Ülevas meeleolus rongkäik jõudis Raekoja platsile, kus Tõnu Tepandi kitarri saatel laulis ja rahvas joovastuses hõiskas.

      “Kui Tepandi oli tõrvikusäras väljakul laulnud oma käriseva häälega paar Võssotski laulu ja kutsunud üles tugitoolidest barrikaade tegema, ütles komsomoli keskkomitee sekretär Aare Purga, kes seisis Tepandi esinemise ajal veoauto varjus, et Tepandi saab selle eest küll viis aastat,” mäletab Jaak Allik.

      Raekoja platsi miitingul hoomasid kohalviibijad selgelt üliõpilaste solidaarset meeleolu tšehhidega ja tuntavat rahvuslikku ühtekuuluvust. Õli valasid tulle ka Rajaca ja Peoleo esinemised. Legendaarseks on muutunud Rajaca sketš, milles Aarne Vaik pöördus rahva poole küsimusega “Kas meil on demokraatia?”. Seepeale vastas ansambli teine liige Nikolai Laanetu, et “On, on!”, paiskas Vaigu jalust maha ja ütles seejärel: “Nüüd on olukord normaliseerunud”.

      Repressioonid ja tagajärjed

      1968. aasta jäi vabaduspüüdluste kulminatsiooniks. Pariisi tudengite mäss sumbus, Martin Luther King mõrvati.

      Kuigi Brežnev sai võimule juba 1964. aastal, jätkus värsket tuulepuhangut kuni 1969. aastani, siis aga hakati otsustavalt kruvisid kinni keerama.

      “Eestis muutus olukord parteiorganitele eriliselt talumatuks just seetõttu, et vabadusepüüdlus ilmutas ennast komsomolis, mis oli ju nagu oma laps,” arutleb Ülo Vooglaid. “Ja järsku ütleb see laps, et nii see asi ei lähe ja saladuse asemel tuleb avalikkus. Leiti, et seda rida pidi edasi minna ei või. See tuleb põhjalikult ja korralikult välja juurida ning ära lõpetada. Ettekäänete leidmine selleks ei olnud ju raske.”

      Tartu sündmuste jätkuks kujunesid üliõpilaspäevad Tallinnas. 28. oktoobril 1968 väljus asi lõpumiitingul Komsomoli staadionil (praegu Kalevi keskstaadion) kontrolli alt. ELKNÜ keskkomitee esimest sekretäri Rein Pollimanni loobiti tõrvikutega ja Kingissepa tänaval (praegu Liivalaia) püüti ümber lükata liinibussi. Rääkimata loosungitest, mis polnud enam kahemõttelised, vaid selgelt vastalised.

      Algas repressioonide aeg, mille peapõhjuseks peetakse info jõudmist välismeediasse, sest Ameerika Hääl tegi veel samal päeval rongkäigust ülevaate. Sirje Endre, Tartu ülikooli komsomolisekretär, kutsuti korduvalt ülekuulamisele. Teda karistati hiljem noomitusega arvestuskaardile kandmisega, ja nii leebelt vaid seetõttu, et Ivan Käbin isiklikult teda kaitses. Ülikooli parteikomitee pidas Sirje Endret, Peeter Vihalemma ja Rein Tensonit edaspidi komsomolikomitee etteotsa sobimatuteks.

      Aastal 1969 tagandati rektor Feodor Klement, keda aasta hiljem asendas Arnold Koop. Ebasoosingusse sattusid Ülo Vooglaid ja professorid Rem Blum ning Juri Lotman. Vooglaiu tagakiusamine lõppes tema väljaheitmisega parteist ja sotsioloogialabori sulgemisega. Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) komsomolisekretär Toomas Kork võeti Nõukogude armeesse. Tagandati Vladimir Meister, EKP Tartu linnakomitee esimene sekretär, kes üliõpilasi kaitses. Eksmatrikuleeriti EPA üliõpilane Jaan Põldmaa, kes kandis loosungit “Jänkid, kasige Peipsi taha!”. Samuti eksmatrikuleeriti EPA üliõpilane Rain-Mait Roomet ja TRÜ kehakultuuriteaduskonna üliõpilane Jüri Süldre, kes said kahe ja poole aastase vanglakaristuse. Süüdistuse kohaselt olevat nad öösel tindipottidega loopinud Tartu kesklinnas maja seinal rippunud suurt Lenini pilti, mäletab Jaak Allik.

