Valve lõpp. Stephen King
Читать онлайн книгу.
Kui hakata mõtlema, eksisteeris igasugu seoseid, kõige kummalisem neist ehk see, et auto, mida Hartsfield oli mõrvarelvana kasutanud, oli kuulunud Holly Gibney täditütrele.
„Kuidas kolivad üks vanem naine ja tema raske puudega tütar Tree Streetsist Ridgedale’i?”
„Kindlustus. Martine Stoveril ei olnud üks ega kaks muljetavaldava summa peale tehtud poliisi, vaid kolm. Ta oli omamoodi kindlustusfriik.” Hodges mõtleb, et ainult Holly võib öelda midagi sellist heakskiitval toonil. „Hiljem kirjutati temast mitu artiklit, sest tema sai ellujäänutest kõige raskemaid vigastusi. Ta ütles, et teadis, et kui ta City Centerist tööd ei saa, peab ta hakkama poliise ükshaaval sisse nõudma. Lõppude lõpuks oli ta vallaline naine, kes pidi ülal pidama leseks jäänud töötut ema.”
„Kes pidi lõpuks teda ülal pidama.”
Holly noogutab. „Väga veider, väga kurb. Aga vähemalt oli mingi finantsiline turvavõrk, mis ongi kindlustuse eesmärk. Nad liikusid oma elus isegi ülespoole.”
„Jah,” ütleb Hodges, „aga nüüd on nad juba teises elus.”
Selle peale ei lausu Holly midagi. Eespool ilmub nähtavale Ridgedale’i teeots. Hodges keerab sinna.
5
Pete Huntley on kaalus juurde võtnud, ta kõht ripub üle püksipandla, aga Isabelle Jaynes on kitsastes kulunud teksades ja sinises bleiseris sama jalustrabav kui varem. Tema hallide silmade udune pilk liigub Hodgesilt Hollyle ja siis jälle tagasi Hodgesile.
„Sa oled kõhnaks jäänud,” ütleb ta. See võib-olla nii kompliment kui ka süüdistus.
„Tal on kõhuga probleeme, nii et ta käis proove andmas,” ütleb Holly. „Täna pidi tulemused teada saama, aga”
„Jätame selle, Hols,” katkestab teda Hodges. „Me pole arsti vastuvõtul.”
„Te kaks meenutate üha enam vana abielupaari,” lausub Izzy.
Holly vastab ükskõikse häälega: „Abielu Billiga rikuks meie tööalase suhte.”
Pete naerab ja Holly heidab talle segaduses pilgu, kui nad majja sisse astuvad.
See on kena Cape Codi tüüpi ehitis ning ehkki see seisab künkal ja päev on külm, on majas otsekui ahjusoe. Eeskojas tõmbavad kõik neli kätte kummist kindad ja kingade peale kaitsesussid. Kuidas see kõik taas meelde tuleb, mõtleb Hodges. Otsekui poleks ma kunagi ära olnudki.
Elutoa ühel seinal on maal, mis kujutab suurte silmadega vasikaid, teisel ripub suur teleriekraan. Laual on kenasti lehvikukujuliselt asetatud hulk seltskonnaajakirju nagu OK! ja kõmuväljaandeid nagu Inside View. Keset tuba on vaiba sees kaks sügavat vagu. Seal istusid nad õhtuti ja vaatasid telekat, mõtleb Hodges. Võib-olla päev läbi. Ema tugitoolis, tütar ratastoolis. Mis pidi kaaluma terve tonni, kui otsustada nende jälgede järgi.
„Mis ta ema nimi oli?” küsib ta.
„Janice Ellerton. Ta abikaasa James suri kahekümne aasta eest, nagu ütleb…” Vana kooli mehena nagu Hodgeski, kannab Pete kaasas märkmikku, mitte iPadi. Nüüd kasutab ta seda abimaterjalina. „Nagu ütleb Yvonne Carstairs. Tema ja teine abiline Georgina Ross leidsid surnukehad, kui nad hommikul veidi enne kuut kohale jõudsid. Neile maksti varase tööpäeva alguse eest lisatasu. Sellest Rossist ei olnud palju kasu…”
„Ta ainult lalises,” ütleb Izzy. „Aga Carstairs oli asjalik. Hoidis pea selge. Helistas otsekohe politseisse ja kuus nelikümmend olime meie juba kohal.”
„Kui vana ema oli?” küsib Hodges.
„Me täpselt ei tea veel,“ ütleb Pete, „aga mitte enam plikake.”
„Ta oli seitsekümmend üheksa,” ütleb Holly. „Kui ma Billi ootasin, et ta mu peale võtaks, siis kammisin uudislugusid, ja ühes oli öeldud, et City Centeri veresauna ajal oli ta seitsekümmend kolm.”
„Kohutavalt vana halvatud tütre eest hoolitsemiseks,” ütleb Hodges.
