Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin
Читать онлайн книгу.
korral võiksin küll.”
Tüdruk hakkas paluma, et ta muudaks ennast milleks tahes, kulliks, härjaks, tuleks, puuks. Ged tõrjus tema pealekäimist lühikeste saladuslike sõnadega, mida kasutas tema õpetaja, aga kui tüdruk teda meelitas, ei suutnud ta järsult keelduda, pealegi ei osanud ta öelda, kas ta ise uskus oma kelkimist või ei. Ta läks minema, öeldes, et õpetaja ootab teda kodus, ning järgmisel päeval ta niidule ei tulnud. Aga ülejärgmisel päeval tuli ta jälle, kinnitades endale, et ta peaks korjama veel lilli, kuni need õitsevad. Tüdruk oli kohal ning nad sumasid paljajalu soisel niidul ja noppisid raskeid valgeid õisi. Kevadpäike säras ning tüdruk lobises temaga lõbusasti nagu mõni koduküla karjatüdruk. Ta esitas Gedile jälle nõiakunsti kohta küsimusi ja kuulas pärani silmi poisi juttu, nii et poiss hakkas taas suurustlema. Siis küsis tüdruk, kas poiss ei näitaks talle muutmisloitsu toimet, ning kui poiss vastu puikles, vaatas tüdruk talle otsa, lükkas mustad juuksed näo eest ja küsis: „Kas sa kardad?”
„Ei, ei karda.”
Tüdruk naeratas natuke põlastavalt ja ütles: „Võib-olla oled sa liiga noor?”
Seda ei kavatsenud Ged taluda. Ta ei öelnud midagi, aga otsustas oma võimeid tüdrukule tõestada. Ta lausus, et tüdruk võiks järgmisel päeval jälle niidule tulla, läks minema ja jõudis koju, kui õpetaja oli veel väljas. Ged sammus otse riiuli juurde ja võttis sealt kaks Tarkuseraamatut, mida Ogion tema nähes veel kordagi ei olnud avanud.
Ta otsis enesemuutmise loitsu, aga et tal läks ruunide lugemine alles aeglaselt ning ta ei mõistnudki õieti loetut, siis ei leidnud ta seda, mida otsis. Raamatud olid väga vanad, Ogion oli saanud need oma õpetajalt Heleth Kaugeltnägijalt ja Heleth oma õpetajalt, Perregali maagilt, ning nõnda muinasaegadeni välja. Kiri raamatus oli väike ja imelik, paljud käed olid sõnu üle kirjutanud ja midagi ridade vahele lisanud ning kõik need käed olid nüüdseks põrmuks saanud. Mõnes kohas aga mõistis Ged ometi midagi sellest, mida ta lugeda üritas, ning et tüdruku küsimused ja pilked ei läinud tal hetkekski meelest, peatus ta pilk leheküljel, kus oli surnute hingede kutsumise loits.
Kui ta seda luges, püüdes ükshaaval ruunide ja sümbolite tähendust mõistatada, haaras teda õud. Tema pilk oli otsekui raamatusse naelutatud ning ta ei saanud seda enne kõrvale keerata, kui oli loitsu lõpuni lugenud.
Tõstnud seejärel pea, nägi ta, et majas oli pime. Ta oli lugenud ilma igasuguse valguseta, pimeduses. Kui ta nüüd raamatusse vaatas, ei suutnud ta enam ruune eristada. Hirm näis aga temas kasvavat ning see hirm hoidis teda toolil kinni. Tal oli külm. Üle õla vaadates nägi ta, et suletud ukse kõrval küürutas miski, mingi vormitu, pimedusest tumedam varjutomp. Tundus, et see sirutus tema poole, sosistas midagi, kutsus teda sosinal, aga Ged ei saanud sõnadest aru.
Uks paiskus pärani. Sisse astus kõrge helendav kogu, valgest leegist ümbritsetud mees, kes ütles midagi valjusti, vihaselt ja järsult. Pimedus ja sosin kihutati minema ning need hääbusid.
Hirm kadus Gedi südamest, aga ta kartis ikka veel kohutavalt, sest lävel keset helendust seisis maag Ogion ning tammine sau tema käes kiirgas valget valgust.
Maag astus sõna lausumata Gedist mööda, pani lambi põlema ja asetas raamatu uuesti riiulile. Siis vaatas ta poisile otsa ja ütles: „Seda loitsu lausudes sead sa alati hukatuse äärele nii sulle antud väe kui ka oma elu. Kas sa seda loitsu raamatutest otsisidki?”
„Ei, õpetaja,” pomises poiss ning seletas häbenedes Ogionile, mida ta oli otsinud ja miks ta seda oli teinud.
„Kas sa ei mäleta, kuidas ma ütlesin sulle, et selle tüdruku ema, isanda naine, on võlur?”
Ogion oli seda tõesti kunagi öelnud, aga Ged polnud tema juttu tähele pannud, kuid nüüd ta teadis juba, et ilma mõjuva põhjuseta ei rääkinud Ogion kunagi midagi.