      Paljud ebasobivate loosungite kandjad siiski pääsesid karistusest – suuresti ka seetõttu, et ülikoolis kaitsti omasid. Küllap mängis rolli ka mõne võtmetegelase taust: Tõnu Tepandi isa Jaan Tepandi oli Eesti NSV toiduainetetööstuse minister, samuti oli kõrgel positsioonil Jaak Alliku isa Hendrik Allik.

      Ent õhustik oli pöördumatult muutunud. 1969. aasta üliõpilaspäevade rongkäik toimus sootuks teistsuguses meeleolus: ülikooli õppejõud olid sunnitud alandavasse rolli jälgima tänavate ääres loosungite sobivust ja kõikjal oli näha miilitsaid. 1970. aastal jäi rongkäik üldse ära ja “tegevus viidi siseruumidesse”. Tartu kevad oli hääbunud.

      Tagasivaateliselt

      Kuuekümnendate Tartu komsomolinoorus katsetas piire ja uskus, et olusid on võimalik vähehaaval parandada.

      “Mõned inimesed väidavad tagantjärele, et juba siis oli neil lootus Eesti Vabariik taastada, kuid seda on raske uskuda,” ütleb Marju Lauristin. “Tol ajal võitles vabariigi eest teadlikult vaid väga väike dissidentide grupp, kes oli valinud täieliku vastandumise. Meie püüdsime teha elu elamisväärsemaks olemasolevate valikute piires.”

      Hiljem on vaieldud palju selle üle, kas 1960. aastatel komsomolis ja parteis tegutsenud inimesed ei ilusta tegelikkust tagantjärele, kas ei kannustanud neid puhas parteiline karjerism. Ilmselt ei pea selline kahtlustus paika. Idealismi ja eneseteostuspüüdu paistis toona olevat tunduvalt rohkem kui praeguse vaba ühiskonna noorparteilaste hulgas.

      Iseküsimus, kuivõrd mõjutas süsteemiga tema oma reeglite järgi mängimine, seega ka mugandumine ja kooldumine asjaosalisi endid, milline on moraalne hind, mis sel põlvkonnal tuli maksta, küsivad Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm oma artiklis “Tartu 1968: kolmkümmend aastat hiljem”.

      Tartu-sündmuste ülerõhutamist on ka kritiseeritud. Mati Unt on kirjutanud, et toonane “meie”-tunne oli valdavalt illusioon, sest suur osa üliõpilastest jäi sündmustest kõrvale ja tolle aja legendiks muutumise taga on pigem asjaosalistest ideoloogide maailmanägemise domineerimine. Marju Lauristin nõustub osaliselt:

      “Võimalus neis sündmustes osaleda tekkis teatud kindlal ajavahemikul, tinglikult alates Suitsu mälestusväärsest luuleõhtust kuni viimase tudengirongkäiguni.

      Enamik ei teadnud kuukümnendate aastate sündmustest tõepoolest midagi. Meile olid need sündmused väga lähedal, kuid näiteks Aili Aarelaid, kelle kursus oli ainult paar aastat hilisem, on kirjutanud, et nende kursus ei teadnud tollal paljudest asjadest.

      Tol ajal eksisteeris ka väga kitsas ja suletud dissidentide kiht, kellega meie puutusime kokku vaid nii palju, et teadsime neist mõnd inimest. Kuid kogu ülikoolis aktiivselt tegutsev seltskond hoidus teadlikult köiel kõndimisest. Et ülikoolis õppida ja õpetada, tuli teatud reeglitest kinni pidada. Need, kes valisid dissidentluse, lõikasid silla alt kõik köied ära, neil puudus legaalse või avaliku eneseteostuse võimalus või ka tahtmine selleks.

      Ent kõik kihid ja hierarhiad olid lõpptulemusena vajalikud. Piltlikult öeldes võib toonaseid ja edaspidiseid sündmusi võrrelda leivateoga. Sul võib jahu olla, aga kui sul ikka juuretist ei ole, siis leiba ei saa. Tartu-sündmusi sellisel kujul oli kokku vaid ligi viis aastat, kuid need viis aastat tekitasid selle juuretise, põlvkonna, kes kogus piisavalt kogemusi ja sotsiaalset kapitali, et anda oma