Täheaeg 16. Hirmu planeet (Veenuse erinumber). Koostanud Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
vaatas taas roheka valguse suunas, mis rada varjavat udu läbistama hakkas, muutes selle kumavaks massiks. Siis arvas ta end nägevat liikumist. Eespool käivitus möirge saatel tanketi mootor, ning ta kuulis Whittakeri lömmilöödud tankitorni pöörlemist. Tornikahur kõmises tuhmilt ning kusagil metsahämaruses Hague’ist paremal lõhkes mürsk.
Siis kõlas kluksuv hüüatus ning rajale valgusid hallid inimtaolised kogud. Hague võttis nad sihikule, must kirp kumavas udus teravalt välja joonistumas. Ta valis välja jooksva kogu ning vajutas päästikule, ja siis veel ja veel, kui ilmusid välja uued sihtmärgid. Tabamusi tähistavad raksatused kajasid hiigelpuude vahel. Oli kuulda järske karjeid ning vihinaid pea kohal, mille ta teadis tulevat puhkpüssinooltest. Tema taga purtsus pneumaatiline kahur, ning Bormanni ja Hurdi püssid paukusid üle ägeneva kakofoonia.
Sinised sähvatused ja lõhkekuulid tekitasid metsavarjudes fantastilisi valgusmänge, ja siis jooksis järsku punt inimtaolisi kogusid läbi udu tema suunas. Hague valis kumavas udus ühe välja, tulistas, valis järgmise, tulistas. Kluksuvad hüüded kõlasid nüüd kõikjal tema ümber, ning ta tulistas läbi udu otse nende poole. Üks olenditest ilmus tema kõrvale, ning Hague kisendas mõrvarlikus raevus ja lõi oma vöönoa halli nahaga kaetud ihusse. End eemale veeretades tundis ta õlas kõrvetavat valu ning tulistas tumeda kogu poole, kes tema kohal ülestõstetud kidalise odaga seisis. Sinivalge sähvatus oli pimestavalt ere; ta vandus ja kargas püsti.
Kõik oli lõppenud. Kõlasid üksikud viimased püssipaugud ning mets oli taas vaikne, ent too otse enda ette tehtud lask oli viinud Hague’i nägemise.
«Keegi veel esmaabi vajab?» hüüdis ta, püüdes oma häält kindlana hoida. Kui vastuseks tuli vaid vaikus, ütles ta: «Hurd, juhata mind tanki juurde.»
Ta kuulis, kuidas rotinäoline mees õhku ahmib: «Jumal, ta on pime.»
«Kõigest pimestatud, Hurd. Ajutiselt.» Hague manas näole rahuliku ilme ja lootis meeleheitlikult, et tal oli õigus; et see oli tõesti vaid ajutine pimestus, ajutine optiline šokk.
Vahele lõikas seersant Briani jäine hääl. «Kahuriga on kõik korras, leitnant. Keegi viga ei saanud. Me lasime välja kakskümmend kaheksa lõhkelaengut ja mitte ühtegi soomustläbistavat. Hakake minema, Hurd.»
Ta tundis, kuidas Hurd tal küünarnukist haaras, ning nad hakkasid rada mööda astuma.
«Millised nad välja näevad, Hurd?»
«Need humanoidid? Nad on halli värvi, umbes minu kasvu. Nende nahk oleks nagu pargitud ning nende silmad on lapikud ja asuvad pea külgedel nagu sisalikul. Riideid neil seljas pole, on ainult vöö, kus ripuvad nuga ja nooletupp. Ja neil on jalgadel ujunahkadega küünised. Nad on üsna inetud, söör. Olemegi tanki juures.»
Clarki hääl kõlas kõva ja selgena. «Oled see sina, Hague?» Vaikusehetk. «Mis lahti? Sa pole ometi pimedaks jäänud?»
Sewell oli oma tavapärase äkilisuse alla surunud ning ta hääl oli rahulik ja lahke.
«Kõigest sähvatusest pimestatud, ma eeldan, söör? See salv teeb teid terveks. Ja teil on õlal torkehaav; ma hoolitsen selle eest ka.»
«Kuidas su mehed on, Hague?» Tundus, nagu seisnuks Clark otse Hague’i kõrval.
«Neil pole kriimugi. Me oleme valmis edasi liikuma.»
«Siinpool on viis vigastatut: kolm eelsalgas ning kaks tanki juures. Me andsime neile aga korralikult valu. Nad ründasid rada meie üksuste vahel ning said mõlemalt poolt tuld. Neil on vähemalt kakskümmend surnut.»
Hague krimpsutas nägu, kui Sewell talle midagi kõrvetavat silmadesse hõõrus. «Kes viga said?»
«Geoloog Arndt; tema sõber botaanik Galut; laboritehnik Harker; meeskonnaliige Harker ning meteoroloog Szachek. Kuidas teil pneumaatilise laskemoonaga on?»
«Tulistasime välja kakskümmend kaheksa lõhkelaengut.»
Kartograaf Hirooka häälitses erutatult.
