Tõde ja õigus IV. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
oleks, kui niipea ei tuldaks nõudma, sest teil oleks raske lähemal ajal lunastada. Ka selle eest on muretsetud, nii et…”
Paralepp poolitas lause, võttis paberossikarbi, avas selle, tõusis toolilt ja ulatas viisakalt Karinile, öeldes:
„Tohin ehk paluda? Väljamaa kraam, mitte meie oma pinutagune. Sünnib suhu pista.”
Karin võttis paberossi vastu ja Paralepp ulatas talle tuld, aga kõike tegi ta nõnda, et Karin pidi tundma, millise heameelega teine talle pakkus ja andis: nagu oleks selles suur tükk õnne.
Kui mõlemil suitsud suus ja nad ühisesse tuhatoosi mõni aeg olid oma käsi ulatanud, ütles Paralepp nagu teatud pingutusega:
„Te tulite täna õigel ajal, kena proua, mina mõtlesin teile just helistada.”
„Mis siis on?” küsis Karin teatud ärevusega.
„Palun, mitte ärrituda, mitte ärevaks saada, asi pole seda väärt. Tahtsin teid ainult informeerida, et te teaks ja te ei mõistaks mind võõriti, ei teeks etteheiteid.”
„Ma hakkan tõepoolest kartma,” ütles Karin, keda erutas Paralepa pikk sissejuhatus.
„Teil ei ole karta midagi,” ütles Paralepp.
„Kel siis? Minu mehel, lastel?..”
„Teie isal, härra Vesiroosil,” seletas Paralepp. „Ma tahtsin teile juba varemalt rääkida, aga kahtlesin, kas maksab, kas tohin, aga lõpuks otsustasin ometi. Sest ma tahtsin teile öelda, et kui mina ei võtaks seda asja oma kätte, siis võtaks selle mõni teine ning see võiks veel halvem olla, sest asja saab ju ajada ja pöörata nii või teisiti. Te ehk isegi olete kuulnud, et teie isa, härra Vesiroos, teinud, nagu öeldakse, Köögertalile ühe ä’ä. Muidugi, asi oleks võinud halvemini lõppeda, tähendab hammaste murdmine ja nõnda, aga seda, jumal tänatud, ei ole, nii et…”
„Aga minu isa rõõmustas just, et Köögertalil vähemalt paar hammastki kurku löönud,” ütles Karin sama vihaga, millega neid sõnu oli rääkinud isagi.
„Armuline proua,” hakkas Paralepp suure häälega naerma ja vajutas kokkulitsutud paberossi harvade hammaste vahele, „juhin teie tähelpanu asjaolule, et Köögertal on minu klient ja teie isa tema vastane, nii et mina võiksin teie avameelsust kurjasti tarvitada.”
„Seda ei karda ma kunagi!” hüüdis Karin. „Eluilmas ei usuks ma seda!”
„Soo!” tegi Paralepp imestunult. „Miks nii?”
„Mul on teie vastu niisugune usaldus, härra Paralepp, et…” hüüdis Karin.
„Väga hea,” ütles advokaat, „siis räägime nagu kaks head sõpra.”
Nende sõnadega tõusis ta toolilt, läks seina äärde diivani juurde, pöördus seal ümber Karini poole ja ütles kummardudes:
„Kallis proua, tulge ja istume siia, seal laua ääres on nagu liiga vormilik ja ametlik.”
Nõnda siis nad istusidki kõrvuti diivanile, kuhu Karin keris varsti oma jaladki.
„Mis siis saab selle papa asjaga?” küsis ta.
„Jah, mis ikka saab,” vastas Paralepp.
„Ja pole mingit pääsu?” küsis Karin.
„Pääsu juba leiduks,” venitas Paralepp ja vaatas Karinit kõigis tema kehakõverdusis nagu arvustavalt, raputas siis tõrjuvalt pead, naeratas kavalalt ja ütles: „Aga ei maksa, kallis proua, ei maksa vana Köögertaliga, parem las isa läheb istuma.”
„Aga mina tahaks ometi katsuda, kas ma ei saaks oma isa aidata,” ütles Karin, „ja selleks ma paluksin teie abi.”
„Kõige suurema lahkusega, niipalju kui oleneb üldse minust,” vastas Paralepp ja võttis nagu ebateadlikult Karini käe, silmitsedes iga tema sõrme üksikult. „Kellesse olete oma kätega, isasse või emasse?” küsis ta.
