Tõde ja õigus IV. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
Melesk toonil, mis ei lasknud oletada ei pooldamist ega vastuvaidlust, „aga mina olen väsinud ja tahan magada. Teine kord, kui ehk aega, sellest pikemalt.”
Ta võttis saapad jalast, istus asemele ja hakkas endale valmis varutud riideid peale seadma. Kui Indrek talle head und soovides tahtis lahkuda, oli Melesk juba uinumisel.
„Kustuta ahi, aitab,” olid tema viimased sõnad.
„Ma jätan ta siia, tikud panen kõrvale põrandale, kui külm liiga kipub tegema, siis võid uuesti kütte panna,” rääkis Indrek aseme ees seistes, küünal käes, aga Melesk ei vastanud enam. Tema oli juba valitsevast maailmakorrast paremasse läinud.
Indrek oli ülalt alla tulles enesega üpris rahul, käis mööda treppi ka välisukse juures ja avas korraks selle, nagu laseks ta kedagi välja, tuli siis tuppa, istus laua äärde ja luges seal tüki aega kõige rahulikumas meeleolus. Samuti magas ta öösel õndsa und ja läks hommikul harilikul ajal ja viisil tööle.
IX
Vesiroos oli varemalt kuulnud teiste pankrottidest ja siis polnud ta kuidagi suutnud mõista, kuidas küll arukas inimene võib nõnda elada ja asju ajada, et läheb pankrotti. Üldse – mis tähendab, et inimene läheb pankrotti või on pankrotis? nõnda küsis ta. Aga nüüd oli tal päris selge, kuidas minnakse pankrotti ja ollakse pankrotis. Ja kui ta enne oli kaldunud uskuma, et pankrotis inimene on kas juhm või kelm, siis kippus ta nüüd vastupidi arvama, et pankrottiminejad on need ainsad arukad ja ausad inimesed maailmas. Näitena esitas ta ikka iseenda. Oli temal arust või aususest puudu? Ei ju olnud. Jatkus mõlemist, et olla Eesti vabariigi kodanik. Ta oli mõnikümmend aastat „tegutsenud ärialal” – nõnda ütles Vesiroos iseendast rääkides viimasel ajal, eriti pankrotipäevil, – ta oli hulga varandust hoolsa töö ja vaevaga kokku ajanud ning igal inimesel oleks võinud olla rõõm tema peale vaadata, sest temas esines elav eeskuju kõigile, kes rühivad edurada. Aga äkki tuli see mingi Köögertal, kes ise õieti midagi pole teinud, ainult riigikassat kergendanud ja panku „lakkinud”, nagu Vesiroos arvas, ning siis oli tema varandus paari väikese käeliigutusega läinud, nagu poleks teda kunagi olnud. Nagu poleks tema, Vesiroos, vürtspoodigi pidanud kahekordses majas, mille ta leivategijalt ära ostis, kui see arvas kasulikuks oma ärikapitali maja müümisega suurendada. Nagu poleks temal olnud ühendusi kogu endise kubermangu viinaajajatega ja nagu poleks tal olnud omal ajal sidemeid kõrgemais ringkonniski, nii et võis toiduaineid vagunitega välja vedada, kui kogu maa nälgis. Eks ei tundnud teda kord iga politseinik, kui ta tema nina alt võis oma puskari- või piiritusekoorma läbi saata, ilma et see oleks haistnud vänget alkoholilõhna. Või ei teretanud teda siis advokaadid ja arstid ning igasugused muudki ametimehed, kes istusid kusagil võimukohal. Teretasid ju, sest tema andis neile tööd ja teenistust.
Aga üleöö on kõik muutnud: Vesiroosi ei tunne enam keegi, teda ei tereta enam keegi, ja kui tema ise katsub teisi teretada, siis ei panda seda tähele või võetakse viisakas tervitus nõnda vastu, et sul läheb igavesest ajast igavesti vastikuks igasugune tutvus, igasugune teretus. Vesiroos pole kunagi kuulunud seltskonda, aga ta võis kord õigusega öelda, et tal olid seltskonnaga juba sidemed. Aga nüüd on temale maailmast kadunud niihästi seltskond kui ka sidemed sellega. Tema omagi ringkonna inimesed, kelle seas veedetud paremad eluaastad, lähevad temast nagu eemalt kaugelt mööda – lippavad üle tänava, kui näevad Vesiroosi vastu tulemas. Sest põhjaläinud inimesega ei taha keegi tegemist teha, kartes tema hädaldamist ja laenunurumist. Ligi tulevad laial lõual naerdes ainult need, kes põlesid ükskord kadedusest ja kes kipuvad nüüd pakatama paljast puhtast rõõmust. Needki ei anna kätt kui omasugusele, vaid patsutavad irvitades Vesiroosile õlale ja küsivad: „Noh, härra Vesiroos, kuidas äri läheb? Teie sõber Köögertal olla pleite.” Ütlevad ja lähevad edasi, ilma et jääksid ootama Vesiroosi vastust. Vesiroos pöördub tänaval ümber ja vaatab hulk aega minejale järele, aga see läheb omasoodu edasi ja ei mõtlegi tagasi vaadata.
