Üheksa elu. Sharon Sala
Читать онлайн книгу.
tabas autouks Cati otse selga ja paiskas Wilson McKay käte vahele.
Instinktiivselt püüdis Wilson naisest kinni haarata, et takistada teda kukkumast, kuid laskis ta lahti, kui naine hakkas vehkima, ja pööras pilgu auto tagaistmel olevale mehele.
“Vastik tõbras, oleks pidanud sind kõrbema jätma,” urises naine ja suunas välja kippuvale mehele kõrgepingepüstoli laengu.
Mees karjatas valu pärast ja langes tagasi istmele.
“Pole vaja! Pole vaja!” anus ta.
Cat oli ikka veel pahane, kui ta mehe istuli tõmbas ja tema jalad autosse toppis. Ta kinnitas mehe turvavöö ja lõi ukse kinni sellise pauguga, et klaasid klirisesid. Enne autosse istumist tõmbas ta oma istme alt kumminuia ja pani selle plaksuga istmele, Nelsonist umbes vaksa kaugusele.
“Näed seda, Brownlee?”
“Jessas, muidugi ma näen seda. Aga ärge enam lööge.”
“Siis püsi seal, kus sa oled,” nähvas Cat. “Mina pole see, kes Quick Stop’i röövis, mina ei pannud enne kohtuistungit plehku, seega ei tasu minu peale pahane olla. Ise kutsusid endale jama kaela, kui pistsid plehku oma heategija eest. Tema aitas su välja ja sina vastad talle sedasi?”
Brownlee värises, kui rida elektrišokke tema keha läbistas.
“Ma tean. Ma tean. Ma ei tahtnud teile viga teha. Ärkasin üles ja sattusin segadusse. Ma ei tahtnud…”
“Vait, Nelson. Sa valetad ja me mõlemad teame seda. Sa juba üritasid mulle külma teha. Istu nüüd rahulikult. Me läheme sõitma.”
Cat istus oma autosse, lukustas ukse ja kihutas minema, ilma et oleks Wilson McKayle veel kord pilku heitnud.
Aga Wilson tõepoolest vaatas. Ta teadis, et tema kahtlused pidasid paika. Ta oli just kohtunud kuulsa Cat Dupreega. Esimest korda nägi ta naist näost näkku ning ta oli naise ilust rabatud. Ent ta oli rohkem kui pisut nördinud, et naine ei vaevunud talle teist pilku heitma.
Võttis veidi aega, kui ta märkas, et peen veetolm tuletõrjevoolikutest langeb talle peale ning külmub tema nahkkuue välispinnale.
“Tont võtaks,” pomises ta ja asutas end minekule, kui nägi midagi lombis sädelemas.
Ta kummardus ja korjas selle üles ning nägi, et see on kassikujuline ripats. Ta heitis pilgu Cat Dupree eemalduvale sõidukile ja pistis ehteasjakese muiates taskusse. Nüüd oli tal ettekääne naisega uuesti kokku saada.
Õlgu väristades silmitses ta tuletõrjujaid majale vett pahistamas ja mõtles, kui lähedal surmale nad kõik sel päeval olnud olid. Viimaks pistis ta käed taskusse ja suundus mööda tänavat sinnapoole, kuhu ta eelmisel õhtul oli oma auto parkinud. Kui väga ta poleks ka tahtnud minna koju, käia kuuma duši all ja põhku pugeda, nägi hea toon ette, et ta peab minema haiglasse ja vaatama, kuidas Wanellel läheb.
Cati kopsud tulitasid ikka veel, kui ta Brownlee võimudele üle andis.
Autosõit Fort Worthist Dallasesse jättis talle piisavalt aega toimunu üle järele mõelda. Cat Dupree oli ta peidupaiga välja nuhkinud ja kinni nabinud. See oli möödapääsmatu. Ent naine oli ka ta elu päästnud. Kuidas saaks ta olla pahane, kui naine oli midagi sellist teinud? Ta läks sõnagi lausumata türmi ega tahtnud Catile otsa vaadata.
Cati ei huvitanud karvavõrdki, millistele elumuutustele Brownlee mõelda võis. Ta polnud muud kui töö ja nüüd oli see tehtud. Cat ei igatsenud muud kui vanni ja kahtteistkümmet tundi und.
Tänu jääkülmale vihmale oli sõit politsei peakorterist tema koju hullem kui tavaliselt. Ent kui ta ukse lukust lahti keeras, hakkasid tema käed värisema ja kõhus keerama, justkui tuletades meelde, et ta pole täna veel midagi tõhusamat söönud.
Cat viskas autovõtmed kaussi esikulaual, riputas mantli kappi ja kirtsutas nina, kui taipas, et mantel haiseb suitsu järele. Ta viskas selle ukse kõrvale hunnikusse, et ei unustaks seda keemilisse puhastusse viia, kui jälle välja läheb. Seejärel hakkas ta lahti riietuma, et vanni minna. Ta peatus, et võtta köögist pudel vett ja märkas, et automaatvastajal vilgub sõnumituli. Ta võttis suure sõõmu vett ja otsustas sõnumeid uurida pärast kuuma dušši.