„Ennem emasse,” vastas Karin ja tõmbas käe tagasi, nagu paneks ta alles nüüd tähele, mis sünnib.
„Ma arvasin ka seda,” ütles Paralepp.
„Miks nii?” küsis Karin.
„Saab siis kõigele vastata?” küsis Paralepp.
„Saab küll,” ütles Karin.
„Noh, siis vastake: kas teie olete õnnelik?” ütles Paralepp.
„Seda ma ei tea,” vastas Karin. „Vahel olen, vahel ei ole. Ja teie?”
„Minu naise emal pole vist olnud niisukesi käsi nagu teie mehe naise emal,” ütles Paralepp.
Karin ei saanud kohe hästi aru, mis see pidi tähendama, aga ometi tundis ta, et tal tõusis palav hoog näkku ja et sellest pääseda, tegi ta teist juttu, öeldes:
„Mina peaksin oma isa asjus vana Köögertali endaga rääkima.”
„Selle seelikukütiga, kui nõnda lubate väljenduda?” tähendas Paralepp.
„Teie mõistate mind võõriti,” ütles Karin. „Ma mõtlen, nimelt, kusagil seltskonnas, nii-öelda juhuslikult. Ja teate, mis mina olen tähele pannud: kõik seltskonnamehed on suured seelikukütid. Jaa, jaa, see on nõnda, ei aita midagi, et teie tahaksite vastu vaielda. Ainult minu mees on teisiti. Aga tema ei armasta ka seltskonda. Igakord punnib ta vastu, enne kui ta fraki selga ajab ja minuga kuhugi tuleb. Näiteks praegugi: mina ütlen temale, et vii mind Köögertalide juurde mingile olengule, kus ma saaksin vana endaga paar sõna rääkida, aga tema ei mõtlegi seda teha. Niisuke on ta. Mis on mul sest siis kasu, et ta pole seelikukütt. Ennem juba seda, aga tehku, mis vaja teha. Korraldagu, sest tema on mees.”
„Teil on üsna õigus, kallis proua,” ütles Paralepp. „Aga kas mina ei võiks korraks teie mehe asemele astuda, mis puutub fraki selgatõmbamisse?”
„Kuis nii?” küsis Karin üllatatult, nagu ei saaks ta millestki aru.
„Väga lihtsalt: mina viin teid Köögertalide juurde, mina korraldan kõik,” ütles Paralepp.
„Aga teie oma abikaas?” küsis Karin ikka veel nagu üllatunult.
„Minu oma abikaas,” kordas Paralepp õlgu kehitades ja vaatas nukralt Karinile otsa. „Minu abikaasaga on umbes sama lugu nagu teil oma abikaasagagi. Üks ei armasta frakki, teine ei salli tualette. Minu naisel on selleks oma mõõduandvad põhjused, kuidas on lugu teie mehega, seda ma ei tea.”
„Minu mehel pole mingeid põhjuseid,” ütles Karin. „Mitte mingisuguseid.”
„Noh, siis ta lihtsalt ei hooli teist, ei võta teid küllalt arvesse,” arvas Paralepp.
„Sedasama olen ka mina temale öelnud,” tähendas Karin.
„See on otse uskumatu, millise pimedusega on mõned mehed iseoma naise suhtes löödud!” hüüdis Paralepp ja küsis siis: „Kuidas teie tutvusite oma mehega?”
„Tutvusin!” hüüdis Karin nagu meelde tuletades. „Ma polegi temaga tutvunud!”
„Suurepärane!” hakkas Paralepp naerma. „Te polegi veel oma mehega tutvunud! Siis teil lapsi ei ole, mis?”
„Kolm last on, üks surnud, kaks elavad, mõlemad tütred,” seletas Karin.
„Taga targemaks!” hüüdis Paralepp. „Ja ikka veel pole oma mehega tutvunud?”
Alles nüüd Karin hakkas taipama, millele sihtis Paralepp, ja seletas:
„Ma olen temaga peaaegu lapsest saadik tuttav, seda tahtsin ma öelda.”
„Ah nii!” venitas Paralepp. „Siis palun vabandust.”
„Plikast peast, kui tema ei teinud minust väljagi, armastasin teda hirmsasti,” jutustas Karin.
„Nii,” tegi Paralepp. „Või otse hirmsasti?”
„Jah,” kinnitas Karin, „aga pärast, kui abiellusime, siis ma olin juba targem ja teda enam