Tõde ja õigus IV. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
kohvikusse, seda teadis Karin sama hästi kui iga teinegi seltskonnaproua: kohvikusse hilineda tähendas nii-öelda oma seisusest loobumist, rongile hilinemine sellevastu ei tähendanud midagi muud kui ainult hilinemist.
„Lapsed väsitavad ära,” kurtis Karin kohvikus sõbrannadele. „Eriti just viimasel ajal. Nad hakkavad mul hirmsasti närvide peale.”
„Arushaadav!” hüüdis proua Meeli, rõhutades tugevasti sõna kolmat silpi, ja lõi selle juures lõua nõksti! allapoole, nii et ta muidu ei saanud oma kõnelejaile otsa vaadata, kui pidi silmad hästi ülespoole keerama – silmaterad kadusid peaaegu värvitud ripsmete alla ja silmavalged pääsesid kogu oma mõjuga maksvusele. Proua Meeli oli nimelt kaks välismaareisi oma mehega kaasa teinud ja sealt selle kena võtte ühes toonud, mis pidi tähendama ilmsüütust. Et aga meil oli neid vähe, kes olid välismail käinud, siis ei teatud, mis oli ilmsüütus, ja sellepärast peeti proua Meelit tema pilgu pärast kas luuleliseks või eksalteerituks, mis tähendaks lõpuks ühte ja sedasama. „Aga minu Loolu ei hakka mulle phõrmugi närvide peale,” jätkas proua Meeli. „Thema on tõepoolest üks fhääga mõistlik khoer. Theie ei või omale ettegi kujutada, khui mõistlik.”
„Lapsed võivad õrna närvidega inimese otse hulluks ajada,” ütles proua Horst asjatundlikult, kuigi avalikud kohustused polnud tal võimaldanud ühtegi last kasvatada. Nagu öeldu kinnituseks ta vajutas oma paberossiotsa tuhatoosis kägarasse kokku, nii et ainult pisitillukene suitsujuga pääses väriseva halli leegina sellest energilisest muljumisest. „Näe Saksamaal või Ungaris, ei mäleta hästi, kus see oli, lehest lugesin, igatahes kusagil vanal kultuurimaal, on üks ema iseoma käega oma kolm last ära tapnud ja siis ka iseendale silmuse kaela pand. Mis te arvate, teeb üks naisterahvas seda nalja pärast!”
„Oo, armuline proua!” hüüdis ajakirjanik Sutt, kes tuli sel silmapilgul siia lauda, sest prouadega lobisedes kogus ta seltskondlikke uudiseid. „Mis puutub laste tapmisse, siis selleks ei vaja me enam välismaa eeskuju. Lapsi võib nimelt tappa ka ilma välisvaluutata. Kindlasti! Nõnda on kõige soodsam, sest siis ütlevad kõik advokaadid ja kohtunikud, et mis see vaene tüdruk pidi siis tegema, tal polnud ju meest, kes muretseks välisvaluutat.”
Seda öelnud, Sutt välgutas oma prilliklaase kordamööda kõigile lauasistujaile, nagu küsides: noh, kuidas meeldis? ja võttis siis asjalikult oma taskuraamatu, et sinna midagi tähendada. Oma pika ja sihvaka kasvu, puhtaks aetud valge näo ja lühikese piibuga hambus peeti teda väga mõjuvaks, isegi elegantseks, hoolimata tema pisut lamedast ninast, paksuhuulisest suust, kollastest hammastest ja pisikestest silmadest.
„Härra ajakirjanik,” ütles proua Itam, kes istus Suti vastu teisel pool lauda, „teie süüdistate vaeseid naisi, aga kus on siis nende laste isad õnnetuse silmapilgul?”
Need sõnad räägiti imeõrna ja – maheda häälega, nagu tahetaks kõnesolevaid isasid paitada, sest proua Itami häälel oli kuulsus, et sellele ei suuda ükski mees vastu panna.
„Kanad munevad ka ilma kuketa,” vastas Sutt ja meelitas sellega kõigi nägudele naeru. „See on esimeseks,” jatkas ta. „Teiseks aga – isad aitavad emadele tänapäev truult kaasa õnnetuses, nagu teie seda nimetate.”
Need sõnad said üldise ning valju kiiduavalduse osaliseks, et teiste laudade äärest lendasid pilgud siiapoole.
„Just nagu kristlikus abieluski,” lõpetas Sutt oma mõtte.
„Küll olete teie kuri ja häbemata,” ütles Karin, kellele Sutt imponeeris, sest ta oskas väga nooblilt piipu hammaste vahel hoida. Nõnda suitsetavad ainult väljamaalased, oli proua Meeli tema kohta öelnud, ja see pidi ometi asja tundma.
„Härra Sutt tahab teravmeelne olla,” tähendas proua Horst, kes hindas mehes üle kõige vaimu ja kes ei võinud anduda tegelikule lapsekasvatusele just sellepärast, et lapsel pole veel vaimu, vaid ainult hing, nagu ta ütles.
