Tõde ja õigus IV. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
tapma, kas ta siis tõesti ei suuda õppida eelarvamusteta elama nagu loom või taim. Kindlasti suudab! Ja siis võivad kinodiivad ning ka teised naised hakata kõike ilustama ja kinnitama, absoluutselt kõike. Siis saabubki aeg, kus me oma silmaga näeme, et kreeklaste Venus või isegi Venus Kallipygos on eesti naiste kõrval lihtsalt lehmaliisu.”
„Mis tähendab Kallipygos?” küsis Karin.
„Seda on kõige parem kodus sõnaraamatust järele vaadata,” arvas proua Horst.
„Parem küsin oma mehelt, tema on ladina keelt õppinud,” ütles Karin.
„See on vist kreeka keeli, sest Venus oli kreeklanna ja rääkis kreeka keelt,” seletas Mägar.
„Ei tee viga,” muheles proua Horst, „proua Paasi mees on vist ka kreeka keelt õppinud.”
„Mis aitavad need surnud keeled,” rääkis Mägar, nagu ei märkaks ega taipakski ta sõnadesse peidetud nöökamisi, „oma silmaga peab nägema. Astuge millalgi minu ateljeesse, seal mõistate kõik ilma kreeka ja ladina keeleta.”
Nende sõnadega kunstnik tõusis lauast, et siirduda mujale, sest tal oli ka teiste laudade juures õiendamist, kus istus daame. Teda huvitasid eriti kas üsna noored tüdrukud, kelles võis sütitada uudishimu ilusate kunstide vastu, või küllaldaselt juba elurõõmu maitsnud daamid, kes ihkasid uusi elamusi. Kõik, mis kordub, muutub igavaks, aga Mägar kinnitas, et kunst ei kordu kunagi ja sellepärast leidus nii mõnigi, kes läks seda kunsti vaatama, mis ei kordu kunagi.
Kui inimpere sai juba hõredamaks ja tubakasuitsust pisut lahedamaks, tahtsid ka meie prouad lahkuda. Aga viimasel silmapilgul tähendas proua Horst:
„Näe, isand Pilu istub alles omal paigal.”
Kogu laudkonna pilgud pöördusid teatud nurka. Ja et seal alles tõepoolest istus kirjanik Pilu, siis jäid ka meie prouad veel istuma, et mitte lahkuda ühes äriilma esindajatega, kel polnud kunagi aega millegisse süveneda. Neil oli ju aega ja nemad võisid süveneda, nagu vaimlised harrastajad kunagi.
„Töötab vaenekene,” lausus proua Itam kaastundlikult.
„Jah, tema ütles mulle kord Vene saatkonnas,” seletas proua Meeli, „et temal ei tule muidu kuidagi mõtted, kui peab nägema enda ees karja mõttetuid nägusid. Mina panin seda siis naljaks, sest saatkondades heidetakse üldse väga teravmeelselt nalja, aga kes teab, ehk rääkis ta ometi tõtt. Keegi seletas mulle, et mõned luuletajad nuusutavad mädamune, kui tahavad luuletada.”
„Mädand õunu ikka,” parandas proua Horst.
„Ei, mädamune,” vaidles proua Meeli vastu, „ma mäletan seda kindlasti.”
„Härra Pilu ütles mulle kord, et tema mõtted tulevad vanade kollaste saabaste haisust,” seletas nüüd Karin, et näidata – ka temal on vaimlisist harrastusist aimu. Aga teised pidasid tema sõnu kas pilkeks või naljaks ja sellepärast rääkis ta edasi: „Tõsi jutt, just nõnda ütles ta mulle. Vanu kollaseid saapaid pole vaja nii sagedasti puhastada kui musti, aga sagedane saabaste puhastamine peletab mõtted, sest nemad on kui kärbsed – armastavad mustust ja raibet. Ta ütles veel midagi, aga seda ei või ma korrata.”
„Miks mitte, kallis?” küsis proua Itam.
„See on ropp, sellepärast,” seletas Karin.
„Palun, ütle, ma tahan seda kuulda,” mangus proua Meeli ja vaatas Karinile oma ilmsüütu või luulelise pilguga otsa.
„Roppu ei ole, on ainult pikantne,” arvas proua Horst, „pealegi oleme isekeskis.”
Nõnda siis Karin rääkis edasi:
„Enne arvatud, et inimene mõtleb… aga ei, parem ma ei ütle,” lõpetas Karin.
„Proua Paas loodab vist, et meie jutustame meestele, kui naiivne ja rikkumata tema on, sellepärast ta mängib nõnda oma roppusega, sest meestele meeldib, kui keegi on rikkumata,” ütles proua Horst nöökavalt.
