Tõde ja õigus IV. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
raiskajaks ja pillajaks, kuna aga tema on kasin ja kokkuhoidlik inimene. Karin ise oli mehe kabinetis sohval ja ulgus, nagu oleks eluõnn jäädavalt kadunud.
Muidugi, kogu asi lõppes sellega, et teenijale pandi pisut palka juurde ja ta hakkas jällegi üksinda turul käima. Auto aga jäi ostmata ja on ostmata tänapäevani. Sest Karin arvas, et kui auto pärast peab niipaljust loobuma, tema pärast niipalju kannatama, siis pole teda tarviski. Ainult mõelda, et see piin korduks iga päev, iga nädal, iga kuu, iga aasta, kümme aastat ja et aastas on kaksteistkümmend kuud, viiskümmend kaks nädalat, kolmsada kuuskümmend viis päeva, millele lisaks tuleb veel kaks päeva, sest kümne aasta jooksul on vähemalt kaks liigaastat, jah, ja kui siis teada, et päevas on kakskümmend neli tundi, tunnis kuuskümmend minutit, minutis kuuskümmend sekundit ning et iga jumala sekund sa pead kümme aastat mõtlema ainult sellest närusest autoloksist, Issand jumal, aga nõnda on ta ju ammu enne kulunud, kui sa ta kätte saad – sinu hinges kulunud, mõistagi. Nõnda oli mõelnud Karin sohval nuttes. Aga mees oli üsna rahulikult tema juures seisnud ja lõpuks lausunud: „Tähendab, me ostame autot – teenija nutab köögis, sina siin.” Need sõnad olid Karinit hirmsasti vihastanud ja nutt oli tal kui peoga võetud. Tähendab, mees oli teda ainult ninapidi vedanud ja tema oli küllalt rumal uskuma. Nõnda arvas ta siis. Aga praegu ei teadnud ta üldse enam, mis arvata, nagu oleks ta aastatega rumalamaks läinud.
VIII
Samal ajal, kui Karin heitles iseendaga ja oma asjadega, tabas ka Indrekut midagi, mis pidi olema nagu mineviku tõenduseks või lunastuseks.
Ühel õhtul, kui ta istus üksinda oma toas, kõlises väliskell ja Tiina teatas natukese aja pärast, et keegi tundmatu härra soovib rääkida. Indrek käskis ta sisse saata.
See oli keskmist kasvu aastat kolmkümmend mees, kaunis laia ja loperguse näoga, milles torkasid eriti silma tugevad lõuapärad ja jõhkralt, kuid millegipärast ometi meeldivalt vormitud suu ja lõug. Rääkides paljastusid tugevad kollakad hambad, nagu oleks neil juba mõni aeg puudunud korralik ravi. Silmad pruunid nagu juuksedki.
„Tere, Paas,” ütles ta ja lisas juurde: „Tere, pursui! Mind sa ei tunne enam?”
„Kahjuks ei,” vastas Indrek. „Kellega on mul au, kui küsida tohin?”
„Küsida tohib küll,” vastas võõras, „aga vaevalt teen ma sulle au. Lubad ehk vähemalt istuda?”
„Olge nii hea, tool on seal,” vastas Indrek, „ või kui soovite, siis sohvale.”
„Nõnda siis,” lausus võõras toolile asetudes. „Tähendab, sina Meleskit enam ei mäleta? Meleskit Mauruse juurest! See, kelle kohta vana Suplemaat – või kuis me teda seal nimetasime – ütles, et see poiss neelab suitsu alla, nii et vana Maurus kargas mul kõrvade äärest kinni ja karjus: „Ah sina, Shinder, neelad suitsu alla! Sellepärast sa oledki nii pruun nagu tubakas,” mille järele mind hulk aega hüüti tubakaks.”
„Õige!” hüüdis Indrek nüüd. „See oled tõepoolest sina! Aga mina ei tundnud ära, suureks oled kasvanud.”
„Peaaegu sinu pikkune,” vastas Melesk, „aga siis ulatusin sulle ainult südameauku.”
„Nonoh, olid ikka pikem,” vaidles Indrek vastu ning küsis siis: „Ja nüüd? Mis sa siis nüüd teed?”
„Nüüd olen redus,” vastas Melesk lihtsalt ja vahtis Indrekule teravalt näkku, nagu uurides, millist mõju tema sõnad avaldavad.
„Õige jah,” kiitis Indrek tagant järele. „Sina pöörad ju ikka veel põranda all riigikorda.”
