kh 414

      Mõnikord teeb elu kummalisi pöördeid ja iial ei või teada, mis plaan selle kõige taga peidus on.

      Lootustandev noor kirurg on pälvinud staažikamate kolleegide tunnustuse ja arvatud töörühma, mis hulk aastaid hiljem teeb Eesti meditsiinis ajalugu esimeste avatud südamel tehtud lõikustega.

      Ent tema käed ei kannata pesu. Kujutage ette kokka, kellel toidulõhnad tekitavad koletu iivelduse, või viiulimängijat, kes muusikat kuuldes minestab. Korralikult pestud käed on kirurgi töös just niisama elementaarsed.

      1950. aastate keskel pidid kirurgid oma käsi nühkima minuteid ja minuteid, et viimanegi pisikupoeg nahalt maha saada, enne kui kätte sai panna lateksist kummikindad, mille kvaliteet jättis toona soovida tublisti paremat.

      Nühkida, sõna otseses mõttes kraapida, tuli nii käenahka kui ka küüsi, küünealuste puhastamisest rääkimata. Kui see tehtud, pidi käed pistma veel sipelghappe lahusesse, et saavutada piisav steriilsus. Alles siis võis kindad kätte tõmmata. Noore kirurgi kätel tekib selle kõige tagajärjel ekseem. Püüded seda ravida ei anna tulemusi.

      “Poiss, sa pead sellest ametist loobuma,” ütlevad vanemad ja kogenumad arstid.

      Nad on sedasorti juhtumeid ennegi näinud.

      Veel enne 30-aastaseks saamist leiab Artur Lind end olukorrast, kus omandatud kirurgikutsega pole midagi peale hakata.

      Nii tuleb ta kliinikust ära ja asub tööle Toomemäe jalamil keemiahoone neljandal korrusel arstiteaduskonna biokeemia kateedris. Ainult Nõukogude armee arveraamatutes on ta endiselt kirjas kui kirurg. Selle kirjega käib kaasas tüütu kohustus sõita teatud aja järel Leningradi sõjakirurgide täienduskursustele.

      “Mina nägin teda esimest korda 1956. aastal, kui ma ülikooli arstiteaduskonda õppima tulin. Siis oli ta biokeemia kateedris assistent,” meenutab Mare Lind (toona Kivihall), kellest 1960. aastate keskel sai Artur Linnu abikaasa.

      Kliinikust lahkumise järel töötab Artur Lind veel hulk aastaid biokeemia kateedris, õpetab tudengeid ning asub kätt proovima uue seniuurimata valdkonna kallal, mis on seotud radioaktiivsete isotoopide ning seedimise biokeemiaga. Biokeemias kaitseb ta ka kandidaadiväitekirja. Kuid muutus ei lase end siiski liiga kaua oodata.

      *

      1961. aasta august. Moskvas peetakse V ülemaailmset biokeemia kongressi. Artur Lind on kohal.

      See kongress raputab maailma ja Artur Lind ei jää sellest puutumata.

      Ameerika teadlane Marshall Warren Nirenberg on vahetult enne Moskvasse sõitu andnud trükki artikli, kirjeldades katseid, mille abil õnnestus esimest korda lahti muukida geneetiline kood. See avastus toob Nirenbergile hiljem, 1968. aastal, Nobeli auhinna.

      Moskvas, kui Nirenberg oma tööst avalikult esimest korda publiku ees räägib, istub saalis umbes 30 inimest. Me ei saa kunagi teada, kas Artur Lind on nende väheste hulgas. Kindlasti kuuleb Lind sellest mõni päev hiljem, kui Moskvas samuti kohal olnud DNA kaksikheeliksi struktuuri avastaja James Watsoni palvel räägib Nirenberg oma avastusest märksa suuremas saalis plenaaristungil, kus kuulajaid umbes tuhat inimest. Nirenberg on Moskvas oma elu suurimat avastust esitledes kõigest 34-aastane, Lind temast neli päeva vanem.

      Moskvasse suure delegatsiooniga tulnud ameeriklased ootasid, et maailm on muutumas. Nikita Hruštšovi sula tähendas teatud vabanemist, paljud ameeriklased sõitsid kohale lootusega, et Nõukogude Liit on muutunud. Biokeemia kongressiga samal ajal peeti Moskvas suurejoonelist paraadi Juri Gagarini auks, kes oli esimese inimesena kosmosesse lennutatud. Õigupoolest sealt ka eluga tagasi toodud.

      Nirenberg on oma mälestustes kirjeldanud masendust, mis teda Moskvas valdas. Esimene kergendus saabus, kui ta ära lennates nägi Helsingi lennujaama kohvikulaual vaasis taas lilli.