Ta seisis vannitoapeegli ees, kui märkas, et midagi on puudu. Hõbekett tema kaela ümber oli alles, kuid selle küljes rippunud kassikujuline ripats oli kadunud.
“Ainult mitte seda,” kostis Cat ja uuris kärmesti ketti, lootes, et ehk on ripats libisenud selja taha. See oli ainus asi, mis ühendas teda lastekodueelse ajaga ja nüüd oli see kadunud. Ta mõtles viimastele tundidele. Jälitamine, tulekahju, jagelemine Nelson Brownleega. Isegi kui ta oma teekonna läbi käib, on suur osa sellest suitsuna õhku haihtunud. Ta pidi leppima tõsiasjaga, et ripats on kadunud.
Kõva tuline klimp nööris tema kõri, kui ta kangelt peegli juurest eemale astus. Valu oli nii tugev, et ta ei suutnud end sundida vaatama haava, mille see tõenäoliselt tema näole jättis.
Ta astus dušikabiini, keeras vee lahti ega oodanud ära, millal vesi soojaks läheb. Külm vesi oli nagu hoop näkku. Kergelt värisedes kummardus ta seebi järele ja niisutas nuustikut.
Seep kipitas silmades, kui Cat esmalt nägu ja seejärel kogu keha hõõrus. Kui tahm ja suits olid kehalt maha pestud, pesi ja loputas ta juukseid seni, kuni ka need tundusid piisavalt puhtad. Siis pööras ta näo veejugade poole ja sulges silmad.
Enamasti oli maailm nõme. Tänane päev polnud mingi erand.
Kaks
Oli juba peaaegu pime, kui Wilson haiglast lahkus, olles rahul, et Wanelle käsi käib hästi. Tuli oli hävitanud Wanelle kodu kortermajas, kuid tema nõbu Shirley tuli talle järgi. Shirleyl oli hea süda ja majapidamises vaba voodi, seega oli Wanellel läinud paremini kui suuremal osal kaaskannatajatel. Wilson andis Wanellele paarsada dollarit, kogu oma kaasasoleva sularaha, et too saaks endale rõivaid osta.
“Aitüma,” kostis naine raha tasku pistes. “Ja kui sul tekib soov tasuta kaubanäidise järele, siis helista mulle.”
Wilson surus muige alla ja kallistas teda.
“Sa oled kindla peale minu kõige meeldejäävam sünnipäevakingitus.” Ta tõmbas sõrmega üle naise lõua, kuhu hakkas tekkima suur sinikas. “Ja tuhat vabandust, et ma su niiviisi uimaseks pidin lööma.”
“Pole hullu,” kostis naine. “Eks ma ise hakkasin jamama.”
“Eks oli ka põhjust,” vastas Wilson. “Ole siis tubli.”
Naine muigas ja pööritas Shirley poole silmi.
“Ta on priima, kas tead. Tõesti priima.”
“Nägemist,” sõnas Wilson ja saatis neid pilguga.
Seejärel läks mees oma auto juurde. Mõnda aega ta lihtsalt istus ja mõtles päeva sündmuste üle järele. Ta oli vaadanud haigla ooteruumis õhtusi uudiseid, kui ootas, et Wanelle välja lastaks, ja seal oli juttu ka tulekahjust. Päris jube oli kuulda, et tulekahjus, millest nemad pääsesid, oli hukkunud mitu inimest. Selles, et nemad pääsesid, oli küll jumala käsi mängus. Isegi nüüd ajas mõte sellest, kui napilt nad pääsesid, teda köhima ja ta imestas, kuidas Cat Dupree oli tegutsenud.
Möödasõitva kiirabiauto tuled paistsid talle silma ja äratasid mõtisklustest. Mehe kõht korises näljast ja külm tuuleiil raputas autot. Ta väristas õlgu ja käivitas kärmesti mootori. Niipea kui mootor soe oli, lükkas ta käigu sisse ja sõitis töö juurde.
Ta jäi kontorisse mitmeks tunniks ja saatis siis sekretäri koju, sest ilm hakkas veelgi hullemaks minema. Ta lülitas kontoritelefonid ümber nii, et need heliseksid tema kodus, pani ukse lukku ja läks koju.
Jäine vihm muutis liikluse tihedamaks kui tavaliselt. Kiirteel, mida ta tavaliselt kasutas, oli ummik, ta otsustas lõigata ning sõitis läbi väikese ärikvartali, enne kui pööras elamupiirkonda.
Talle jäid silma majade värvikirevad jõulukaunistused. Ta püüdis kujutleda, mis tunne oleks pöörata sisse mõnele