Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin
Читать онлайн книгу.
talle ühtki nime, ruuni ega loitsu.
Kuigi Ogion enamasti vaikis, oli ta nii leebe ja rahulik, et Ged ei peljanud teda varsti enam, ning veel paari päeva pärast jätkus tal juba küllalt vaprust õpetajalt küsida: „Millal minu õpiaeg algab?”
„See on juba alanud,” vastas Ogion.
Tekkis vaikus, otsekui oleks Ged hoidnud tagasi midagi, mida ta öelda tahtis. Siis ütles ta selle välja: „Aga ma ei ole veel midagi õppinud!”
„Sest sa ei ole avastanud, mida ma õpetan,” kostis maag, sammudes pika kindla sammuga edasi mööda teed, mis kulges kõrgel kurul Ovarki ja Wissi vahel. Ta oli tõmmu nagu enamik Gonti elanikke, tumeda vasekarva nahaga, hallide juustega, kõhn, sitke ja väsimatu nagu hagijas. Ta rääkis harva, sõi vähe ja magas veelgi vähem. Tema silmad ja kõrvad olid väga teravad ning tihti oli tema näol ilme, nagu kuulataks ta midagi.
Ged ei vastanud. Maagile ei ole igakord kerge vastata.
„Sa tahad loitsida,” ütles Ogion peagi, ise edasi sammudes. „Sellest kaevust oled sa liiga palju vett ammutanud. Oota. Meheiga tähendab kannatlikkust. Meisterlikkus on üheksakordne kannatlikkus. Mis taim siin raja kõrval kasvab?
„Õlelill.”
„Aga see?”
„Ma ei tea.”
„Seda nimetatakse hurmaleheks.” Ogion oli peatunud, saua vaskne ots väikese taime juures, ning Ged vaatas taime hoolikalt, võttis selle küljest kuivanud seemnekupra ja et Ogion rohkem midagi ei öelnud, siis küsis ta lõpuks: „Milleks seda kasutatakse, õpetaja?”
„Minu teada mitte millekski.”
Ged hoidis seemnekupart edasi minnes natuke aega peos ja viskas selle siis minema.
„Kui sa tunned hurmalehe juurt, lehte ja õit kõigil aastaaegadel välimuse, lõhna ja seemnete järgi, siis võid sa taime olemust tundes saada teada selle päris nime, mis on midagi rohkemat kui taime kasutamine. Mida tähendab sulle lõpuks kasutamine? Või mulle endale? Kas Gonti mägi või Ulgumeri on kasulikud?” Ogion kõndis veel umbes pool miili ning ütles lõpuks: „Selleks, et kuulda, tuleb vait olla.”
Poiss kortsutas kulmu. Talle ei meeldinud, kui teda narriks tehti. Ta talitses pahameelt ja kärsitust ning katsus olla kuulekas, et Ogion nõustuks talle lõpuks midagi õpetama. Ta janunes teadmisi ja võimu. Talle hakkas aga tunduma, et ta oleks õppinud rohkem mõne taimetarga või külalausuja kõrval käies, ning kui nad läksid ümber mäe läände, üksildastesse laantesse teisel pool Wissi, mõtles ta üha tihemini, milles küll seisnes selle suure maagi Ogioni suurus ja võluvõim. Kui sadas, ei lausunud Ogion isegi loitsu, mida teab iga ilmategija, ega juhtinud tormi kõrvale. Maal, kus nõidu on nii tihedalt nagu Gontis ja Enladeses, võib näha, kuidas vihmapilv aeglaselt saare ühest küljest teise ja paigast paika eksleb, sest üks loits juhib seda edasi teise juurde, kuni pilv tõrjutakse lõpuks mere kohale, kus see ennast rahus tühjaks sadada saab. Aga Ogion laskis vihmal sadada, kus see tahtis. Ta otsis mõne tiheda kuusepuu ja heitis selle alla pikali. Ged kükitas märja ja pahurana tilkuvate põõsaste vahel ning mõtles, mis kasu on väest, kui sa oled liiga tark, et seda kasutada, ning kahetses, et ta ei läinud kaugemale orgu vana ilmategija õpilaseks, sest seal oleks ta vähemalt kuivas kohas magada saanud. Ta ei öelnud neid mõtteid valjusti välja. Ta ei lausunud ühtki sõna. Tema õpetaja naeratas ja jäi vihma käes magama.
Natuke enne Päikesepüha, kui Gonti kõrgmägedes algasid esimesed tihedad lumesajud, jõudsid nad Re Albisse, Ogioni koju. See linn asub Overtelli kõrgete kaljude veerel ning selle nimi tähendab Pistriku Pesa. Kaugel all paistavad sügav sadam, Gonti sadama tornid ning laevad, mis sõidavad laheväravast Haraliste Kaljude vahelt sisse ja välja, kaugel läänes mere taga aga seletab silm Oranea, kõige idapoolsema sisesaare sinavaid künkaid.
