Tõde ja õigus IV. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
ja tema?” küsis Paralepp endiselt naerdes.
„Miks te nii väga naerate?” küsis Karin vastu.
„Pean ma siis nutma, kui te nii kenasti räägite?” vastas Paralepp. „Ja kui ma ei kardaks teid haavata, siis ütleksin teile päris avameelselt: teie mees võib olla kullatükk, aga ta on eesel! Palun mind väga vabandada, aga see on minu otsekohene arvamine.”
„Miks nii?” küsis Karin.
„Lihtsalt sellepärast, et see mees ei olegi mees, kes teiesuguse naise pärast ei tõmba endale kas või kümme frakki ja smokingit ülestikku selga. On naisi, kelle pärast võib saada vargaks, kelmiks, teeröövliks, mõrtsukaks.”
„Just minu mehe sõnad,” ütles Karin üsna rahulikult, nagu kuuleks ta igivana asja, ja rabas sellega Paraleppa nagu nuiaga pähe. See oli tahtnud öelda midagi ilusat ja suurt, aga ta oli korranud ainult teise mehe sõnu.
„Aga mehed ju ainult räägivad nõnda,” seletas Karin edasi, „ega nad siis sellepärast kohe teeröövliks ja mõrtsukaks hakka. Minu mees pole tänini veel ühtegi inimest tapnud ja vargile pole ta ka läind. Ma olen talle mitu korda öelnud, et vaata, mis teised mehed oma naiste pärast teevad, koorivad sõbrad puhtaks, teevad pangad paljaks, lähevad pankrotti. Tee ometi sina ka midagi! Näita, et oled mees, ütlen ma, vaata ometi, vana Köögertalgi tegi oma naise pärast pankroti.”
„Kes seda ütleb, et naise pärast?” küsis Paralepp huvitatult.
„Aga kui majad on naise nimel,” vastas Karin.
„Ah soo!” venitas Paralepp. „Aga räägitakse, et need majad ei jää kunikski naise nimele.”
„Miks nii?” küsis Karin omakorda suure huviga.
„Proua Köögertal on kunstist huvitatud,” ohkas Paralepp, nagu teeks kunst ta raskemeelseks. „Aga tema ei saa kunsti ilma kunstnikuta maitsta ega arendada. Noh, ja kunsti ning kunstnikkude arendamine ning maitsmine läheb väga kalliks maksma. Sellepärast võlad, obligatsioonid. Kui kaua see nõnda võib kesta.” Äkki tuli Paralepal midagi meelde, ta vaatas käel kella ja ütles: „Vabandust, aga ma pean minema. Mis oleme sõpruses rääkinud, jääb meie vahele. Proua Köögertali kunsti ning kunstnikke õpime loodetavasti varsti koha peal tundma. Mina ajan need asjad joonde, olge mureta. See pole muidugi veel mõni teerööving või roim, mida teie mehelt nõuate, aga ehk lepite alguses sellega, armuline proua.”
„Aga kas teie võiksite naise pärast mõrtsukaks saada, kui te teda väga armastaksite?” küsis Karin, ja kui Paralepp jäi talle arusaamatuses otsa vahtima, lisas ta seletuseks juurde: „Ütleme nõnda, et mitte kohe tegelikult, vaid mõttes. Et oskate üldse mõelda, et võite mõrtsukaks saada, kui kõik nõnda oleks ja tuleks, nagu ühel mõrtsukal olema ja tulema peab?”
„Mõttes olen mõrtsukas juba praegu,” vastas Paralepp sügava kummardusega.
„Aga minu mees ütleb, et tema ei saa enam mõtteski mõrtsukas olla,” ütles Karin.
„Kuis nii enam ei saa?” küsis Paralepp uudishimulikult.
„Ütlesin ma enam?” küsis Karin vastu.
„Just nii!” kinnitas Paralepp. „Te ütlesite, et teie mees ei saa enam mõtteski mõrtsukas olla. Kas ta siis millalgi on saanud?”
„See on abielu saladus,” ütles Karin nüüd. „Sellepärast ehk olengi ikka veel oma mehe naine.”
Viimased sõnad rääkis ta nõnda, et ei Paralepp ega Karin isegi teadnud õieti, heitis ta edvistavalt nalja või mõtles ta seda tõsiselt.
X
Paar päeva läks mööda, ilma et Karin oleks oma mehega juttu teinud Köögertalidest või nende olenguile pääsemisest. Tema oli nimelt otsustanud hakata korjama oma isiklikke saladusi: hakata elama oma elu. Kaua ma ikkagi mehe kaelas ripun, ütles ta endamisi. Mul on ju minu oma majanduslik varandus, mida mees ei puutu, samuti vaja koguda endale ka vaimlikku ja hingelikku varandust, nii et oleks kui mitte vormilik, siis vähemalt tegelik varanduste lahutus.