«See teie kahurimeeskond! Nad võtsid maha kakskümmend üks tükki neid… neid sisalikmehi. Üks ports tuli selja tagant meie poole ja pneumokahur tegi neist hakkliha.»
«Hea töö, Hague. Me jätame teid nii, nagu te olete. Ma kutsun eelsalga tagasi ja jääb ainult kaks gruppi. Meie läheme ees, teie olete järelväeks.» Clark vaikis hetke ja lausus siis kibedusega: «Meid on seitseteist järel, kas tead.»
Ta vandus ja Hague kuulis, kuidas väike sitke navigaator läbi muda minema sumpab ja käsklusi hõikuma hakkab. Tema ja Hurd asusid tagasiteele, saateks tanki poolt kostvad Whittakeri ja seersant Sample’i hüüded. Tankistid juhendasid järelväge, kuidas nood järgmise ligihiiliva sisalikmeeste salgaga käituma peavad.
Hague’i pilk selgines ja ta nägi läbi piimja hägu Balistierrit ja fotograaf Whitcombi, kes sisalikmehi mõõtsid, pildistasid ja mõnda isegi lahkasid. Selja taha jäävast rajast, millest pneumokahuri tuli oli üle käinud, oli saanud kildunud okste, murdunud tüvede, purustatud kehade ning kraatrite segadik.
Nad võtsid kahuri koost, panid varustuse rakmete külge ning hakkasid Clarki vile peale liikuma. Kahel mehel tuli Buccit toetada, ning seda tehti vahetuste kaupa, sumades läbi vee ja muda, Bucci paistes jalg kasutuna nende vahel lohisemas. Virvendava kuumuse käes oli see kontimurdev töö, ent tema mahajätmisest ei paistnud keegi isegi mõtlevat, märkas Hague. Clarki käsku haiged maha jätta otsustas ta teistele mitte mainida.
Muda, palavuse, putukate ja kokkukuivavate ratsioonide mornis monotoonsuses möödusid ööd ja päevad. Siis hakkasid hiidpuud ühel hommikul hõrenema ning nad jõudsid vihmametsast džunglisse.
See muutus tuli Bucci jaoks liiga hilja. Raja kõrvale tehti kena hauatähis ning surnud nooruki kiiver asetati selle peale. Leitnant Hague pistis oma särgitaskusse määrdunud kirja koos instruktsioonidega anda see edasi Wilmale, kanoniiri noorele naisele.
Hague ja tema neli kanoniiri järgnesid tanketi lõginale üles mäkke, jättes džungli selja taha, ning nende protesteerivad jalad kandsid nad üle kõrge pilvedega ääristatud platoo serva, mis ulatus igas suunas nii kaugele, kui silm seletas, ja edasigi.
Linna tumedad müürid vaikisid. Müür oli must ja klaasjas ning selle kõigis neljas nurgas asus toekas kandiline torn. Nende taga paistis olevat ruutmiili jagu madalaid ehitisi. Hall udu pühkis jäisena üle kõleda tasase maastiku ning pani tumeda rohu kahisema.
Balistierri, kes salga tagumises otsas Hague’i kõrval vantsis, silmitses seda väsinult ja pomises: «Ja nii jõudis junkur Roland tumeda torni juurde.»
Sampleri tank roomas kaheteist jala kõrguse müüri äärt mööda, pööras järsult paremale ning juhtis salga reas läbi nelinurkse avause, mis oli kunagi olnud värav. Must linn paistis olevat asukateta. Nii udustel tänavatel ja väljakutel kui ka paksudest mustadest ehituskividest tehtud ja korrapäraselt paigutatud kuubikujuliste hoonete sillustel võis näha kasvamas tumedat rohtu. Hague ei kuulnud midagi peale tuule, tanki kolina ning eespool minevate meeste varustuse vaiksete kõlksatuste. Mehed kõndisid jalgu järele lohistades läbi põlvekõrguse rohu, piiludes valvsalt hämaratesse ukseavadesse.
Kõlas Clarki vile, tanki mootor seiskus ning nad jäid ootele.
«Hague, tule ettepoole.»
Kahurväeohvitser noogutas seersant Brianile ning kõndis kiirelt Clarki juurde, kes nõjatus vastu tanki mudaga kaetud külge.
«Sampler väidab, et tanki tuleb parandada. Seega seame me siia üles ulualuse. Pane kahur mõnele katusele tänavat valvama, või veel parem, pane see müürile. Ja ma tahan, et kaks su kanoniiri läheksid söödavaid loomi otsima.»
«Mis sa arvad, mis koht see on, Bob?»
«Pole aimugi,» ütles navigaator, kelle tuulepõletatud nägu oli võtnud hämmeldunud ilme. «Lenkranz on asjatundja rohkem metallide alal, aga ta arvab, et see kivi on vulkaaniline, umbes nagu obsidiaan. Nood sisalikmehed ei võinud küll seda linna ehitada.»
«Me möödusime värava juures mingist bareljeefist