Maagi maja, mis oli küll suur ja tugevast puust ehitatud ning kolde ja korstnaga koldeaugu asemel, sarnanes muidu Kümne Lepa hüttidega: seal oli ainult üks tuba, ühte külge oli ehitatud kitselaut. Toa lääneseinas oli midagi alkoovisarnast, kus magas Ged. Tema õlgmadratsi kohal oli aken, kust paistis meri, kuid enamasti tuli luugid kinni hoida kaitseks tugeva tuule eest, mis lõõtsus kogu talve läänest ja põhjast. Selle maja hämaras soojuses veetiski Ged talve, kuulates vihmakrabinat, väljas uluvat tuult või hääletut lumesadu ning õppis kirjutama ja lugema Hardi kuutsadat ruuni. Seda õppis ta suure rõõmuga, sest ilma selle teadmiseta ei anna lihtne masinlik loitsude ja nõisasõnade õppimine inimesele tõelist oma kunsti valdamist. Saarestiku hardi keeles endas pole suuremat võluvõimu kui igas teises inimeste keeles, kuid selle juured on Vanas Keeles, milles kõiki asju nimetatakse nende päris nimedega, ning selle keele mõistmine saab alguse ruunidest, mis on kirja pandud ajal, mil maailma saared merest kerkisid.
Ikka veel ei juhtunud mingeid imesid ega nõiatükke. Terve talve ei toimunud midagi – oli üksnes Ruuniraamatu raskete lehtede keeramine ning vihma- ja lumesadu; Ogion tuli lumistes metsades uitamast või kitsi vaatamast tagasi, trampis lume saabastelt ja istus vaikides kolde juurde. Maagi pikk ergas vaikimine täitis toa ja Gedi pea, kuni talle mõnikord tundus, et ta on sõnade kõla unustanud, ning kui Ogion lõpuks midagi ütles, oleks ta sellega otsekui kõne leiutanud. Ometi ei olnud tema sõnades midagi erilist ning need käisid ainult lihtsate asjade – leiva, vee, ilma ja une kohta.
Kui saabus kiire ja päikesepaisteline kevad, saatis Ogion Gedi tihti Re Albi kohale niitudele taimi korjama ning ütles, et ta ei kiirustaks, andes talle vaba voli uidata päevad otsa vihmaveest paisunud jõekeste ääres, metsades ja märgadel rohelistel, päikesevalgust tulvil aasadel. Ged läks alati rõõmuga ja jäi välja öö tulekuni, aga ta ei unustanud päriselt ka taimede korjamist. Ta hoidis ronides, hulkudes, vees sumades ja uusi paiku uurides silmad lahti ning tõi ikka midagi koju kaasa. Ta sattus ühele niidule kahe jõekese vahel, kus kasvas palju valgeid pühalilli, ning et need õied on haruldased ja ravitsejad hindavad neid kõrgelt, siis läks ta järgmisel päeval samasse paika tagasi. Niidul oli keegi juba ees, üks tüdruk, kelles Ged tundis ära Re Albi vana isanda tütre. Ged ei oleks tüdrukuga rääkima hakanud, aga see tuli ise tema juurde ja tervitas teda lahkelt: „Ma tunnen sind, sa oled Raudkull, meie maagi abiline. Küll oleks tore, kui sa räägiksid mulle nõiakunstist!”
Ged vaatas valgeid lilli, mis riivasid tüdruku valget seelikut, ning esialgu oli ta häbelik ja morn ega vastanud õieti midagi. Aga tüdruk üha lobises avalalt ja muretult ning aegamööda hakkas nooruk ennast vabamalt tundma. Tüdruk oli umbes temavanune, pikk, väga kahkja jumega ja peaaegu valge nahaga – külas räägiti, et tema ema oli pärit Osskilist või mingilt muult võõralt maalt. Ta pikad sirged juuksed langesid õlgadele nagu must kosk. Gedi meelest oli tüdruk väga inetu, aga ta tahtis sellegipoolest talle meeltmööda olla, temas imetlust äratada, ning see soov kasvas jutu käigus veelgi. Tüdruk laskis tal rääkida trikist uduga, mis oli hukutanud võõrad sõdalased, ning kuulas imestaval ja imetleval ilmel, kuid ei lausunud ühtki kiidusõna. Peagi andiski ta juba jutule uue suuna. „Kas sa oskad linde ja loomi enda juurde kutsuda?” küsis ta.
„Oskan,” vastas Ged.
Ta teadis, et niidu kohal kaljudel on pistrikupesa, ning ta kutsus lindu nimepidi. See tuligi, kuid ei laskunud tema randmele, sest ilmselt häiris teda tüdruku lähedus. Pistrik häälitses, peksis oma laiade tiibadega õhku ning kandus tuules ülespoole.
„Kuidas sa nimetad sellist loitsu, mis pistrikku tulema sundis?”
„Kutseloitsuks.”
„Kas sa oskad ka surnute hingi enda juurde kutsuda?”
Poiss arvas, et tüdruk teda selle küsimusega pilkab, sest pistrik ei olnud päriselt tema kutsele kuuletunud. Ta ei kavatsenud ennast pilgata lasta. „Tahtmise korral võiksin küll,” ütles ta rahulikult.
„Kas hinge väljakutsumine ei ole mitte väga raske ja ohtlik?”
„Raske küll. Aga ohtlik?” Ged kehitas õlgu.
Seekord oli ta peaaegu kindel, et tüdruku pilgus oli imetlus.
„Kas sa armurohtu oskad teha?”
„Selleks pole erilist oskust vaja.”
„Tõsi,”