„Just nii,” kinnitas Melesk, ja hiljutine pinevus tema näos andis järele, nagu oleks ta mingile otsusele jõudnud. „Aga sellest ei tahaks ma praegu rääkida, mõni teine kord ehk. Asi on nimelt nii, et mina olen pigis, mind jälgitakse ja ma tahaksin magada. Sa tead, nad püüavad mind. Aga ma ei taha veel surra, sest ma pole enesega selgusel. Mul on vaja aega mõtlemiseks, klaarimiseks. Ja kogu küsimus seisab selles, kas sina saaksid mulle tänaseks ööks ja homseks päevaks ulualust anda? Homme õhtul pimeduse saabudes lähen ma jälle. Praegu pole mul kuhugi minna. Muidugi, päris hädaohutu pole see sulle mitte, kuid siiski on vähe usutav, et keegi teaks tulla mind siit otsima. Pöörasin sinu poole sellepärast, et ka sina ise olid millalgi redus, tead, mis see tähendab.”
„Tean,” lausus Indrek mõttes.
„Noh, ei või jaa,” ütles Melesk, „sest mul pole palju aega.”
„Mõtlen nimelt, kuhu sind panna,” ütles Indrek.
„Pista mind, kuhu tahad,” vastas Melesk. „Mina magades ei norise.”
„See pole see,” ütles Indrek. „Mul on ju naine ja tema on kartlik. Pean tema teadmata, see teeb asja keeruliseks.”
„On ehk pööningul kusagil mõni urgas? Ilm pole praegu liiga külm, pealegi olen kõigega harjunud,” rääkis Melesk.
„Õige,” ütles Indrek nüüd. „Meil on ju pööning omaette, eraldi trepiga oma kojast. Pealegi on mul seal väike urgas, aga ilma igasuguse küttekoldeta. Hakkasin teist kord tegema iseendale, sest mina mõtlesin millalgi suurele vaimlisele tööle – sellest ajast on see urgas seal. Naine tegi temast kolikambri, see oli hädavajalikum kui minu vaimline töö, nõnda jäigi kõik pooleli. Aga sooja ta ehk pisut peaks.”
„See on ju minule nagu loodud,” ütles Melesk. „Vii mind tasapisi üles ja jäta kõik muu jumala hooleks.” Seda öelnud, ta ise hakkas imelikult naerma, mis mõjus Indrekusse pisut võikalt, kuid Melesk tõttas kohe oma naeru põhjust seletama, öeldes: „Panid sa tähele, et ma võtsin jumala nime suhu. Ja ometi teen ma ise kõik, mis minu võimuses, et teda inimeste suust ja südamest välja kiskuda. Juba kümme, viisteistkümmend aastat! Mäletad sa veel, kuidas sina omal ajal jumala tapmise pärast Mauruse juurest lendasid? Sa ise vist ei aimanudki, kuidas mina siis sind kadestasin, mina ja nii mõnigi teine. Ma olen sagedasti sellele tagasi mõelnud ja kord-korralt ikka enam veendunud, et Maurus astus siis tõepoolest jumala kaitseks välja, ei teinud seda ainult oma kooli pärast. Saad sa nii vanast mehest aru, kes kaitseb jumalat noorte vastu? Minule on see tänapäevani mõistatuseks.”
„Aga siis oli ometi kergem elada kui praegu,” ütles Indrek.
„Jah, tapsid jumala ja arvasid, et oled suure teo, suure heateo teinud inimsoole,” lausus Melesk mõttes.
„Aga sina peaksid seda ju veel praegugi arvama,” ütles Indrek.
„Ja sina?” küsis Melesk.
„Ma ei tea,” vastas Indrek.
„Tead, va vennas,” ütles Melesk nüüd südamlikult, „meie kõik lähme mida vanemaks, seda rumalamaks.”
„Mulle ka näib mõnikord nõnda,” ütles Indrek vaikselt ja vaatas nagu häbenedes kõrvale.
„Mäletad sa veel meie söögilauda Mauruse juures ja kuis me seal istusime?” küsis Melesk äkki elavamaks muutudes, ja kui oli saanud jaatava vastuse, rääkis edasi: „Ülal laua otsas istus keegi lõunamaalane, vististi mõni vürst või midagi selletaolist, nimega, mis lõppes šviili’ga või iaani’ga. On sul veel silme ees, kuidas meie kõik sõime musta leiba, tema aga üksi valget? Mina näen seda nii selgesti, nagu istuksime veel praegu seal lauas. Ja tead, miks see nõnda on? See Mauruse vürsti valge leib tegi minust siis jumalasalgaja ja revolutsionääri, peaasi revolutsionääri. Vürsti saiakannikas on minu hinge kogu eluaeg nagu luupainaja tallanud. Aga ma arvan, et oleks ma seda saiakannikat kümme aastat hiljem näinud, siis poleks minust revolutsionääri saanud.”
„Arvad sa seda tõesti?” küsis Indrek, ja ta tundis, kuidas tema hääl kippus värisema, sest temal endal tulid omast elust üksikud silmapilgud meelde, mis lasusid tal nagu vanne.
„Päris tõesti!” kinnitas Melesk. „Just selle Mauruse vürsti helevalge saiakannika pärast otsingi ma täna sinu juures ulualust.”
„Sa pead ta saama,” ütles Indrek ja omal süda hüppas rõõmu pärast sees, nagu hakkaks vürsti saiakannikas