Üheksa elu. Sharon Sala
Читать онлайн книгу.
naeratus oli loomulik. Impulsiivselt haaras ta Catil käest ja pigistas seda korraks.
“Sa näed nagu tavaliselt hea välja. Mis uudist?”
Talle kangastus otsemaid Wilson McKay nägu, kuid Cat tõrjus selle kõrvale. Nad polnud isegi normaalselt vestelnud, seega polnud millestki jutustada.
“Ei midagi erilist,” vastas Cat, nõjatus lähemale ja ütles tasasel häälel. “Räägi välja, Mimi, mind sa juba ei peta. Näen sind läbi.”
Marsha pilgutas silmi ja pööras pea kõrvale, kui talle pisarad silma valgusid. Tema vana hüüdnimi parima sõbra huulilt oli otsekui valus meeldetuletus õnnelikematest aegadest.
“Kes käsib nii nutikas olla, ise oled süüdi,” pomises ta vastuseks.
Cat oli kurb. Marsha meeleheide murdis tema südame.
“Ja sina oled jälle liiga hella südamega. Kes sulle haiget tegi? Ütle ja see tüüp kahetseb.”
Marsha püüdis läbi pisarate naeratada. “Miks sa arvad, et see oli mees?”
Cat pööritas silmi. “Seepärast, et neist on ainult tüli. On mul õigus?”
Marsha ohkas ja noogutas seejärel.
“Kes ta on?” küsis Cat.
“Pole oluline. Pealegi ei saa sina minu eest elada.”
Cat kortsutas kulmu. “Saan küll ja teen ka seda. Lase tulla, Mimi… Ma ei taha sind sellisena näha.”
Marsha kehitas õlgu. “See on mu enda süü. Teadsin küll, aga tegin ikkagi.”
Cat teadis, et siin oli peidus midagi enamat. Korraga tal plahvatas.
“Ta on abielus, eks ole?”
Marsha kõhkles, kuid langetas vaikides pea.
Catile sellest piisas, kuigi Marsha ei öelnud sõnagi.
Cat silmitses teda hetkeks, oodates üksikasju. Aga kui neid ei järgnenud, mõtles ta tagasi paarile viimasele nädalale, mil Marsha ei saanud koos temaga välja tulla, sest ta pidi hilise õhtuni töötama. Ta tekkis kahtlus.
“On see sinu boss?”
Marsha ei vastanud, kuid seda polnud vajagi. Cat nägi tõde tema silmadest.
“Kas mul on õigus? See on see vana madu Mark Presley?”
Marsha kattis näo kätega.
Cat tõi kuuldavale järjekordse needuse ja jätkas veelgi tasasemal häälel.
“Mimi, mul on nii kahju. Räägi ometi.”
Marsha kuivatas taskurätiga silmi, püüdes meiki mitte laiali ajada, ise samal ajal mõeldes, mida öelda, kuigi ta teadis, et Cati eest ei õnnestu tal kunagi midagi salajas hoida.
“Tead, ärme sellest parem räägime.”
“Ei. Ma ei jäta seda sinnapaika. Räägi. Kohe.”
Marsha nõjatus toolile, võttis lonksu jääteed ja lükkas siis selle kõrvale. “Ta võttis mind lihtsalt õnge. Ega mul polegi muud öelda.”
“Kas selle õnge otsas oli midagi sellist, et “ma armastan sind nii väga ja lahutan kohe”?”
Marsha ilme kangestus.
“Umbes nii jah.”
Cat neelatas. Ta ei uskunud, et Marsha millegi sellise õnge läheks. Ent siis turgatas talle pähe, et küllap oli mingi põhjus, miks Marsha millegi sellise õnge läks.
“Mimi… kas sa armastasid teda juba varem?”
Marsha lõug värises. “Jah.”
“Siga. Ajas sulle käe püksi. Kuidas ta nüüd sinuga käitub?”
“Nagu ma oleks kõik firma saladused pihta pannud ja tahab mind lahti lasta.”
Cati silmad tõmbusid vihast pilukile. “Ta ei saa seda teha.”
