Tõde ja õigus IV. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
mehed pole üldse pisut saamatud ja kõhklejad?” küsis nüüd Karin.
„Aga sellepärast peamegi ise kaasa aitama,” lausus proua Itam asjatundlikult ja veenvalt. „Elu on raskeks muutunud, sellepärast peame ka meie naised kaasa töötama.”
Selle veendumusega lahkus proua Itam ja astus ühte suuremasse delikatesside ärisse, kuna ta enne vabanduseks seletas:
„Pean kalamarja ja muud tühja-tähja koju viima, ootan õhtuks võõraid.”
„See naine oskab,” ütles proua Meeli kadestavalt, kui olid Kariniga jäänud kahekesi. „Oled sa märkinud tema häält? Mina ei mõista, mis need mehed selles leiavad. Togud! Kõigepealt tema oma mees. Saad sa sellest aru, et tema oma häälega muretseb raha ja nõnda nad elavad. Tahaksin ainult teada, kas palja häälega. Aga ühes on tal ometi õigus, meie ise peame hakkama energilisemalt kaasa töötama. Mehed üksi enam ei suuda, kui tahame seisusekohaselt ära elada.”
Ja nagu oleks tal kaasatöötamisega pakiline rutt, andis ka tema Karinile kätt ja tõttas minema. Nõnda jäi Karin üksinda. Ta sammus natukene maad mõttes edasi, ilma et õieti oleks näinud vastutulijaid ja möödaminejaid, siis aga äkki vaatas ta käel kella ja lausus:
„Pole kodus.”
Ta mõtles nimelt advokaat Paraleppa. Teda ta oleks tahtnud nüüd kohata, temaga rääkida. Karin ei võinud midagi sinna parata, et ta mõnikord, kui oli istunud ühes naistega kohviku sinendavas õhus ja kuulanud nende juttu kas isekeskis või meestega, tundis, nagu oleks ta hingeliselt kui ka kehaliselt käinud läbi solgitoru. Tema leidis, et mehed on palju karskemad ja ideaalsemad kui naised. Kui see aga vastupidi paistab, siis ainult sellepärast, et naised mehi selleks ahvatlevad, nagu tõendas seda ka see paljukogenud arst, keda Karin omal ajal tema sõnade pärast pidi korrale kutsuma.
„Armuline proua,” ütles see arst siis lihtsa avameelsusega, „ma olen teile väga tänulik, et te mu sellest kahemõttelisest kohusest vabastate, teie suguõed on enamasti vastupidises arvamuses.”
Nõnda ütles ta, ja Karinil oli tol korral peaaegu häbi kuuldes, et tema pole, nagu ta suguõed. Ta oli katsunud saada teiste sarnaseks, aga polnud seda vist suutnud õieti tänini. Ta jõudis küll edasi, aga siis leidis ta äkki ühel ilusal päeval, et tema suguõed on veel rohkem edasi jõudnud. Nõnda sörkis ta teiste sabas ja arvas, et ainult meestega suudab ta sammu pidada. Jõudnud oma mõttelõngaga sinnapaika, ta eksiv pilk tabas kusagil ukse kõrval seinal kaks valget plaati, mis asetsesid teineteise all. Ühel sildil seisis must valgel: Ida Langebrunn, hambaarst ja teisel: Aleks. Karim, hambaarst. Need olid mees ja naine, sildid kuulusid aga nende vallalisse põlve.
Karin oli millalgi Ida Langebrunniga koolis ühel pingil istunud, aga päris hästi polnud ta temaga kunagi sobinud. See oli siis pisut kadaklik tüdruk, kelle kodus pursiti saksa keelt. Käitumiseltki püüdis ta olla kuidagi peen, mis ärritas Karinit kui edev vigurdamine. Paljud aastad Ida kadunud silmapiirilt, aga siis ilmus ta uuesti hambaarstina. Karinit tänaval kohates, ta kutsus end vaatama. Aga kaua aega Karin ei saanud sellega hakkama. Alles siis, kui kuulis, et Ida ammugi mehel ja et tema ja ta laste seaduslik nimi Karim, astus Karin millalgi juhuslikult sisse. Ka tol korral oli ta tuju millegipärast nigel nagu tänagi. Ja tal tuli äkki meelde, et ta üldse ainult halva tujuga Ida pool käinud, nagu oleks see mingisugune piksevarras. Nõnda astus ta tänagi sisse ja ütles Idale, kes ise ukse avas:
„Mul on täna halb tuju, tulin sellepärast sinu juurde, sina mõjud ikka nii rahustavalt.”
„Mees ütleb mulle sedasama,” vastas Ida ja viis Karini saali, kus lisas: „Jumal tänatud, tulid õigel ajal, suur robin on läbi. Üks ootab, see tahab mehe juurde.”
