Tõde ja õigus IV. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
neil suurem kolmekordne kivimaja.
„Te enne ei elanud siin?” ütles Karin proua Itamile, selle asemel et ühes teistega kõike aina imetleda.
„Enne elasime tänava ääres mehe majas,” vastas proua Itam südamliku mahedusega, sest ta oli Karinile üpris tänulik, et see oli oma küsimusega võimaldanud seda avaldada, mille järele tema keel kõige rohkem kipitses. Aga imetlejad sõbrannad tegid, nagu ei kuulekski nad räägitud sõnu. Ainult tummaks muutusid nad kadedusest. Seda oli proua Itam just tahtnudki ja selleks oli ta nad siia kutsunudki.
„Ah see ei olegi teie mehe nimel?” küsis Karin.
„Ei, see on täiesti minu oma,” ütles proua Itam.
„Tähendab, teie hakkate ka pankrotti minema,” lausus Karin saladuslikult, kuid küllalt valjusti, et kõik võisid seda kuulda ning oma südames sellest pistest rõõmutseda.
„Kuis nii?!” hüüdis majaproua peaaegu ehmunult. „Kust te üldse selle peale tulete?”
„Aga Köögertal kirjutas ju ka siis kõik oma naise nimele, kui hakkas pankrotti minema,” seletas Karin avameelselt.
„Ega siis minu mees pole ometi mõni Köögertal,” ütles majaproua põlglikult ja võib-olla esimest korda kuulsid kõik, et proua Itami hääl on ometi modulatsioonivõimeline. „Et maja oma naise nimele kirjutada, selleks pole mehel vaja igakord veel pankrotti minna, vaid aitab sellestki, kui ta oma naist armastab,” jatkas majaproua ja vaibus jällegi oma endisse mahedusse, vidistades linnukesena vaikselt ja sulavalt edasi:
„Mees hakkas seda siis ehitama, kui ma raskeks jäin, ja ütles, et kui tuleb poeg, siis saan maja omale. Ta näitas mulle plaani. Mina küsisin: kas aia ka? Mees mõtles natukene ja ütles siis: aia ka, aga sellest suurest paplast saadik, muu läheb suure maja külge. Siis vastasin mina: kui sa mind nõnda armastad, siis sünnitan sulle poja, aga kui poeg ei tule, siis on see sinu oma süü. Ja teate, mis ma tegin? Ma käisin kõik arstid ja targad läbi ning küsisin kõigilt: kuidas saan ma poja? kuidas saan ma ilmtingimata poja?”
„Noh, ja mis teile öeldi?” küsisid sõbrannad sellise uudishimuga, et unustasid isegi kadeduse.
„Ei mina enam kõike mäleta, mis mulle öeldi,” seletas proua Itam, „aga igaüks õpetas oma tarkust. Just sel ajal tutvusin ma kena noormehega. Tema oli palju reisinud ja palju lugenud, käis meil majas. Silmad niisugused unistavad, unistavad, ise süsimustad. Parajal silmapilgul küsisin ka temalt, et, austatud härra, mu lemmik, kuidas teha nõnda, et ma saaks ilmtingimata poja, sest siis kingib mees mulle aia ühes majaga? Ja vaat’ see väljamaalane siis õpetas ning tema õpetuse järele ma saingi.”
„Aga mis ta siis õpetas?” küsiti mitmelt poolt kärsitult.
„Tema õpetas, et igal õhtul magama minnes ja igal hommikul ärgates pean mitu ja mitu korda lugema: iga tund ma näen und, et laps mu sees, loode vees saab ikka enam pojaks. Ja kõige parem, ütles ta, kui ka mees loeb seda kaasa, loete kahekesi. Mees lugegu ka siis veel, kui mina juba magan. Ka öösel, kui juhtub ärkama, lugegu tasakesti mulle kõrva sisse: iga tund sa näed und, et laps su sees, loode vees saab ikka enam pojaks. Samuti ka hommikul, kui ta tõuseb, et tööle minna, kui mina alles magan. Mina ise muidugi ka, kui ärkan, loen aina: iga tund ma näen und jne. Isegi söögi alla hakkasime lugema, nagu oleks see mõni uus Issameie, lumipalee Issameie. Mees ei jätnud seda võõraste juures olleski, pani käed laua all risti ja luges endamisi: iga tund sa näed und jne. Aga mina poetasin enda ikka kuhugi kõrvale ja lugesin seal. Läksin vannituppa, nagu peseksin käsi, aga ma ei pesenud ühtigi, sest käenahk läheb inetuks, kui sagedasti pesta, vaid mina aina seisin ja pomisesin: iga tund ma näen und jne. Isegi see väljamaalane, kes mulle seda õpetas, luges alguses minuga kaasa, õpetas õieti lugema, nõnda:…” ja proua Itam demonstreeris, milline on õige lugemine, kui peab tulema poeg. „Ta lubas isegi Pariisis veel lugeda, et oleks kõik tehtud, mis üldse teha võib.”
