Tartu ülikool ja legendid. Katrin Streimann
Читать онлайн книгу.
Jämejala haiglasse.
Kõiv tuli Tartusse tagasi 1961. aastal ja hakkas tööle teaduste akadeemia füüsika ja astronoomia instituudis. Aasta varem oli ta saanud kandidaadikraadi. Tema kraaditöö oli esimene ainult osakesteteooriale pühendatud väitekiri Eesti füüsikas.
Vahing astus 1965. aastal psühhiaatriakliiniku ordinatuuri. 1971. aastal kaitses ta Leedus kandidaadikraadi.
“Pärast kandidaadikraadi kaitsmist pakuti mulle psühhiaatriakateedris assistendi kohta, aga ma ütlesin ära, väites, et ma ei taha neid alt vedada – minu sümpaatia ja tulevikuplaanid on seotud ikkagi kirjandusega. Ja nii see jäigi mitmeks aastaks.”
Dotsendikoha võttis Vahing vastu alles 1975. aastal. Selleks ajaks oli ta juba kirjanike liidu liige, ilmutanud jutukogusid ja esimene näidend “Suvekool” oli jõudnud sahtlist Pärnu teatri lavale. Vahing jäi kateedrisse kuueks aastaks ning pidas loenguid nii arstidele, juristidele kui ka psühholoogidele.
Runneli esimene luulekogu ilmus 1965. aastal. Maamehest luuletajaks hakanud kirjamees kolis Tartusse 1973. aastal pärast kaheaastast vabakutselise kirjaniku põlve.
Kolm meest puutusid Tartu loomevaimude seltskonnas tihedalt kokku. Nii Runnel kui ka Kõiv külastasid Vahingu Nõva tänava salongi. Kõiv aitas Vahingul viimistleda kirjanik Jaan Oksast rääkivat näidendit. Runnel kirjutas Vaino Vahingu eestvedamisel koostatud teatrialmanahhis Thespis.
“Runneli puhul on tähtis see, et ta on maapoiss, kes tuli linna. Tal pole kunagi häbi olnud olla maapoiss. Tal ei ole haridust. See, mida ta on lu- genud, on ta väga isikupäraselt meelde jätnud. Ja see, mis ta on lugenud, see kajastub väga ilusasti tema kirjatükkides.”
1978. aastal ilmus Loomingus Runneli ja Kõivu näidend “Küüni täitmine”.
1984. aastal valmis Kõivu ja Vahingu järgmine ühistöö – näidend “Faehlmann”. Ka romaan “Endspiel” (1988) valmis nende kahe koostöös.
Pärast Eesti Vabariigi taastamist on Runnel tegutsenud kirjastajana ja jätkanud ka luule kirjutamist. Oluline on tema panus Uku Masingu käsikirjade avaldamisel.
Füüsikust näitekirjaniku Madis Kõivu lavatükke mängivad Eesti teatrid pidevalt. Ta on avaldanud hulga mäluteemalisi raamatuid. 1991. aastal asutas ta Tartus analüütilise filosoofia seminari, mis käib siiani koos Lossi tänava õppehoones.
1999. aastal nimetas Tartu ülikool Madis Kõivu füüsika audoktoriks.
2008. aastal manala teele läinud Vahing kippus elu lõpuaastatel pisut unustusse vajuma. Elevust tekitas tema otsekoheste päevikute ilmumine.
1. Vabade kunstide professori ametikoht on loodud Tartu Ülikooli liikmeskonna vaimsuse ja loovuse mitmekülgseks arendamiseks.
2. Vabade kunstide professor kuulub ülikooli liikmeskonda ja tema ametikoht asub filosoofiateaduskonnas.
Tartu Ülikooli vabade kunstide professori statuut
Tartu ülikooli hingekirjas on ligi 200 professorit. 1993. aastal lisandus kutsutud professori ametikoht, mis neli aastat hiljem sai vabade kunstide professori nime.
Sellesse ametisse kutsub rektor loomeinimese, kelle senat valib teaduskondade esitatud kandidaatide hulgast. Professori ametiaeg kestab ühe akadeemilise aasta. Seda võib aasta võrra pikendada, kuid sama inimest teist korda kutsuda ei saa.
Tudengite vaba vaimu on loengute ja seminaridega turgutanud kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, arhitektid ja teatriinimesed.