„Kas keegi üldse sinu juurde tuleb, kui mees seal on?” küsis Karin.
„Ikka tuleb,” vastas Ida lihtsalt. „Mõni nainegi tuleb.”
„On see võimalik?!” imestas Karin. „Mina pole veel kunagi hambaarsti juures käinud…”
„Õnnelik inimene!” hüüdis Ida vahele.
„Aga kui ma kunagi peaks minema,” jätkas Karin, „siis läheks ma tingimata mõne mehe juurde. Tuleks kas või sinu mehe, mitte aga sinu enda juurde. Mul kohe ei ole naiste sisse usku.”
„Ka iseenda sisse mitte?” küsis Ida.
„Iseendasse on,” vastas Karin.
„No näed, tähendab, sul ikka on naistesse usku,” naeris Ida ja lisas juurde: „Mul polnud alguses iseendasse kuigi palju usku, aga töö ise toob usu. Ja tead, mis otsusele mina olen tulnud: mehed suudavad ainult sellepärast meist rohkem, et neil on rohkem usku iseendasse. Üldse on mehed usklikumad kui meie. Meie käime kirikus, aga nemad usuvad.”
„Minu mees küll ei usu,” ütles Karin.
„Kui mees ei usu, siis ta ei elagi,” vastas Ida nüüd.
„Küll on sinul imelik arusaamine meestest,” imestas Karin.
„Soovitan sulle sedasama, siis paistavad nad hoopis uues valguses,” naeris Ida vastu. Ainult ühte leidis ta meestes tingimata vähem kui naistes, nimelt kannatust ja kaastundmust, seda ka.
„Otse vastuoksa!” hüüdis Karin. „Mehed on palju kannatlikumad ja kaastundlikumad kui naised.”
Aga Ida ei lasknud end selles veenda. Ta tõi hulga näiteid oma ja mehe tegevusest, millest pidi selguma vastupidine.
„Kui mehe käes mõni haige häält teeb, saab ta varsti kärsituks, läheb närviliseks,” jutustab Ida, „sest tema arvates peab iga inimene enese kokku võtma ja välja kannatama, kui ta on tulnud hambaarsti juurde. Aga mina pole kunagi kärsitu. Ma ennem karjun ise haigega kaasa, nutan, kui temal silmad valu pärast vett jooksevad.”
„On see võimalik?” küsis Karin uskumatult.
„On küll!” kinnitas Ida. „Ja kui sa teaks, kui hästi see mõnikord mõjub. Eriti laste peale. Üks poiss küsis kord minult, et miks ma ise karjun, kui ma temale haiget teen. Mul on valus, kui sa nõnda nutad, ütlesin mina ja poiss kannatas peale seda kõik ilusasti välja. Mehed muutuvad taltsaks nagu talled, kui näevad minu silmis pisaraid, usu või ära usu.”
„Mehed on kenad!” hüüdis Karin, kuid samal silmapilgul meenus talle ta oma mees ja nüüd näis talle, nagu poleks mehed põrmugi kenad. Aga kui ta siis mõtles, et ta veel täna peab minema advokaat Paralepa poole, tundis ta uuesti, et mehed on ometi kenad. Ja et seda head tundmust mitte enam segada lasta, viis ta jutu teisale, öeldes huupi:
„Sind ei ole kusagil näha.”
„Sind ka mitte,” naeris Ida vastu ja lisas siis juurde: „Mina pole kuigi suur seltskonnainimene, ei anna hästi mõõtu välja. Näed isegi.”
„Aga nõnda jääd sa hirmsasti ajast maha!” hüüdis Karin.
„Küll minu lapsed lähevad ükskord praegusest ajast ette,” ütles Ida üsna rahulikult. „Las aga mu poisid kasvavad.”
„Sa pole ju ise veel nii vana, et ainult lastele elada,” arvas Karin.
„Aga küllalt vana, et elada, nagu ma heaks arvan,” vastas Ida.
„Issand,” hüüdis Karin, „küll oleks sina minu mehega hea paar!”
„Tänini olen oma mehegagi hea paar olnud,” naeris Ida.
„Ja teised mehed sind ei huvita?” küsis Karin. „Mitte põrmugi? Mitte kunagi?”
„Minule aitab ühestki, kui on peale selle lapsed ja töö,” vastas Ida. „Ühestki on vahel liiga.”
„See on otse hirmuäratav, kui rahulikult sa seda ütled!” hüüdis Karin. „Ka minul on ju oma lapsed, aga kui ma vahel mõtlen, et ilmas on niipalju huvitavaid inimesi ja et mina lähen vanaks oma nelja seina vahel tammudes, ikka teenija ja lapsed, lapsed ja oma mees, siis ma mõnikord lihtsalt ei tea, mis teha.”
„Mina teen siis tööd või loen pisut, kui ma ei tea, mis teha,” naljatas Ida ja lisas