Valve lõpp. Stephen King
Читать онлайн книгу.
eks ole? Ärme tee asja hullemaks.”
Rob vajutas õrnalt gaasipedaalile ja jätkas teekonda ülespoole jalakäija kiirusel. Inimesi aina tuli, näis, et sadade kaupa, mõned verised, mõned silmanähtavate vigastusteta, kõik hirmunud ja paanikas. Jason keris külgakna alla ja ajas pea välja.
„Mis toimub? Öelge keegi, mis toimub!”
Üks hingeldav ja punase näoga mees jäi seisma. „See oli üks auto. Sööstis läbi rahvahulga nagu künnitraktor. Kuradi maniakk, oleks mulle peaaegu pihta saanud. Ma ei tea, kui paljud alla jäid. Olime aedikusse aetud nagu seapõrsad, sest nad olid need postid üles seadnud, et inimesed järjekorda võtaks. Ta tegi seda meelega ja nad lebavad seal maas nagu… nagu… oh, nagu verenukud. Ma nägin vähemalt nelja surnut. Neid peab rohkem olema.”
Mees hakkas edasi minema, liikudes nüüd, kui adrenaliin tagasi tõmbus, raskel sammul, mitte enam joostes. Jason võttis turvavöö pealt ja kallutas end aknast välja. „Kas sa nägid, mis värvi see oli?” hüüdis ta mehele järele. „See auto?”
Mees keeras ringi, nägu kahvatu ja kurnatud. „Hall. Suur võimas hall auto.”
Jason nõjatus seljatoele ja vaatas Robile otsa. Kumbki neist ei pidanud seda valjult välja ütlema: see oli sama auto, kelle eest nad olid kõrvale keeranud, kui McDonaldsist välja sõitsid. Ja selle nina ei olnud sugugi kaetud roosteplekkidega.
„Robbie, liigu nüüd. Selle jama pärast on hiljem aega muretseda. Sõida lihtsalt platsile ja ära kedagi alla aja, eks?”
„Olgu.”
Selleks ajaks, kui Rob parkimisplatsile jõudis, oli paanika vaibumas. Mõned inimesed lahkusid kõndides, teised üritasid aidata neid, kellele hall masin oli otsa sõitnud, mõned – sitapead, keda jätkub igasse rahvahulka – tegid mobiilidega pilte või filmisid. Lootes YouTube’is palju klikke saada, oletas Rob. Kroomitud postid, mille küljes olid kollased lindid kirjaga LÄBIKÄIK KEELATUD, lebasid sillutisel pikali.
Neist mööda kihutanud politseiauto oli pargitud hoone lähedale, ühe magamiskoti juurde, millest ulatus välja kõhn valge käsi. Risti üle koti, mis oli laieneva vereloigu keskpunkt, lebas üks mees. Politseinik osutas kiirabiauto poole, et see lähemale tuleks, viipav käsivars näis politseiauto katusel pöörleva sinise valguse taustal värisevat.
Rob haaras mobiilse andmeterminali ja astus välja, Jason jooksis kiirabimasina tagaotsa juurde. Ta ilmus sealt uuesti esmaabikohvri ja elektrišoki aparaadiga. Väljas läks valgemaks ja Rob suutis nüüd lugeda silti, mis laperdas halli peaukse kohal: 1000 GARANTEERITUD TÖÖKOHTA. Meie seisame oma linna inimeste eest! – RALPH KINSLER, LINNAPEA.
Olgu, see selgitas, miks oli nii vara hommikul selline rahvamass kohal olnud. Töömess. Ajad olid igal pool karmid, olid olnud ajast, mil majandus sai aasta tagasi infarkti, ent olud olid eriti karmid selles väikeses järveäärses linnas, kus töökohad olid hakanud kokku kuivama juba enne sajandivahetust.
Rob ja Jason hakkasid liikuma magamiskoti poole, aga politseinik raputas pead. Tema nägu oli tuhakarva hall. „See mees ja kaks inimest magamiskotis on surnud. Tema naine ja väike laps. Ilmselt üritas ta neid kaitsta.” Ta tõi kuuldavale sügava kurguhäälitsuse, midagi röhatuse ja öökimise vahepealset, kattis suu peopesaga, võttis siis käe ära ja osutas sõrmega. „Sel naisel seal võib hing ikka veel sees olla.”
Kõnealune naine lebas selili, tema jalad paiknesid ülakeha suhtes sellise nurga all, mis viitas tõsisele traumale. Tema elegantsete beežide pükste jalgevahe oli uriinist tumedaks tõmbunud. Naise nägu – see, mis sellest alles oli – oli õlist määrdunud. Osa ninast ja suurem osa ülahuulest olid ära rebitud. Tema kenad valged hambad olid tahtmatult irvesse tõmbunud. Mantel ja pool kõrge kaelusega sviitrist olid samuti ära rebitud. Naise kaelal ja õlal õilmitsesid suured mustad verevalumid.