„Prantslastel see ongi niisuke mees, kes sellist asja õpetab,” ütles proua Horst, et tõendada oma asjaga kursis olemist.
„Aga kuidas prantslane oskas eesti keeles luuletada?” küsis Karin.
See rabas kõiki. Kuidas oli see võimalik, et välismaalane oskas meie keelt?! Sest sõnad: iga tund ma näen und jne. on ju puht eesti keeles.
Aga proua Itam ütles üsna rahulikult:
„Ega siis tema eesti keeles! Tema ütles seda prantsuse keeles, aga minu mees tõlkis eesti keelde, sest ta ütles: kuis siis võib lugeda prantsuse keeles, kui peab sündima õige Eesti vabariigi poeg. Tema on ju hirmus suur isamaalane.”
„Ah siis härra Itam ise luuletas selle!” hüüdis Karin, aga raske oli mõista, mis tema hääles helises, kas imestus või nöökamine. Aga võibolla ei see ega teine, vaid lihtne naiivsus.
„Minu mees teeb kõik, mis ma temalt palun,” ütles proua Itam iseteadliku mahedusega ja juhatas oma külalisi ühest ruumist teise, neile igal pool parajasti niipalju aega andes, et nad võiksid ühe või teise tähenduse teha nähtu või katsutu kohta.
Kabinetis, kus majaproua avas teatud salalaeka, küsides, et mis külalised soovivad, kas konjakit, likööri või veini, valitses üleni vasega ehitud tamm. Kui proua Horst heal meelel sügava klubitooli siidpehmet nahka silitas, tähendas majaproua:
„Kahtlete, kas on nahk?”
„Ma imetlen tema pehmust,” vastas proua Horst.
„Eht pühvel, kinnitab minu mees ja teda võib usaldada, sest tema ei armasta imitatsioone. Tema nimetab neid poolvillaseks.”
„Aga milleks peab kõik nii tugev olema?” küsis Karin.
„Mis te sellega mõtlete?” küsis majaproua.
„Seda, et miks on kõik vasega rautatud – toolid, kapid, sohvad ja kõik,” ütles Karin.
„Et oleks ilusam,” seletas proua Horst.
„Aga siis oleks ju veel ilusam, kui rautaks üleni kõik vasega ära,” seletas Karin. „Kui minul oleks palju raha, mina tõmmaksin tingimata vaskpleki kas üleni või jätaks ta hoopis ära.”
See tõi üürikeseks üldise vaikuse, nagu oleksid kõik süvenenud veini maitsmisse või kullaga kirjatud klaaside vaatlusse.
„Ja klaasid kataksite ka kas üleni kullaga või jätaksite hoopis ilma,” lausus majaproua õrnalt.
„Ei, seda ma ei tea, mis ma klaasidega teeksin,” ütles Karin üsna lihtsalt, „need ma ehk jätaksin, nagu nad on.”
„Ometi midagi on armu leidnud proua Paasi silma ees,” ironiseeris keegi külalistest.
Vein maitstud, siirduti teistesse ruumidesse. Saalis valitses rohekashall toon.
„See siin on pähklapuu,” seletas majaproua. „Mina ei armasta mahagoonit – liiga grell! Hakkab närvide peale. Mina tahan midagi rahulikku, leplikku, tagasihoidlikku. Kate on muidugi eht,” lisas ta juurde, kui ta nägi, et mööbliriiet puudutati: „Soovite silmapilguks istet võtta? Viite muidu teiste külaliste mugavuse.”
Nõnda istuti siiagi silmapilguks, enne kui mindi edasi. Alumisel korral ei olnudki enam rohkem ruume kui üks väiklane tuba, ka midagi kabineti taolist. See oli sisustatud punase puuga.
„Minu vastuvõtutuba,” seletas majaproua. „Ma küll punast puud ei armasta, kuid viisakuse pärast panime siia siiski selle. Vahelduseks! Sest mis ikka panna.”
Ülemisel korral olid eluruumid, magadis-, lapse- ja vannitoa ning köögiga. Magadistoa mööbel oli elevandiluukarva ja kuulus kõik ühte valangusse. Vooditel ei puudunud isegi pitsitatud katus.
„Siin magan mina harilikult üksinda,” seletas majaproua, „mees magab kabinetis sohval, et oleks telefon käepärast ja ei segaks mind, kui ta peab hommikul vara tõusma.”
Igal pool valitses omataoline üliküllus, silma torgata tahtev toredus, ainult lapsetuba seisis erandina. Siin oli kõik äärmiselt lihtne, peaaegu napp, mis mõjus muuga võrreldes tahes või tahtmata otse rabavalt.