„Kuis nii?” küsis Sutt piipu toppides. „Ega siis eesti mehed ometi kõik korraga pole suguvõimetuks jäänud, et enam lapsi ei tule. Perekonnad on harilikult kolmeliikmelised – mees, naine ja…”
„Majasõber,” ütles proua Itam, „nii arvate teie.”
„Eksite!” hüüdis Sutt, nagu kõneleks ta kogu kohvikule.
„Tasa, tasa!” vaigistasid prouad mitmelt poolt korraga peaaegu värisevate südametega, sest jutt oli kaldunud ainuhuvitavale alale. Sutt pistis täistopitud piibu hambusse, laskis rinnuli lauale, nii et pea ulatus naiste peade ligi, mis ka kummardusid ettepoole, ja ütles siis saladuslikult:
„Mitte majasõber, vaid koer. Kolm perekonna liiget: mees, naine ja koer. Majasõber on Prantsusmaal, Eestis on selle asemel koriseva kõhuga peni. Mäletate Visnapuud? See on see mõte. Just kui sigitaks eesti abielud inimeselaste asemel kutsikaid. Sellepärast arvataksegi tulumaksuks laste peale nii väikene summa.”
„Kuis nii sellepärast?” küsis proua Horst arusaamatuses.
„Väga lihtsalt,” vastas Sutt ja puhus suitsu lakke, „seltskonnas on mõte liikuma pandud, et naiste toa- ja sülekoerad võetakse ühes lastega tulumaksus arvesse, s. t. nende heaks arvatakse teatud summa tulust maha. Seaduseprojekt esitatakse riigikogule lähemal ajal. Nii et koerad ja lapsed kui perekonnaliikmed üheõiguslisiks, siis pole kellegil nurisemist, olgu perekonnas mees, naine ja laps või mees, naine ja koer. See on selleks, et oleks rohkem kristlikke abielusid loorberipuie ja mirdipärgadega. Majasõber jääb esiotsa tulumaksuseadusest välja. Aga kui meil tuleb välismaa eeskujul kord ka läbikäigumaks, siis sinna võetakse ta tingimata sisse.”
„The võite ironiseerida, niipalju kui tahate, aga minu Loolu on thõepoolest mõistlikum kui nii mõnigi laps,” ütles nüüd proua Meeli ja laskis oma ilmsüütu või luulelise pilgu Sutil viibida.
„Teil on peaaegu õigus, armuline proua,” vastas Sutt, „sest viimasel ajal on Eestis peeneks kombeks, et lapsed on köögis teenijatega ja koerad saalis härrastega. Ümbrus mõjub.”
„See pole sugugi nii,” ütles Karin nüüd ägedalt.
„Armuline proua, teie mõtlete ebapeeneid perekondi,” lausus Sutt ja vedis piipu.
„Kas te ei ütleks, härra Sutt, mitu last teil omal on?” küsis proua Horst.
„Kõigepealt peab mehelt küsima, mitu naist tal on,” vastas Sutt. „Sest kui mehel on palju naisi, siis ei või temalt ometi keegi enam lapsi nõuda.”
„No näete,” ütles proua Horst nüüd, „nõnda ütlevad kõik mehed ja peavad laste asemel mitu naist ülal.”
„Pole parata, seltskond kohustab,” lausus Sutt alistunult. „Igal korralikul abielumehel peab vähemalt ükski kõrvalhüpe olema, muidu satub ta iseomagi naise naeru alla, teistest seltskonnainimestest rääkimata.”
„Härra Sutt, te olete vist millalgi õnnetult armastanud,” ütles proua Itam oma maheda häälega paitavalt ja kaastundlikult ning ulatas oma paberossiotsa üle laua proua Horstile, paludes: „Ole pai, kustuta ära, sinu käes käib see nii hästi. Mina kohe ei saa. Kodus kustutab mul mees. Mina suitsetan, tema kustutab. Samuti kui kahekesi kalalgi: mina õngitsen, tema paneb sööda ja võtab kalad otsast ära. Mul jooksevad judinad seda nähes üle selja. Paberossiotsaga samuti.”
Seda kõike rääkis ta nii kenasti ja veenvalt, et kui oleksid laua ümber istunud noormehed, siis oleksid armuleegid tõusnud suitsutiinesse õhku, aga naiste silmist välgatas ainult tuld ja jõhker targutaja Sutt küsis nöökavalt.
„Aga kes teil kanu tapab?”
„Seda ma ei tea,” vastas proua Itam. „Aga kui ma oma meest paluksin, siis teeks ta seda hea meelega. Siiski, kuis jäi teie õnnetu armastusega? Te ei vastanud mulle esteks?”
„Mina armastan ikka õnnetult,” ütles Sutt.
„Praegu ka?” küsis proua Meeli.
„Praegu ka,” kinnitas ajakirjanik ja vaatas proua Itamile tungivalt silma.
„Te vaesekene!” lausus see paitavalt ja jättis