See kuradi auto sõitis temast otse üle, mõtles Rob. Lömastas ta nagu vöötorava. Nad põlvitasid Jasoniga naise kõrvale ja tõmbasid kätte sinised kindad. Naise käekott lebas sealsamas, seda märgistas osaliselt autokummi muster. Rob võttis koti maast ja pani kiirabiauto tagaossa, mõeldes, et kummimuster võib olla tõendusmaterjaliks või midagi sellist. Ja loomulikult tahab naine seda tagasi.
See tähendab, kui ta elus on.
„Ta ei hinga enam, aga ma sain pulsi kätte,” ütles Jason. „Nõrk ja vilets. Tõmba sviitrit allapoole.”
Rob tõmbas ja koos sellega tuli ära ka pool rinnahoidjat, mille õlapaelad olid puruks. Ta tõmbas ka ülejäänu ära, et see ees ei oleks, alustas südamemassaažiga, samas kui Jason hakkas hapnikku pumpama.
„Kas ta jääb elama?” küsis politseinik.
„Ma ei tea,“ lausus Rob. „See on meie teema. Teil on teised mured. Kui mäest kihutab alla veel päästesõidukeid, nagu meie tulime, saab keegi veel kindlasti surma.”
„Oh, tead, siin lebavad igal pool vigastatud inimesed. See on nagu lahinguväli.”
„Aidake neid, keda aidata suudate.”
„Ta hakkas jälle hingama,” ütles Jason. „Nüüd kähku, Robbie, püüame selle elu päästa. Võta ühendust Kineri haiglaga ja ütle, et me toome neile tõenäolise kaelamurru, seljatrauma, sisemised vigastused, näohaavad ja jumal teab, mida veel. Kriitilises seisus. Annan sulle tema põhinäitajad.”
Rob helistas mobiilsest andmeterminalist, Jason pigistas ambukotti edasi. Kineri haigla reanimatsioon vastas otsekohe, hääl teises otsas oli karge ja rahulik. Kiner oli esimese taseme traumakeskus – seda nimetati mõnikord presidendiklassiks – ning taolisteks sündmusteks valmis. Nad viisid selliste sündmuste tarbeks õppusi läbi viis korda aastas. Kui teade oli edasi antud, sai Rob hapnikutaseme (viletsa, nagu arvata oli), ja haaras seejärel auto tagaosast kaelatoe ning oranži seljalaua. Nüüd hakkas saabuma teisi päästemasinaid ja udu oli hajumas, nii et katastroofi ulatus sai selgeks.
Kõik ainult ühe autoga, mõtles Rob. Kes seda usuks?
„Hästi,” ütles Jason. „Kui ta pole stabiilses seisus, on see kõik, mida teha saame. Tõstame ta autosse.”
Seljalauda hoolikalt ideaalses horisontaalasendis hoides tõstsid nad naise kiirabiautosse, asetasid ta ratastel kanderaamile ja kinnitasid selle külge. Kahvatu ja moonutatud näo ning nägu piirava kaelatoega nägi too välja nagu rituaalne naisohver õudusfilmist… ainult et filmis olid nad alati noored ja meheleminekueas, ent see naine näis olevat neljakümnendates või viiekümnendate eluaastate alguses. Oleks tahtnud öelda, et tööotsija kohta liiga vana, ja Robil piisas ainult ühest pilgust, et teada – see naine ei otsi enam kunagi tööd. Ega hakka kõndima, kui väliste märkide järgi otsustada. Erakordse vedamise korral võis ta pääseda täielikust halvatusest – eeldades, et ta elama jääb –, ent Rob arvas, et tema elu nimmepiirkonnast allapoole on läbi.
Jason laskus põlvili, tõmbas läbipaistva kilemaski naise ninale ja suule ning lülitas sisse kanderaami peatsi juures asuva hapnikuballooni. Mask tõmbus uduseks, hea märk.
„Edasi?” küsis Rob, pidades silmas, mida me veel teha saame?
„Otsi laiali lennanud kraami hulgast epit või võta mu kotist. Ma sain vahepeal korraliku pulsi kätte, aga see muutus jälle nõrgaks. Siis vajuta gaasipedaali. Taoliste vigastustega on ime, et tal üldse hing sees on.”
Rob leidis mahakukkunud sidemekarbi alt epinefriiniampulli ja ulatas selle kaaslasele. Seejärel lõi ta masina tagumised uksed kinni, hüppas juhiistmele ja andis tuld. Esimesena Delta-väljakutsele jõudmine tähendas esimesena haiglasse jõudmist. See asjaolu parandab naise õhkõrnu šansse ainult õige pisut. Ent ikkagi tähendas see isegi hõredas hommikuses liikluses viieteistkümneminutilist sõitu ja Rob oletas, et kui nad Ralph M. Kineri memoriaalhaiglasse jõuavad, on naine juba surnud. Tema vigastuste ulatust arvestades võib see olla parim lahendus.
Aga naine ei surnud.
Kella kolme ajal pärastlõunal, kaua pärast seda, kui nende vahetus oli lõppenud, ent olles liiga suures pinges, et kojuminekust isegi mõelda, istusid