Villems, keda Paju kirjeldab oma päevikus hea semuna, oletab, et põhjus võis olla noorte tõusvate tähtede rohkuses sel ajal.

      “Aili aga võttis kõike sportliku hingega,” märgib Villems.

      Aili Paju oli sel ajal mitmekordne Eesti meister naiste odaviskes.

      Sellest, kuidas Lind endale jüngreid valis ning kuidas jüngritest said need, kes paljuski määravad tänapäeva Eesti molekulaarbioloogia ja geneetika nägu, võib olla raske aru saada. Kindel on, et Linnul pidi olema mingi eelaimus leidmaks inimesi, kellest hiljem said instituutide direktorid ja professorid, oletab Metspalu.

      “Tagantjärele vaadates tundub, et ta usaldas inimesi ja otsis sinna ärksamaid tüüpe,” lisab ta.

      Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuid on Linnu õpilaste hulgast tulnud neli: akadeemia president Villems, Saarma, Ustav ja Metspalu. Esimesena valiti akadeemikuks Mart Saarma 1990. aastal. 1975. aastal oli ta Linnu ja Villemsi juhtimisel kaitsnud esimese eestlasena kandidaadikraadi molekulaarbioloogias.

      *

      1967. aastal lõpetas Tartu 5. keskkoolis, praeguses Tamme gümnaasiumis esimene keemia eriklass, mida hiljem on kutsutud ka akadeemikute eriklassiks. Juba keskkoolipoistena olid nad harjunud käima suviti keemiahoones praktikal. Loogilise jätkuna jõudsid sellest klassist neli klassivenda kohe ülikoolitee alguses keemiahoone ruumi 414.

      Jaak Järv ja Mati Karelson töötasid seal Aavo Aaviksaare käe all, kes sai laboris enda valdusse ühe kolmandiku, kui Tolmudotsent koos oma masinakirjutajaga oli sealt lahkunud. Aaviksaare rühma hüüti Linnu laboris kapitagusteks. Algul oli samas seltskonnas kapi taga ka Karelsoni ja Järve klassivend Mart Ustav.

      Samast klassist pärit Mart Saarma, kelle mõlemad vanemad olid arstid, oli kategooriliselt otsustanud, et arstiks ta ei õpi. Vanematelt oli ta kuulnud, et geneetikaga tegelema pääseb kõige lihtsamini bioloogiat õppides. Isa Jüri Saarma tõi ta käekõrval Artur Linnu laborisse.

      “Ühisseminarid nende poistega, sisuliselt teadusseminarid, olid teaduslikult väga intensiivsed,” meenutab Villems.

      *

      Töö käis laboris kella ja kalendrit vaatamata.

      Aili Paju nuriseb oma päevikusissekandes, et õhus on plaan pühapäeviti töötamine ära keelata, ometigi on see laboris kõige viljakam tööpäev.

      Richard Villems tassib endale laborisse madratsi ja juurutab päevarežiimi, magades vaheldumisi kolm tundi ning tehes seejärel kolm tundi tööd. Ühe laborilaua serva külge on löödud riie, mis varjab päevavalgust, nii saab laua all puhata ka päeval.