikumise tegelane üritas kirjastada esimest eestikeelset entsüklopeediat ning kirjutas muusikat.
Tartu ülikooliga on Hermann seotud kui keelemees. 1889. aastal sai temast eesti keele lektor. Eesti kirjakeele arengule avaldas olulist mõju Hermanni koostatud eesti keele grammatika, mis oli ilmunud viis aastat varem. Suur osa Hermanni välja mõeldud keeleteaduslikest oskussõnadest (kääne, pööre, häälik) on siiani kasutusel. Temalt pärinevad ka käänete nimetused.
Riia tänavalt ülikooli raamatukogu juurde viiv jupike endisest Tähe tänavast kannab alates 1964. aastast astronoom Wilhelm Struve nime.
Friedrich Georg Wilhelm Struve (15. aprill 1793, Altona, Saksamaa – 23. november 1864, Pulkovo) sattus Tartusse saatuse tahtel. Hamburgi lähedalt väikelinnast pärit noormees ei soovinud Napoleoni armeega ühineda ja põgenes sõjaväekohustuse eest Tartus elanud vanema venna juurde. Siin õppis Struve isa soovil esmalt filosoofiat ja keeleteadust. Lisaks huvitus ta täheteadusest. 1810. aastal sai Struve filoloogiakandidaadiks, kuid jätkas siiski astronoomiaõpinguid. Selleks määras rektor George Frederic Parrot talle eristipendiumi.
Juba 1814. aastal sai verinoor mees erakorraliseks geodeesia- ja astronoomiaprofessoriks. 1820–1839 juhatas Struve Tartu tähetorni, hoolitses selle varustuse eest ja viis astronoomia ning geodeesia õpetamise taseme väga kõrgele. Ta pidas Tartus tegutsetud veerandsajandi jooksul 20 loengukursust trigonomeetriast, astronoomiast ja geodeesiast. Võimas teleskoop – Fraunhoferi refraktor – lubas tal kaardistada kaksiktähti ja mõõta tähtede kaugusi. Tema juhatusel mõõdeti aastatel 1816–1855 meridiaanikaart. Mõõtmistööde lõppedes oli teadlane juba Pulkovo observatooriumi direktor. Struve valiti Peterburi teaduste akadeemia auliikmeks. Londoni kuninglik astronoomiaselts autasustas teda kuldmedaliga.
Struve mälestusmärk asub Tartu tähetorni ees. 1969. aastast pärineva abstraktse monumendi autorid on skulptor Olav Männi ja arhitekt Udo Ivask. Tartu linnavalgus on juba mõnda aega liiga häiriv, et siin teaduslikke taevavaatlusi teha, kuid tähetorni uksed avatakse linnarahvale näiteks kuu- ja päikesevarjutuste ajal.