„Tüdruk on ise ka juba poolenisti nõid. Võib-olla saatis ema tüdruku sinuga rääkima. Võib-olla tema avaski raamatus selle lehekülje, mida sa lugesid. Tema ei teeni neid vägesid, mida teenin mina: ma ei tea, mida ta taotleb, aga tean, et head ta mulle ei soovi. Ged, kuula mind nüüd. Kas sa ei ole kunagi mõelnud, et nagu valgust ümbritseb vari, nii käib ka võluväega kaasas hädaoht? Nõiakunst ei ole mäng, mida me mängime oma lõbuks või kiituse pälvimiseks. Sa mõtle selle peale, et meie kunsti iga sõna, iga tegu lausutakse või tehakse kas hea või kurja teenimiseks. Enne, kui sa midagi ütled või teed, pead sa teadma hinda, mis sul maksta tuleb!”
Ged hüüdis häbist kannustatuna: „Kuidas saan ma seda kõike teada, kui sa mulle midagi ei õpeta? Sellest ajast saadik, kui ma sinu juurde elama tulin, ei ole ma midagi teinud, midagi näinud…”
„Nüüd oled sa midagi näinud,” ütles maag. „Ukse juures pimeduses, kui ma sisse astusin.”
Ged vaikis.
Ogion laskus põlvili, seadis puud koldesse ja läitis tule, sest majas oli külm. Ikka veel põlvitades ütles ta oma vaikse häalega: „Ged, mu noor pistrik, miski ei kohusta sind minu juures või minu teenistuses olema. Mitte sina ei tulnud minu juurde, vaid mina sinu juurde. Sa oled väga noor säärase valiku tegemiseks, aga mina seda sinu eest teha ei saa. Kui sa soovid, saadan ma sind Roke saarele, kus õpetatakse kõrgeid kunste. Sa õpid seal kõike, mida õppida tahad, sest sinus on suur vägi. Loodetavasti isegi suurem kui sinu uhkus. Ma jätaksin su enda juurde, sest minul on olemas see, mis sinul puudub, aga ma ei hoia sind siin vastu sinu tahtmist. Vali nüüd Re Albi ja Roke vahel!”
Ged seisis tummalt, hinges segadus. Ta oli hakanud armastama Ogioni, kes oli teda oma puudutusega terveks ravinud ning kelles polnud kübetki viha; Ged armastas teda, aga sai sellest aru alles nüüd. Ta vaatas vastu korstnajalga nõjatatud tammist saua, mäletas selle kiirgust, mis oli kurjuse pimedusest välja põletanud, ning ihkas Ogioni juurde jääda, koos temaga lähedal ja kaugel metsas hulkuda, vaikimist õppida. Ometi peitusid temas ka teised igatsused, mida ta ei saanud maha suruda: kuulsuseiha ja soov tegutseda. Ogioni tee meisterlikkusele tundus pikk, see oli aeglane kõrvalrada, tema aga võis purjetada pärituult otse Sisemerele, Tarkade Saarele, kus õhk helendas nõidusest ja Arhimaag kõndis imede keskel.
„Õpetaja,” ütles Ged, „ma lähen Rokele.”
Nõnda sammuski Ogion mõni päev hiljem päikesepaistelisel kevadhommikul tema kõrval Overfellist alla viival järsul teel viisteist miili Gonti Suursadamasse. Maavärava juures, kahe lohekuju vahel, laskusid Gonti linnavalvurid maagi nähes paljastatud mõõkadega põlvili ning ütlesid talle tere tulemast. Nad tundsid teda ja avaldasid talle printsi käsul ja omaenda tahtel austust, sest kümme aastat tagasi oli Ogion päästnud linna maavärinast, mis oleks rikaste lossid maatasa teinud ja Haraliste Kaljude kanali laviini alla matnud. Ogion oli rääkinud Gonti mäega rahustavalt ning vaigistanud Overfelli vappuvaid kuristikke, nagu rahustatakse ehmunud loomi. Ged oli sellest kuulnud ning nüüd, kui ta imestas, et relvastatud valvurid tema vaikse õpetaja ees põlvitasid, meenus see talle. Ta vaatas peaaegu hirmuga meest, kes oli peatanud maavärina, aga Ogioni nägu oli rahulik nagu ikka.
Nad läksid alla sadamasillale, sadamaülem tõttas Ogioni tervitama ja küsis, kuidas ta saaks kasulik olla. Maag seletas talle tuleku põhjust ning sadamaülem nimetas kohe üht Sisemerele suunduvat laeva, millega Ged reisijana kaasa võis minna. „Või kui tal oskusi jätkub, võtavad nad ta kaasa tuulemeistrina,” ütles ta. „Neil ei ole ilmategijat pardal.”
„Ta oskab üht-teist peale hakata uduga, aga mitte meretuulega,” vastas maag Gedi kergelt õlast puudutades. „Ära tee mingeid trikke merega ega meretuulega, Raudkull, sa oled alles kuivamaa inimene. Sadamaülem, mis selle laeva nimi on?”
„Vari, laev tuleb Andradesest ja läheb karusnahkade ja vandlilastiga Horti linna. See on tugev laev, isand Ogion.”
Maagi nägu tõmbus laeva nime nimetamisel pilve, aga ta ütles: „Olgu nii. Anna see kiri Roke kooli vardjale, Raudkull. Kandku sind edasi pärituul! Hüvasti!”
Niisugune oligi Ogioni hüvastijätt. Ta pöördus minekule ja sammus mööda tänavat sadamasillast eemale. Ged seisis abitult ja vaatas, kuidas õpetaja eemaldub.
„Tule kaasa, poiss,” ütles