“Saab küll,” vastas Marsha. “Firma on tema oma ja ta võib teha, mida tahab.”
Catis tõstis pead kaitseinstinkt.
“Las ma räägin temaga,” sõnas ta. “Ma olen kindel, et ta hakkab asju teisiti nägema.”
Marsha silmad läksid hirmust suureks. “Ei, ei. Ära topi end sellesse. Ega ta mul nuga kõri peal hoidnud. Ma magasin temaga ja nüüd pole enam midagi teha.”
Korraga Marsha vakatas ja tema ilme polnud enam ainult kurb. Tema näol peegeldus hirm.
Cati kulm tõmbus veelgi enam kortsu. “Kas on veel mingeid jamasid, millest sa mulle ei rääkinud?”
Marsha noogutas närviliselt pead ja näris alahuult.
Cat haaras Marshal randmest nii, et tema sõrmed lihasse tungisid.
“Mimi, see olen ju mina. Me ei valeta teineteisele. Kunagi. Mäletad?”
“Ma olen rase.”
Cat vankus tagasi, nagu oleks teda löödud.
“Tont võtaks. Kas ta teab?”
“Jah.”
“Ära ütle midagi. Las ma mõistatan. Ta on vihane?”
“Ta tahab, et ma selle ära kaotaks.”
“Mis sa talle ütlesid?” küsis Cat.
Marsha pööritas silmi. “Mis sa arvad? Sa tead, kuidas me üles kasvasime. Ütlesin talle ei.”
“Ja see ajas ta vihale?”
Marsha püüdis naeratada, kuid sellest ei tulnud midagi välja.
“See on leebelt öeldud. Ta arvab, et mul on mingi plaan. Püüdsin teda veenda, et ei taha temalt midagi peale oma töö, mis mul juba on, kuid ta ei usu mind. Ja ta ähvardab mind.”
Nüüd oli Cat tõepoolest valvel. “Mismoodi ähvardab?”
“Umbes nii, et laseb mind vagaseks teha,” kostis Marsha ja surus sõrmed huultele, justkui ei suudaks uskuda, et on midagi sellist öelnud.
“See on juba liig,” sõnas Cat ja oleks püsti tõusnud, kui Marsha poleks teda peatanud.
“Sa ei saa siin midagi teha,” kostis Marsha. “Sa ei tea, milline ta on. Palun. Minu pärast. Ära sega end sellesse.”
Cati nägu värvus vihast punaseks, kui ta püüdis Marshale aru pähe panna.
“Aga, Mimi, sa…”
Marsha ilme tumenes. Kuigi tal olid veel pisarad silmis, sirutus tema lõug kangekaelselt ettepoole.
“Ma ütlen sulle, et ära topi oma nina sellesse!”
Cat ajas end sirgu, oma sõpra uskumatult silmitsedes.
Marsha ajas vastu ega jätnud enne, kui Cat oli talle lubaduse andnud.
“Ma ootan,” ütles Marsha.
Viimaks polnud Catil muud teha kui nõustuda.
“Olgu,” sõnas ta vastumeelselt. “Aga seda ma sulle ütlen, et kui ta sind näpuotsaga puudutab, siis ma talle alles näitan.”
Marsha kõhkles hetke, kuid noogutas siis.
“Kokku lepitud.”
“Kokku lepitud,” kordas Cat, kahmas oma margarita ja kummutas selle alla, nagu oleks see arstirohi. “Põhjani,” pomises ta klaasi tagasi lauale asetades.
Marsha naeris, hoolimata valust, ja hetkeks naeris koos temaga ka Cat.
Hiljem, kui toit lauale toodi ja nad sööma hakkasid, lobisesid nad maast ja ilmast, tundis Cat õnnetust lähenevat. Ta ei teadnud, mis see on, kuid midagi head see olla ei saanud.
Järgmise päeva hommik koitis külma, halli ja rõskena ning läbilõikav tuul muutis selle kõik veelgi vastikumaks. Cat oli kehvasti maganud ja mil iganes ta suigatas, nägi ta õudusunenägusid