Valve lõpp. Stephen King
Читать онлайн книгу.
asi, Pete?”
„Ma olen hetkel ühel kuriteopaigal, see tundub olevat mõrv ja enesetapp. Ma tahan, et sa siia tuleksid ja pilgu peale heidaksid. Võta oma kambajõmm kaasa, kui ta on nõus ja saadaval. Mul on seda ebameeldiv öelda, aga minu arvates võib ta olla tegelikult veidi teravam pliiats kui sina.”
Mitte teravam kui ükski tema kolleegidest. Hodgesi kõht pinguldub, tõmbub krampi otsekui lööki oodates, siis lõtvub. Ehkki see pidev valu, mis ta Stamose juurde tõi, ei ole kuhugi kadunud. „Loomulikult on ta targem. Sest ta on noorem. Pärast kuuekümneseks saamist hakkad kaotama ajurakke miljonite kaupa, fenomen, mida sa saad ise paari aasta pärast kogeda. Miks on sul minusugust vana veohobust mõrvapaigale vaja?”
„Sest see on tõenäoliselt mu viimane juhtum, sest sellest tuleb suur meediasündmus ja sest – ära minesta – ma tegelikult hindan sinu panust. Gibney oma ka. Ja kummalisel moel olete te mõlemad seotud. Tõenäoliselt on see kokkusattumus, aga ma pole päris kindel.”
„Kuidas seotud?”
„Kas nimi Martine Stover tuleb tuttav ette?”
Esimesel hetkel ei tule, aga siis lööb kelluke helisema. Ühel 2009. aasta udusel hommikul sõitis Brady Hartsfieldi nimeline maniakk ärandatud Mercedes-Benziga all-linnas City Centeri juures tööotsijate sekka. Ta tappis kaheksa ja vigastas tõsiselt viitteistkümmet inimest. Uurimise käigus küsitlesid uurijad K. William Hodges ja Peter Huntley suurt osa nendest, kes olid tol udusel hommikul kohal viibinud, kaasa arvatud vigastatuid. Martine Stover oli olnud kõige raskem juhtum ja mitte ainult seetõttu, et vigastatud suu tõttu oli peale tema ema peaaegu võimatu kellelgi teisel tema jutust aru saada. Stover oli rinnast allapoole halvatud. Hiljem oli Hartsfield kirjutanud Hodgesile anonüümse kirja. Selles viitas ta naisele kui „sinu põhilisele posti otsa löödud peale”. Mis selle eriti julmaks tegi, oli radioaktiivne tõetera selle küünilise nalja sees.
„Pete, ma ei kujuta halvatud inimest mõrvarina ette… see tähendab väljaspool sarja „Kurjuse kannul”. Nii et ma eeldan siis, et…?”
„Jah, seda tegi ta ema. Kõigepealt tegi otsa peale Stoverile, seejärel endale. Tuled?”
Hodges ei kõhkle. „Tulen. Ma võtan Holly tee pealt kaasa. Mis see aadress on?”
„Hilltop Court 1601, Ridgedale’is.”
Ridgedale on kesklinnast põhjapoole jääv elurajoon, mitte nii kallis koht kui Sugar Heights, aga ikkagi üsna kena.
„Ma jõuan sinna neljakümne minutiga, eeldusel, et Holly on kontoris.”
Ja ta on kontoris. Ta on kella kaheksaks, mõnikord isegi kella seitsmeks peaaegu alati laua taga ja ta istub seal seni, kuni Hodges karjub ta peale, et ta koju läheks, midagi õhtusöögiks valmistaks ja arvutist filmi vaataks. Holly Gibney on peamine põhjus, miks Finders Keepers on kasumis. Ta on särav organisaator, ta on arvutigeenius ja töö on tema elu. Hea küll, koos Hodgesi ja Robinsonide perega, eriti Jerome’i ja Barbaraga. Ükskord kui Jerome ja Barbie ema nimetasid Hollyt Robinsonide pere auliikmeks, lõi ta särama nagu päike suvisel pärastlõunal. See on miski, mida Holly teeb tihedamini kui varem, aga ikka veel mitte nii tihti, et Hodges rahule jääks.
„Suurepärane, Kerm. Tänud.”
„Kas surnukehad on ära viidud?”
„Just hetkel teel surnukuuri poole, aga Izzy tõmbas kõik fotod oma iPadi.” Ta räägib Isabelle Jaynesist, kes on olnud Pete’i „paarimees” ajast, mil Hodges pensionile läks.
„Hästi. Ma toon sulle ühe ekleeri.”
„Siin on juba praegu terve pagaritöökoda. Muide, kus sa oled praegu?”
„Pole üldse tähtis. Ma olen seal nii ruttu kui võimalik.”
Hodges lõpetab kõne ja kiirustab lifti poole.
