Tähetund. Betti Alver
Читать онлайн книгу.
on jahe, –
kui sind ründab lainte rivi,
peksab maru, raiub rahe,
ja sa vaikseks jääd kui kivi:
siis on igavik su sees!
Jänes muretult mu ees
võttis hüppeks hoogu rohus.
Varem kui ta maast ent viskus,
kotkas tükkideks ta kiskus.
Hüüdsin: Kas siis ülekohus
õigusest ei erine?
Kotkas, nokk veel verine,
lausus: Kõrgena võib mägi
paista ainuüksi maast.
Aga väikene kui laast
on ta sellele, kes nägi
enda jalus taevalaotust.
Vaim, kes madalas vaid lendas,
vajab hea ja kurja jaotust –
tugev kannab iseendas
vabastavaid vahemaid.
Kuid veel kartlikumaks said
nüüd mu mõtted: tormilõõsas
kõikus raagus roosipõõsas.
Meenus, raskeist pungist kaet,
minagi kord suuri-sõõmu
valgusest jõin õitsmisrõõmu.
Nüüd ent vilets, tagaaet,
kustun teades, et mis lahus,
iial taas ei ühine.
Põõsas ütles: Tühine
on, mis surmana sul näis:
eluallikad on täis.
Kui sa nagu mina rahus
närbund lehed maha poetad,
juured pimedusse toetad –
siis, kas õnnistad või nead,
jälle haljendama pead.
TULI
Kuis on seal tuli kollane ja puhas,
kus lapsed küpsetavad õunu tuhas,
kilk laulda sirtsub ahjulõhes
ja taigen kerkima lööb leivamõhes.
Nii hubased on kolded enne jõule,
kui käpad nõgisele keedunõule
leek laisalt sirutab ja limpsab keelt!
Ta uriseb, jääb nukraks laste nutust,
teab kõike majas, võtab osa jutust
ja pika hännaga lööb tuuli leelt.
Ent rahutu ja tume sära täidab
siis tuld, kui armastaja lambi läidab.
Ja kuidas leegis tuksub valus raev,
kui lammutuseks randatoodud laev
jääb, mastis latern, konutama kaile!
Siis tuli lendab mõttes lõunamaile
ja nähes und, kuis kõrgele käib vaht,
veest kerkib avarduvaid ilmakaari,
delfiine, palmipuid, korallisaari,
ta kustub, ümberringi doki praht.
Ning hulluksläinud lõõmast kostab kõrva:
Kõik paiska põrmu! Lõhu, murra, mõrva!
Kui aga elukangas käriseb,
lein valges vaevaleegis väriseb,
öölaotused on mullased ja mornid –
siis tähed rõõmsalt pilgutavad maale
ja küünaldele saadavad signaale
need kauged, igavesed tuletornid.
PALJU VIST SEE SÜDA KÜLL EI VÄÄRI
Loobu kahtlusest, et kaunilt hoiduks
kõik, mis esimeses usus omati!
Mina lindudele heidan toiduks
oma südame kui halva tomati.
Palju vist see süda küll ei vääri –
kuigi sooja päikesesse paigutet,
katab jäine hallitus ta ääri
ning ta koed on mürgilaigused.
Mõte, nälgind vares! jälle priiska:
näe, mis aknast heitis helde kokk!
Raiskamata ühtki punast piiska
suru sügavale vilja terav nokk!
Neela, noki, jultund kerjus, kuni
purjus väsimus saab viimaks jagu sust,
ning su kähe laul ja sügav uni
täis on mõistmatut ja rasket magusust!
TÕRKUJA
ANTS ABLAS
Ants Ablas kallas klaasid täis.
“Viin pole, kõrtsmik, küllalt kange!”
Ants Ablas nukralt nurmel käis.
“Miks linnud suhu mul ei lange?”
Ants Ablas kuulis võõraist maist.
“Seal oleks põli, tohoo pele!”
Ants Ablas suudles tõmmut naist.
“Miks, võtku tont, sa pole hele?”
Ants Ablas pettis, valas verd.
“Mu peale ära paista, päike!”
Ants Ablas sõitis piki merd.
“Maailm on väike, liiga väike.”
Ants Ablas töötas, oli tark.
“Ei! parem olla päevavaras.”
Ants Ablas suri siis ja sark
mis ime! – oli talle paras.
PÜHAPÄEVALAPS
Teisi löödi õuel, kodus anti lisa,
temal, päiksepoisil, puudus üldse isa.
Teistel kukkus maha leiva võine pool,
tema leival õnneks oli ainult sool.
Teine pikki aastaid õppimiseks pruukis,
tema juba noorelt uksi lahti muukis.
Teisi tabas lihtne kivi, kepp või tuhvel,
tema pähe raksas raske rahasuhvel.
Teine kogu eluks tuima truudust leidis,
teda, õnnelast, ent pettis hõõguv neidis.
Teised kõigest ilma jäid maailma loaga,
tema omandas, mis tahtis, halja noaga.
Teised põdesid ja heitsid kauaks voodi,
tema ühel pühapäeval üles poodi.
PIGILIND
Ta kaaslased püüdsid kokri
ja mängisid röövleid saras,
aga tema ei, aga tema ei:
ta papa pisteti pokri
kui viimane petis ja varas.
Ta