      “Hiljem on nad (Moskvas kohal olnud Ameerika teadlased) mulle rääkinud, et lennati Berliini, sealt sõideti rongiga edasi Moskvasse, sest lennukeid ei käinud või oli neid väga vähe. Kui nad tagasiteel Berliini jõudsid, oli vahepeal (Hruštšovi käsul) ehitatud (Ida- ja Lääne-Berliini eraldav) müür. Nii ei jäänud meelde mitte Nirenbergi suur avastus, vaid Berliini müür,” räägib professor Andres Metspalu.

      Tema sattus Linnu õpilaseks 1970. aastal, arstiteaduskonna teise kursuse tudengina.

      Samuti teise kursuse arstitudengina, ent viis aastat varem, 1965. aastal molekulaarbioloogiaga tegelema sattunud professor Richard Villemsi kirjeldus Artur Linnust Moskvas kuulamas Nirenbergi ettekannet lisab loosse detaile.

      “Juba siis olid konverentsil kasutusel väikesed raadiod, millega sai kuulata, mis teises saalis toimub. Ats (Artur Linnu hüüdnimi) olla istunud tualetis ja kuulanud, et fenüülalaniini kodeerivad kolm uratsiili ahelat. See oli põhjapanev,” räägib Villems.

      Kuidas see kõik täpselt oli, pole enam kedagi rääkimas, kindel on see, et Moskvas süttis Linnus suur vaimustus nukleiinhapete vastu. Tartusse tagasi tulnuna viskas ta seedimise biokeemia nurka ja asus uurima rakkudes asuvaid valguvabrikuid – ribosoome – ning valkude biosünteesi.

      *

      Linnu tähtsaim avastus on samuti seotud ribosoomiga. Ta eraldas esimesena maailmas ribosoomidest madalmolekulaarse RNA (5S-RNA).

      Selle avastuse kohal on samuti aja pitser. Lind avaldas artikli Tartu ülikooli teadusajakirjas Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis, millel rahvusvaheline levi puudus või oli üsna vähene.

      “Ilmselt ei osanud ta ära tunda, kui oluline see asi oli, ta pidas seda mingi suurema molekuli laguproduktiks,” oletab Metspalu.

      Nii läks esmaavastaja au Prantsusmaa teadlastele, kes sama asja esimesena rahvusvaheliselt publitseerisid.

      *

      Tsiteerigem Artur Linnu elulookirjeldust: “Akadeemik Artur Lind oli Eesti molekulaarbioloogia rajaja ja enamiku Eesti molekulaarbioloogide õpetaja. Erialalt arst-kirurg, rajas Lind 1960. aastatel Tartu ülikooli juurde midagi täiesti uut – molekulaarbioloogia labori – ja pani sellega aluse esimesele molekulaarbioloogide põlvkonnale Eestis.”

      Linnu õpilane professor Mart Ustav rääkis Tartu ülikooli 375. aastapäeval peetud kõnes veidi mahlakamalt:

      “Molekulaarbioloogiaalane uurimistöö algas keemiahoone neljanda korruse ruumis 414, tudengite praksiruumi tagumise laua seinapoolsel küljel, kus Artur ja mõned temaga liitunud tudengid hakkasid eraldama ja uurima ribonukleiinhappeid.

      Üheks tudengiks seal rühmas oli Richard Villems, hiljem lisandusid Mart Saarma, Andres Metspalu ja paljud teised. Sellest väikesest grupist on välja kasvanud Eesti biokeskus, Tartu ülikooli molekulaarja rakubioloogia instituut, Tartu ülikooli tehnoloogiainstituut, rääkimata arvukatest biotehnoloogia firmadest.”

      Toanurk, vaatega Toomemäele

      Algus võis olla näiteks nii. Arstitudengina Linnu käe all tööle asunud Aili Paju on oma 2010. aastal avaldatud päevikus “Minu ülikool” kirjeldanud 1964. aasta sügist: “Täna kutsuti mind Artur Linnu laborisse, ma läksin. Ta oli üksi keemiahoone ruumis 414, rääkis, millega kavatseb tegelema hakata, milline saab olema molekulaarbioloogia tulevik meditsiinis. Ta näitas, kus mu töölaud on. Ruum meeldis mulle kohe. Vaade on täiuslik, Toomemäele.”

      1965. aasta 3. jaanuaril on Paju kirja pannud: “Iga päevaga astun laboris sammu edasi, tunnen end siin imehästi. Haruldaselt ilus tasakaal, lausa kardan. Olen jõudnud maailma, kus võin tegeleda sellega, mis mind üleni huvitab. Kunagi oli aeg, mil lootsin, et päevad oleksid täidetud millegi ainulaadsega. Nüüd õpin iga päev midagi uut. See on päris elu! [-] Valkudes on mingi salapära, nad võluvad mind. Mulle näib, et olen leidnud oma õige koha.”

      Mõni kuu hiljem kutsub Paju Artur Linnu palvel laborisse