„Kallis, ükski naine, kes abielus, pole rikkumata,” lausus proua Itam õrnalt.
„Karin, räägi,” painas proua Meeli, „ma armastan roppust, kui mehed ei kuule.”
„Enne arvatud, et inimene mõtleb seemnega,” ütles Karin nüüd peaaegu sosinal, millele teised vastasid heleda naeruga, küsides:
„Ah see oligi teie suur roppus?”
Ja muidugi, see oli Karini suur roppus, nii et nüüd võis ta edasi seletada:
„Aga see olevat eksitus.”
„Mis on eksitus?” küsisid teised.
„Et inimene mõtleb sellega, mis ma ütlesin,” vastas Karin. „Aga inimene mõtleb ka emakojaga, ütles kirjanik Pilu, ainult kui ta ei vaheta liig sagedasti oma kingi ega puhasta neid, nii et nad ei haise.”
„See on ju paljas nali, aga mädamunade nuusutamine on fakt,” ütles proua Meeli nüüd.
„Mitte mädamunade, vaid mädand õunte nuusutamine,” parandas proua Horst.
„Mädand õunad ei ju aita,” vaidles proua Meeli vastu. „Luuletaja vajab tingimata midagi vängemat ja pikantsemat.”
Nüüd kaldus vaidlus ainest pisut kõrvale, nimelt: kas vänge võib olla ka pikantne? Kogu lahkheli lõpetas proua Itam, kes ütles oma pehme häälega:
„Kallid! Milleks vaielda, kas vänge või pikantne. Te olete ju kõik ühes nõus: peab olema midagi haisevat, muidu ei saa mõelda ega luuletada. Sellepärast minu mees ütlebki, kui tahan lugeda mõnda eesti raamatut: lemmik, ära seda puutu, see haiseb.”
Selle otsusega tõusti lauast. Aga kirjanik Pilu töötas oma nurgas täie hooga edasi, lastes ainult harva pilgu lokaalis ümber lennata, et sealt tabada, mis tabada on. Muidugi, proua Meelile räägitud põhjus kohvikus töötamiseks oli ainult teravmeelne nali. Aga tõeline tuum seisis selles, et Pilu arvates kirjanik on ühiskondlik loom, nagu iga teinegi inimene, ja tema tegevus ühiskondlik tegevus, nagu vekslile allkirja nõutaminegi. Kui nüüd teised ühiskonnaloomad on hakanud oma asju ajama kohvikus, siis peab seda tegema ka kirjanik, mille õilsaks eeskujuks olevat kogu Euroopa. Ei ole paremat vastumürki vaimuinimese individualistlikule eraldumisele kui kohvikus töötamine: nõnda muutud tõelikuks ühiskonnaloomaks kogu oma olemusega. Pealegi arvas Pilu, et olevat võimata seltskonnast ja seltskonnale kirjutada, kui pole midagi haisevat nina all.
VII
Kohviku ukse ees soendava päikese paistel proua Horst andis kaaslastele kätt ja läks oma teed. Tema sünnitaski iseloomult ja ka välimuselt teistega võrreldes teatud lahkkõla – oli kehaliselt tugev ja käitus sagedasti peaaegu jõhkralt.
„Mis mees küll niisukesega peaks tegema,” tähendas proua Meeli, kui Horst oli läinud.
„Jah, dromedaar,” lausus proua Itam õrnalt ja pöördus siis Karini poole küsimusega:
„Miks olete viimasel ajal nii nukker ja vaikne?”
„Ah! mured,” ohkas Karin.
„Ja teie lasete murede pärast nina norgu!” hüüdis proua Meeli, nagu poleks ta enam see inimenegi, mis kohvikus. Ka silmist oli hiljutine luulelikkus kadunud.
„Aga mis siis teha?” küsis Karin nõutult.
„Las mees muretseb, milleks mina,” ütles proua Meeli.
„Jah, mina veeretan küll kõik oma mured mehe kaela,” ütles ka proua Itam, kuid ikka veel endise mahedusega, nagu poleks hele päikene ja karge õhk tema häält põrmugi mõjutanud. „Ja pealegi,” jätkas ta nagu lohutades, „kel pole tänapäev muresid.”
„Arushaadav!” hüüdis proua Meeli. „Valitsus ei hoolitse rahva eest, see on kõik. Minu mees ütleb ikka, et Toompeale on uut tuult vaja. See on lihtsalt pöörane, mis nad teevad: nad ei anna enam laenu. Minu mees tahtis autot osta, aga nüüd tuleb välja, ei saa. Ja põhjust pole mingisugust muud, kui et pank ei anna raha. Mõistate: lihtsalt ei anna.”
„Minu