Niisugune seisukord on Vesiroosile hirmus raske, ja kõige mõistlikum oleks, kui ta oma jalga tänavale ei tõstakski. Aga ta ei suuda päevapealt loobuda oma hiljutisest askeldusest ja ta nagu katsub iseend petta, et temal on ikka veel asja, et temal on mõtet kõndida ühes teistega elavail linnatänavail. Vesiroosi seisukorda raskendab eriti veel see, et temaga peavad kaasa kannatama teised, muu seas Karin. Tema oli see, kelle kaudu Vesiroos oleks kuulunud seltskonda ja sobitanud seal kindlamaid ja soodsamaid sidemeid. Muidugi, loomulik ja õige oleks olnud, et Vesiroos oleks saanud sellise väimehe, kes oleks mõistnud, mis tema seisukorras teha, ühesõnaga – oleks asjale käe külge pannud ja sealt edasi ehitanud, kuhu vana Vesiroos jõudnud. Aga ei, väimeespojal polnud äriverd ega ettevõtlikku vaimu ja sellepärast pidi äiapapa ise katsuma edasi ehitada. Osalt sellest ehk kogu õnnetus.
Karin oli Köögertalide kaudu seisnud juba keset seltskonda. Tema tuttavate seas leidus diplomaate, poliitikamehi, rahvaasemikke, ühistegelasi, arste, advokaate, saatkondade nõunikke, kõrgemaid ametnikke, ärimehi, pangahärrasid, sõjaväelasi ja isegi endiseid ministreid. Juba olid tal oma kavatsusedki, kuidas Indrekule hakata edasipääsemiseks teed valmistama kas või tema oma tahtmise vastu. Aga nüüd näis äkki, nagu oleks kõigel lõpp. Lõpp kogu tulevikul! Istu kogu eluaeg oma majahütis, mis annab kuus ainult mõnikümmend tuhat sissetulekut ja ei võimalda mitte midagi sellest, mis saanud Karini unistuseks. Seda mõeldes langes tal otse süda ära ja ta jooksis mõttetult linnas ümber, nagu viskleks kala kuival. Kõige hullem, et isa pidi muule lisaks veel Köögertali lööma. Võib-olla isal oli õigus, aga mis aitab õigus, kui ta ei too midagi sisse. Poleks isa löönud, siis oleks võinud ju nõnda minna, et tema pankrotist hoolimata oleks neid, Paase, endiselt kutsutud Köögertalide poole ja nõnda poleks isa laostumine saanud sugugi nii katastroofiliseks. Et aga Köögertalid oma endist seltskondlist elu jatkavad, selles ei kahelnud keegi, ainult võib-olla esiotsa pisut tagasihoidlikumal kujul.
Köögertalide tutvus seisis Karinil sedavõrd südamel, et igal parajal juhul ta rääkis sellest Indrekuga, küsides temalt nõu, kuidas küll olla või mis teha, et seda tutvust alal hoida. Aga Indrek ei teadnud mingit nõu anda ei esimesel, teisel ega ka järgmisil arutlusil. Ja imelikul viisil see tema mitteteadmine vihastas Karinit igakord ühetasa, isegi päevpäevalt aina rohkem.
„Mis mees sa ka oled, kui sa sedagi ei tea, kuidas sinu naine pääseks vana Köögertali juurde pidule,” ütles Karin kord Indrekule. „Otsi nüüd oma tarkus välja, mis sa raamatutest lugenud, ja ütle, mis ma pean tegema.”
„Raamatutarkuse järele peaksid sa selle asemel rahulikult koju jääma ja Köögertali peale käega lööma,” vastas Indrek.
„Aga näe, ei mõtlegi seda teha!” hüüdis Karin vastu. „Sinu kiuste ei mõtle. Esimesed aastad mängisin kodukana, aga mis ma sest sain? Ainult poja viisin surnuaiale!”
„Oleks sa kodukana edasi olnud, siis oleks sul juba ammugi võinud uus poeg olla,” vastas Indrek.
„Muidugi, sinu arvates olen mina ainult selleks olemas, et käia kõht punnil ees! Aga kes ütleb, et järgmine on poeg? Aga mis siis, kui jälle tütar? Kui ma sinuga ei saagi enam poega, mis sa siis ütled?”
„Ütlen, et ka tütred on inimesed. Mõnikord rohkem väärt kui pojad,” vastas Indrek.
„Mitte midagi ei ole nad väärt!” hüüdis Karin. „Mina ise istun siin nagu õnnetusehunnik. Ja üldse, ma ei taha kuulda, kui sina räägid. Sa räägid minuga, nagu polekski ma naine, vaid aiateivas.”
„Teibad on ju nüüd moodis,” ütles Indrek.
„Hea küll, siis ma viskan oma plastika, viskan võimlemise, viskan tantsutunnid, viskan masseerimise, viskan kõik ja hakkan sööma nagu hobune. Las lähen paksuks nagu vana läsu, küll ma siis näen, kuidas see sulle meeldib,” rääkis Karin ägestuses.
„Minule meeldib kõik, mis sulle hea,” vastas Indrek.
„Sinule meeldib muidugi kõik, sest sul ei ole maitset!” karjus Karin peaaegu nutul. „Ilmas pole üldse asja, mis sulle ei meeldiks. Aga ma tean, miks sulle kõik meeldib, miks sulle just kõik inetu meeldib. Ära sa arva, et ma seda ei tea. Tean! Sina tahad, et ka minule meeldiks ainult inetu, et ka mina ise oleks inetu,