Juhised

      1. Selgitage, et harjutuse käigus arutletakse oma usu ja tõekspidamiste üle; mõned inimesed võivad olla väga usklikud, teised vähem ja kolmandad üldse mitte. Eesmärk on rääkida oma isiklikest vaadetest ja mõelda kriitiliselt elu mõtestamise erinevate võimaluste üle, et seeläbi õppida inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 18 tähendust sügavamalt mõistma.

      2. Öelge osalejatele selgelt, et nad peavad hoolikalt kaaluma, mida nad ütlevad ja kuidas ennast väljendavad. Usuvabaduse alla kuulub ka religioossete tõekspidamiste ja sümbolite kaitsmine solvangute ja halvakspanu eest. Teisalt ei tohi selline kaitse kaotada mõtte- ja sõnavabadust ning ei tähenda seda, et ühtegi usulist tõekspidamist ei tohi kritiseerida. Seega on lubatud aus ja avatud püüd teiste usku mõista ja tundma õppida, aga mitte eelarvamustest ja diskrimineerimissoovist kantud sõnavõtud.

      3. Jagage osalejad 4–6-liikmelistesse väikestesse rühmadesse ning paluge neil esmalt kolme-nelja minuti jooksul iseenda tõekspidamiste üle mõtiskleda. Näiteks: kas nad on usklikud, kui hoolikalt nad usutunnistust järgivad ja kombetalitusi täidavad?

      4. Seejärel paluge arutelu käivitamiseks osalejatel rääkida esimesest korrast, kui nad mõnel religioossel tseremoonial osalesid.

      5. Siis asetage kaardid rühma keskele, esikülg all. Öelge osalejatele, et neil on tund aega ning arutelu peaks olema lühike, et nad jõuaksid läbi võtta võimalikult palju kaarte. Nii tekib neil temaatikast avar ülevaade ning nad saavad rohkem huvi pakkunud teemasid hiljem lähemalt uurida.

      6. Selgitage, et iga ringi ajal võtab üks osaleja kaardi, loeb sellel oleva teksti ette ja kommenteerib selles esitatud väidet. Seejärel on teistel võimalus lisada sellele mõni näide oma usust või kogemustest.

      7. Pärast seda võtab kaardi järgmine mängija ja nõnda edasi.

      8. Kui kõik kaardid on läbi arutatud või aeg saab otsa, jätkake analüüsiga (samades rühmades).

      Analüüs ja hindamine

      • Kas oli väiteid, mille kohta osalejatel oli raske midagi öelda? Miks?

      • Kas leidus sinu enda eluhoiakuga seotud fakte või tõekspidamisi, mis sind üllatasid?

      • Milline oli erinevate eluhoiakutega osalejate seisukohtade ühisosa?

      • Millised põhimõttelised erinevused eluhoiakute vahel ilmnesid arutelu käigus? Kas need on omavahel ühitamatud?

      • Miks on oluline omada teadmisi teiste inimeste eluhoiakute kohta? Kui suured on sinu teadmised? Kas sa peaksid neist asjust rohkem teadma?

      • Arvestades, et usuvabadus on inimõigus, kui lihtne on austada inimesi, kelle eluhoiak on sinu omast põhimõtteliselt erinev?

      • Kui suurel määral mõjutavad inimeste ettekujutusi üksteisest teadmatus ja eelarvamused erinevate eluhoiakute kohta?

      • Kas meie riigis on igaühele tagatud usuvabadus? Kui jah, siis kuidas? Kui ei, siis miks mitte?

      • Kuidas avaldub usuvabaduse piiramine meie riigis?

      • Kui suurel määral peaks mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadus võimaldama usklike seas peavoolust erinevate kommete praktiseerimist? Näiteks võib tuua naiste valimise kirikus juhtivatele kohtadele, laste osalusel läbi viidavad traditsioonilised tseremooniad, ristimise, lahutamise või matmisega seotud reeglid, keelu kujutada religiooni rajajat pildil jne.

      • Millele tuleks mõelda kogu rühma ühistegevust (nt piknik, spordipäev või nädalavahetuse väljasõit) kavandades, et igaüks tunneks ennast kaasatuna, sõltumata tema usust või tõekspidamistest?

      • Mõnikord on ürituste korraldamisel raske arvestada kõigi vajadustega vastavalt nende usule või tõekspidamistele. Kuidas sel juhul lahendusi leida? Kuidas määrata erinevate inimeste vajaduste tähtsust, kui tuleb teha kompromisse?

      • Mis oli kõige huvitavam asi, mida te sellest harjutusest õppisite?

      Nõuandeid korraldajale

      Harjutuses käsitletakse tundlikku teemat, seega on tähtis tagada, et kõik tunneksid ennast mugavalt. Juhatage harjutust kergel toonil ning võimaluse korral meeldivalt rahustavas keskkonnas. Rõhutage kindlasti, et kedagi ei sunnita ütlema ega selgitama millegi kohta rohkem, kui nad tahavad või saavad.

      Austage osalejate sõnavõtte ja võimete piire. Igaüks ei pruugi osata selgitada, miks tema religioonis üht või teist kindlat kommet harrastatakse, eriti kui ta on lapsest saadik selle keskel üles kasvanud. Selles mõttes sarnaneb religioon kultuuriga: oma päritolukultuuri väärtushinnanguid ja tavasid kiputakse pidama loomulikuks.

      Olge tähelepanelik võimaliku kaaslaste surve suhtes. Ärge laske kellelgi sattuda olukorda, kus ta peab oma religiooni või tõekspidamisi kaitsma hakkama, näiteks kui keegi ütleb: „Kuidas sa saad kuuluda sellesse religiooni, kui seal õpetatakse, et…?”

      Vältige liigsetesse detailidesse takerdumist. Jälgige kaardikuhja kahanemist ning püüdke jätta piisavalt aega enamiku kaartide läbivõtmiseks. Laske arutelul kulgeda loomulikult ning sekkuge üksnes siis, kui teile näib, et küsimus on ammendatud, sõnavõtud võivad minna liiga ägedaks või keegi üritab asuda teiste suhtes domineerivale positsioonile.

      Olge valmis esitama omalt poolt täiendavat teavet, eriti nende religioonide kohta, mille esindajaid rühmas ei ole. Samuti võite arutelu innustamiseks teadlikult mõnele seisukohale vastanduda ja mängida „saatana advokaati”.

      Võimalusel kasutage harjutuses iga rühma jaoks oma korraldajat, kes juhiks arutelu ja analüüsi väikestes rühmades. Kui teil ei ole kaaskorraldajaid kuskilt võtta, kaaluge võimalust kasutada selles rollis vabatahtlikke osalejate endi seast. Sõltuvalt rühma suurusest võib see olla vajalik, et igaühel oleks võimalus oma seisukohti ja kogemusi avaldada ning et

---

Скачать книгу