3
Dr Stamose kolmveerand üheksane patsient ilmub lõpuks tagumisest läbivaatusruumist nähtavale. Hr Hodgesi aeg oli kell üheksa ja nüüd on kell pool kümme. Vaese mehe kannatus on tõenäoliselt katkemas, küllap ta tahab oma asja aetud saada ja ülejäänud päevaga edasi minna. Neiu vaatab koridori ja näeb, et Hodges räägib mobiiliga.
Marlee tõuseb ja kiikab Stamose kabinetti. Mees istub oma laua taga, tema ees on kaust, mille seljalipikule on arvutikirjas trükitud KERMIT WILLIAM HODGES. Arst uurib midagi kaustas ja hõõrub meelekohta, otsekui oleks tal peavalu.
„Doktor Stamos? Kas kutsun härra Hodgesi sisse?”
Mees tõstab võpatades pea ja vaatab Marleele otsa, seejärel heidab pilgu lauakellale. „Oh jumal, jah. Esmaspäevad on nõmedad, eks ole?”
„Ei ole usaldusväärne see päev,” ütleb neiu ja pöördub minekule.
„Ma armastan oma tööd, ent vihkan seda osa,” ütleb Stamos.
Nüüd on Marlee kord võpatada. Ta pöördub ja vaatab ülemusele otsa.
„Ära pane tähele. Omaette räägin. Saada ta sisse. Saame selle asjaga ühele poole.”
Marlee vaatab koridori ja jõuab veel näha, kuidas lifti uks selle kaugemas nurgas sulgub.
4
Hodges helistab Hollyle meditsiinikeskuse kõrvalt parkimismajast ja kui ta jõuab Lower Marlborough’l asuva Turner Buildingu juurde, kus asub nende kontor, seisab naine juba maja ees, kohver pehmete kingade vahel. Holly Gibney: nüüd juba neljakümnendate eluaastate teises pooles, pikemapoolne ja kõhn, pruunid juuksed tavaliselt kuklasse tihedaks krunniks keeratud, sel hommikul kannab lohvakat North Face’i tuulepluusi, kapuuts peas, raamistamas ta väikest nägu. Seda nägu võiks nimetada lihtsaks, mõtleb Hodges, kuni sa näed ta silmi, mis on ilusad ja tulvil intelligentsust. Ja sa ei pruugi neid tükk aega näha, sest reeglina väldib Holly Gibney silmsidet.
Hodges peatab oma Priuse kõnnitee ääres ja naine hüppab sisse, võtab kindad käest ja hoiab peopesad sooja saamiseks kõrvalistuja ventilatsiooniava ees. „Sul võttis ikka kaua aega, et siia jõuda.”
„Viisteist minutit. Ma olin linna teises otsas. Ma jäin igal pool punase tule taha.”
„Kaheksateist minutit,” parandab Holly, kui Hodges taas liiklusesse sukeldub. „Sest sa kiirustasid, mis on kontraproduktiivne. Kui sa hoiad kiiruse täpselt kolmekümne kahe kilomeetri peal tunnis, jõuad peaaegu kõigist ristmikest peatumata läbi. Foorid on lainesse reguleeritud. Ma olen seda sulle korduvalt rääkinud. Räägi nüüd, mida arst ütles. Kas sa tegid proovid hindele viis?”
Hodges kaalub variante, mida on ainult kaks: rääkida tõtt või keerutada. Holly näägutas ta kallal ja sundis arsti juurde minema, sest tal on kõhuga probleeme olnud. Alguses lihtsalt pinge, nüüd kerge valu. Hollyl võib olla isiksuseprobleeme, aga ta on väga efektiivne näägutaja. Nagu koer kondi kallal, mõtleb Hodges mõnikord.
„Tulemused polnud veel saabunud.” See pole päris vale, õigustab ta endamisi, sest need polnud veel minu kätte jõudnud.
Holly vaatab teda kahtlevalt, kui ta sujuvalt linna suurema magistraali autovoolu sulandub. Hodges vihkab seda, et teine teda niimoodi vaatab.
„Ma ei unusta seda ära,” ütleb ta. „Usu mind.”
„Ma usun,” vastab naine. „Ma usun, Bill.”
See paneb teda end veelgi närusemalt tundma.
Holly kummardub ettepoole, avab kohvri ja võtab välja iPadi. „Ma kontrollisin vahepeal sind oodates ühte-teist järele. Tahad kuulda?”
„Lase tulla.”
„Martine Stover oli ajal, kui Brady Hartsfield ta sandiks sõitis, viiekümneaastane, mis tähendab, et tänaseks on ta viiekümne kuuene. Ma oletan, et ta võiks olla viiskümmend seitse, aga kuna on alles jaanuar, siis minu meelest on see väga vähetõenäoline, eks ole?”
„Jah, tõenäosus on selle vastu.”
„City