„Aga ta oli heas vormis,” ütleb Isabelle. „Vähemalt Carstairsi jutu järgi. Tugev. Ja tal ei olnud abist puudust. Selleks jätkus raha, sest…”
„Sest oli kindlustus,” lõpetab Hodges. „Holly viis mind siia sõites asjaga kurssi.”
Izzy heidab Hollyle pilgu. Too ei pane seda tähele. Ta silmitseb tuba. Jätab meelde selle sisu. Nuhutab õhku. Libistab peopesaga üle ema tugitooli seljatoe. Hollyl on emotsionaalseid probleeme, ta võtab kõike sõna-sõnalt, aga ta on ka avatud stiimulitele taolisel moel, milleks vähesed võimelised on.
„Hommikul käis kaks hooldajat, pärastlõunal kaks, õhtul kaks. Seitse päeva nädalas. Erafirma, mille nimi on” – taas märkmikust – „Koduabilised. Nende peal oli kogu raskem tõstmise töö. On veel ka majapidajanna Nancy Alderson, aga tema on ilmselt kusagil ära. Märge köögikalendris ütleb, et „Nancy on Chagrin Fallsis”. Tänasest kolmapäevani on kriips tõmmatud.”
Koridoris tulevad kaks meest, ka neil on kummikindad ja jalas kaitsesussid. Hodges oletab, et nad tulevad õndsa Martine Stoveri majatiivast. Mõlemal on käes tõendikohvrid.
„Magamistoas ja vannitoas on kõik tehtud,” ütleb üks.
„Leidsite midagi?” küsib Izzy.
„Ainult ootuspärast,” lausub teine. „Me saime vannist üsna vähe heledaid karvu, milles pole midagi ebaharilikku, kui arvestada, et just seal vanaproua oma tembu ära tegigi. Vannis oli ka väljaheidet, aga õige väheke. Seda võis samuti arvata.” Vastuseks Hodgesi küsivale pilgule lisab ekspert: „Ta kandis täiskasvanute mähkmeid. Naine oli kodutöö ära teinud.”
„Ooh,” ütleb Holly.
Esimene ekspert lisab: „Seal on ka dušitool, aga see seisab nurgas ja istmele on asetatud lisarätikud. Näib, nagu poleks seda kunagi kasutatud.”
„Nad pesid teda svammiga,” ütleb Holly.
Ta näib ikka veel jahmunud, olgu siis mõttest mähkmetele või sitale vannipõhjas, aga tema pilk käib endiselt mööda tuba ringi. Ta võib esitada küsimuse või kaks või midagi lühidalt mainida, aga enamasti on ta vait, sest inimesed heidutavad teda, eriti füüsilises läheduses. Ent Hodges tunneb teda hästi – vähemalt nii hästi, kui see üldse kellelgi võimalik on – ning saab aru, et naine on ülimalt ärevil.
Hiljem Holly räägib ja Hodges kuulab tähelepanelikult. Aasta varem, Saubersi juhtumi ajal oli ta aru saanud, et Hollyt tasub kuulata. Naine mõtleb piiridest välja, mõnikord kohe väga kaugele, ja tema intuitsioon võib olla kõhedusttekitav. Ja ehkki loomu poolest kartlik – Jumal ise teab, et tal on selleks omad põhjused –, võib ta ka vapper olla. Holly on põhjus, miks Brady Hartsfield, tuntud ka Härra Mercedesena, lebab nüüd Kineri memoriaalhaiglas, Lakesi piirkonna ajutraumade kliinikus. Holly kasutas relvana kuullaagritega täidetud sokki, purustades Hartsfieldi kolju vahetult enne seda, kui too jõudis põhjustada veel suurema katastroofi kui City Centeris. Nüüd elab mees hämarmaailmas, mida ajutraumade kliiniku peaneuroloog nimetab „püsivaks vegetatiivseks seisundiks”.
„Halvatud inimesed saavad duši all käia,” lisab Holly, „aga see on keeruline kõigi nende elutegevust toetavate seadmete tõttu, millega nad ühendatud on. Nii et peamiselt pestakse neid svammiga.”
„Lähme kööki, sinna paistab päike,“ ütleb Pete ja kööki nad lähevadki.
Esimese asjana märkab Hodges nõudekuivatit, kuhu on kuivama jäetud ainult üks taldrik, millel serveeriti pr Ellertoni viimane toidukord. Kapi- ja lauaplaadid läigivad ning põrand näib nii puhas, et sellelt võiks süüa. Hodgesile turgatab pähe mõte, et naise voodi teisel korrusel on kindlasti korralikult üles tehtud. Ta võis isegi vaibad tolmuimejaga üle käia. Ja siis veel need mähkmed. Ta hoolitses kõige eest, mis tema võimuses oli. Mehena, kes kaalus kunagi tõsiselt enesetappu, suudab Hodges seda mõista.
6
Pete, Izzy ja Hodges istuvad köögilaua ääres. Holly