Ajurünnak on üks võimalus, kuidas juhatada sisse uus teema, soodustada loovat mõtlemist ning leida kiiresti suur hulk ideid. Seda võib kasutada kindla probleemi lahendamiseks või küsimusele vastamiseks. Ajurünnaku läbiviimine:

      1. Valige välja ajurünnaku põhiteema ning sõnastage see lihtsa küsimuse või väitena.

      2. Kirjutage küsimus suurele paberile või tahvlile nii, et kõik näeksid seda.

      3. Paluge osalejatel pakkuda välja oma ideid. Kirjutage ideed märksõnade või lühiväljenditena järjest küsimuse või väite alla.

      4. Lõpetage ajurünnak, kui kellelgi enam ideid ei ole.

      5. Seejärel vaadake ettepanekud läbi ja küsige nende kohta kommentaare.

      6. Lõpuks tehke kokkuvõte, tooge välja saadud uus teave ning minge edasi harjutuse või arutelu juurde.

      Ajurünnaku reeglid:

      1. Kirjutage üles KÕIK tehtud ettepanekud. Tihti on just väga uuenduslikud või pöörased ideed kõige kasulikumad ja huvitavamad.

      2. Enne ajurünnaku lõppu ei ole kellelgi lubatud kirja pandud ideid kommenteerida ega hinnata.

      3. Vältige samade ettepanekute kordumist. Kui kellegi pakutud idee on juba tahvlil, tänage teda ja osutage kohale, kus see on kirja pandud.

      4. Paluge igaühel oma mõtteid välja pakkuda.

      5. Esitage iseenda ideid üksnes juhul, kui see on tingimata vajalik, et rühma innustada.

      6. Kui mõni ettepanek on ebaselge, küsige selgitust.

      Seinale kirjutamine

      See on üks ajurünnaku liik. Korraldaja kirjutab ajurünnaku objektiks oleva väite või küsimuse üles, soovitavalt suurele tühjale seinale. Seejärel aga ei kirjuta ettepanekuid üles korraldaja, vaid osalejad ise kirjutavad oma ideed paberilehtedele ja kinnitavad need seinale. See meetod võimaldab inimestel esmalt rahulikult omaette mõelda, ilma et teiste ideed neid mõjutaksid. Arutelu käigus saab seinale kinnitatud pabereid ümber paigutada, et koondada kõik üksteisega seotud ideed ühte kohta.

      Assotsiatsioonimäng

      See on veel üks ajurünnaku liik, mida võib kasutada arutelu käivitamiseks või harjutuse sissejuhatuseks. Osalejad istuvad ringis ning alustuseks ütleb korraldaja neile ühe märksõna (tema valitud sõna, mis on järgneva teema puhul oluline). Seejärel saavad järjest sõna kõik ringis istujad, kes esmalt kordavad märksõna ning ütlevad seejärel esimese pähe tuleva sõna, mis neil sellega seostub. Teine variant on selline, et igaüks ütleb esimese seostuva sõna eelmise osaleja öeldud sõna kohta.

       Aruteluharjutused

      Arutelud on inimõigustealase hariduse lahutamatu osa, sest nende abil õpivad inimesed teavet analüüsima, kriitiliselt mõtlema, arendavad suhtlemisoskust, vahetavad arvamusi ning omandavad kogemusi. Sellepärast kuulubki iga harjutuse juurde „analüüsi ja hindamise” etapp.

      Arutelu pidamiseks on mitmeid võimalusi ning kui sellega kaasneb ka teatud koostöö ja osalus, võib neid pidada ka iseseisvateks harjutusteks. Näiteks harjutuste „Üks minut” (lk 199) ja „Räägime seksist” (lk 211) puhul saab probleemi lahendamist väikestes rühmades käsitada eraldi harjutusena. Enesestmõistetavalt peaks aruteluharjutusele järgnema ka analüüsi ja hindamise etapp, milles keskendutakse harjutuse käigus õpitule.

      Arutelud suurtes rühmades

      Suminarühmad (buzz groups)

      See meetod on kasulik juhul, kui suure rühma arutelu käigus ei taha keegi ideid esitada. Paluge osalejatel arutleda teema üle mõne minuti jooksul paarides või väikestes rühmades ning tutvustada seejärel oma mõtteid teistele. Üsna pea hakkab ruum vestlustest ja ideedest „sumisema”.

      Väiteharjutus

      See meetod võimaldab osalejatel oma arvamust avaldada ilma, et nad peaksid seda põhjendama. Nii saab ilma liigse surveta kasvatada inimeste enesekindlust oma seisukohtade väljendamisel.

      Valmistage mõnel teemal, mida tahate rühmas arutada, ette teatud hulk väiteid (neljast kuni kuuest peaks piisama). Tehke kaks märki „nõustun” ja „ei nõustu” ning asetage need põrandale üksteisest umbes 6–8 meetri kaugusele. Soovi korral võite asetada märkide vahele nööri või kleeplindi, mis sümboliseerib sujuvat üleminekut kahe äärmusliku seisukoha vahel.

      Lugege ette üks väide ning paluge osalejatel võtta kahe märgi vahel selline koht, mis vastaks nende arvamusele. Need, kellel kindlat seisukohta ei ole, jäävad seisma keskele. Paluge osalejatel soovi korral selgitada, miks nad just selles kohas seisma jäid. Öelge, et igaüks võib oma seismiskohta märkide vahel muuta vastavalt sellele, kuidas tema arvamus kuuldud argumentide põhjal muutub.

      Sama meetodi ühe variandi nimetus on „seisukohad”. Tehke neli märki, mille saaks kinnitada ruumi nelja seina külge: „nõustun”, „ei nõustu”, „ei tea” ja „soovin sõna”. Ka nüüd saavad inimesed valida oma arvamusele vastava seismiskoha ning seda igal ajal muuta.

      Akvaarium

      See meetod aitab panna osalejaid rääkima üksteise, mitte korraldaja või õpetajaga. Paluge mõnel osalejal (soovitavalt neli kuni kuus) istuda ruumi keskele väikesesse ringi, et teatud teema üle arutleda. Kõik ülejäänud istuvad nende ümber ja kuulavad „akvaariumis” toimuvat arutelu. Kui keegi vaatlejatest tahab oma arvamust avaldada, tõuseb ta püsti ja jääb mõne ringis istuja taha seisma. Seepeale loovutab ringis istuja oma koha talle ja läheb vaatlejate sekka.

      See meetod on mitmes mõttes kasulik. Eelkõige võimaldab see osalejatel endil arutelu käiku suunata, kuna igaüks saab kõneringi tulla just siis, kui ta ise soovib. Samuti saavad rühma ülejäänud liikmed ringis istuja välja vahetada juhul, kui ta räägib liiga pikalt või hakkab ennast kordama.

      Debatid

Скачать книгу