1993 kirjanik Hando Runnel
1994 kirjanik Madis Kõiv
1995 tõlkija ning kirjandusteadlane Jaak Rähesoo
1996 kunstnik Jüri Arrak
1997 helilooja Veljo Tormis
1998 kirjanik Jaan Kross
1999 näitleja ning lavastaja Elmo Nüganen
2000 kirjanik ja tõlkija Jaan Kaplinski
2001 kunstnik ja arhitekt Leonhard Lapin
2002 kirjanik ja tõlkija Ain Kaalep
2003 kirjanik Tõnu Õnnepalu
2004 maalikunstnik Tiit Pääsuke
2005 kirjanik ja lavastaja Mati Unt
2006 arhitekt Vilen Künnapu
2007 kirjanik ning tõlkija Andres Ehin
2008 helilooja Helena Tulve
2009 kirjanik Arvo Valton
2010/2011. õa teatri- ja videokunstnik ning lavastaja Ene-Liis Semper
2011/2012. õa kultuuriloolane, tõlkija ning kirjastaja Vello Salo
2012/2013. õa kunstiteadlane Sirje Helme
Õhus on adrenaliini. 1968. aasta tudengipäevade rongkäik Tartus kujunes üle aastakümnete esimeseks avalikuks meeleavalduseks.
Kuumad kuuekümnendad: Tartu kevad
“Arvad, et maailm ja sina on kaks ise asja? Et kui ise eemale hoiad, siis lähebki kõik sinust mööda? Ära arva! Kes vastu ei pane, tehakse peeneks, enne kui ta märkabki, ja millise tüki külge suu jääb, see ütleb…”
Sellist vaatepilti polnud tartlased näinud aastakümneid. Tõrvikud lõõmasid õhtuhämaruses ja õhus oli adrenaliini. Raekoja platsi poole voogas loosungitega rahvahulk. “Meie aeg lööb auku müüri”, “Jänkid, kasige Peipsi taha!”, “Elagu vankumatu marksist sm L. Lentsman!”, “Minevik on meie teha!” – tänavaid palistavad linlased lugesid kirju transparentidel ahnelt ja erutusega. Tõnu Tepandi, konservatooriumi üliõpilane, seisis bardina veoauto kastis, kitarr käes, ja hõikas mikrofoni:
“Meie vanemad on barrikaadidest teinud endale tugitoolid – meie teeme tugitoolid barrikaadideks!”
Oli 19. oktoober 1968.
Rektor peab kõnet. TRÜ rektor Feodor Klement oli oma liberaalsuse tõttu parteile pinnuks silmas. Ta tagandati 1969. aastal ning paljud õppejõud sattusid partei ebasoosingusse.
*
Tartu sündmuste mõistmiseks tasub heita pilk kaugemale. Kuuekümnendad olid erakordsed, vaimselt erksad aastad kogu maailmas. Sõjakahjustustest toibunud läänes oli välja kujunenud heaoluühiskond, mille umbne tarbijamentaliteet tekitas mässumeelt. Tudengid protestisid kodanluse ja jäiga akadeemilise süsteemi vastu Pariisis, rahvas tuli Vietnami sõja vastu tänavaile USA-s. Martin Luther King pidas rassilise diskrimineerimise vastu oma kuulsa kõne “I believe…” (“Ma usun…” – toim) – oli aasta 1964. Hoogu kogus naiste vabastusliikumine, Vietnami sõja taustal levisid hipiliikumise ideed: “Make love, not war!” (“Armatsege, ärge sõdige!” – toim).
Õhus oleks levinud nagu nähtamatu protesti- ja vabaduseviirus, mis jõudis isegi siiapoole raudset eesriiet. Selleks avanes ka võimalus. 1950. aastate hirmuõhkkond, mil Marju Lauristini sõnul “hiir ka ei jooksnud, ilma et tal punast lippu seljas ei olnud”, hakkas taanduma. Stalini surmaga alanud ja Hruštšovi ametisse asumisega hoogu saanud sula mõjus nagu kevad võililleidudele, mis hakkavad asfaldipragude vahelt välja tungima. Haritlaste hulgas liikusid vargsi käest kätte keelatud tekstid; kirjanduses ja teatris katsetati uusi, modernistlikke vorme; tasapisi elavnes suhtlus väljapoole Nõukogude Liidu piire; tudengid, kes polnud eelmise kümnendi algupoole terrorit oma silmaga näinud, hakkasid nõudma sõnaõigust, et rääkida kaasa ülikooli asjades. Alma mater’isse oli jõudnud pärast sõda sündinute põlvkond.
Tartu ülikool muutus väikeseks vabaduse oaasiks tänu paljude asjaolude kokkulangemisele.