Nõnda arutas ta endamisi ja tegi sõbrannadele visiite, käis jalutamas, istus kohvikus ja külastas ühe või teise tuttava seltsis kinosid ning teatrit, et ajast mitte maha jääda. Sest on ju piinlik istuda kusagil seltskonnas, kus räägitakse mõnest filmist või filminäitlejast, kui ise pole seda näinud ja ei oska sellepärast kaasa rääkida. Karinil polnud seda oskust, mida valdas proua Meeli. Tema laskis parajal ajal oma luulelise pilgu kõnelejail ringi käia ja teadis täpselt õige silmapilgu, kus ta võis hüüda: „Arushaadav!” See kõlas alati nii veenvalt, et kellelgi ei tulnud kunagi pähe küsida, mille kohta see hüüe oli mõeldud või mis temaga mõeldi. Pealegi, proua Meelil oli alati oma eriline trump käepärast. Kui mõni nii väga kippus oma teadmistega laiutama, siis vingutas ta pisut oma helepunaseid huuli ja algas umbes nõnda: „Ma ei thea, aga kui meie mehega fiimane khord Berliinis olime, siis…” Sellest jatkus enamasti, aga kui ei jatkunud, siis laskis ta ka Pariisi mängu ning sellele ei pidanud enam keegi vastu. Sest ei leidunud sellist hullu, kes oleks julenud midagi öelda Berliini või Pariisi, üldse välismaa kohta, kuigi küsimuses oleks olnud mõni sealseilt koltuurgudelt ostetud riidehilp.
Aga Karinil polnud tagatiseks ei sellist oskust ega ka ühtegi välismaareisi. Nii pidi ta ise enda eest väljas olema ja see nõudis pingutust. Ta hakkas isegi ajalehti lugema, et mitte enam oma endiseid eksimusi korrata ja seltskonnas küsida: kes on meil praegu presidendiks või keda kommunistid tahavad Eesti kuningaks, et nad põranda all aina mässavad? Neil on ju oma põrandaalune, mis nad siis veel tahavad. Muidugi, oma endise poliitilise teadmatuse vabanduseks olid Karinil väga mõõduandvad põhjused või väga selge ja lihtne loogika, kuid seltskond kahjuks ei arvestanud seda. Karin ütles, et milleks peaksin mina oma pead vaevama sellega, kes on praegu üheks või teiseks ministriks või kes saanud riigivanemaks? Kutsuvad nad mind oma juurde külla või tulevad nemad minu juurde, kui mina neid kutsuksin? On mul lootust nendega tuttavakski saada? Ei! Mind tutvustatakse parimal juhul nendega või nende prouadega alles siis, kui nad on juba endised ministrid või endiste ministrite prouad. Aga seltskond vaatas neile küsimusile hoopis teisiti: tema püüdis kramplikult nime järele tunda neid, kellega ei puutunud kunagi kokku, ja ei hoolinud kuigi palju teistest, keda kohtas iga päev kohvikuis, kinodes, teatreis ja igasugu lokaales.
Iseseisvale pingutavale seltskondlisele tegevusele Karin pidas ainult mõned päevad vastu, aga siis oli talle omaette elamisest villand ja ta ütles Indrekule:
„Näe, ikka saan Köögertalide juurde ja sina ei või sinna midagi parata. Sina arvad küll, et kui sina kätt ega jalga ei liiguta, siis mina jään istuma, aga oota niikaua. Saan kõik, mis tahan, sest mina ise maksan ometi ka midagi.”
„Kellele sa siis külge lõid, vanale Köögertalile endale või mõnele teisele?” küsis Indrek.
„Mina ei löönud kellegile külge, vaid küsi parem, kes lõi minule külge,” vastas Karin.
„Seda ma lihtsalt ei usu,” ütles Indrek.
„Et minule võidakse külge lüüa?” küsis Karin.
„Jah, et sulle oleks külge löödud Köögertalide juurde sobitamiseks,” vastas Indrek. „See oleks loomuvastane. Sest loomulik oleks, et sa ei läheks sinna isegi siis, kui sind tõepoolest kutsutaks.”
„Suurepärane!” hüüdis Karin. „Kogu aeg annad ise minule nõu, kuis ma sinna pääseksin, ja nüüd korraga – ei pea üldse minema. Aga miks siis mitte, heldene taevas?!”
„Selleks on vähemalt sinul kaks põhjust: esiteks, Köögertal tegi täie teadmisega sinu isa puupaljaks ja teiseks pole enam eriline au Köögertalidega läbi käia, sest kuigi peaaegu kõik, alates kas või ministrist ja lõpetades mõne põrandaaluse kommunisti ja pätiga, salajas imetlevad ja kadestavad, kui uskumatult hästi Köögertal on osanud kõigile külge teha, ometi ei söanda keegi avalikult oma imetlust avaldada. Ainult ühte ütlen ma: Köögertal on suur eeskuju, temale järgneb varsti teisi, sest kõik tahavad nagu temagi kedagi puupaljaks teha,