Täheaeg 16. Hirmu planeet (Veenuse erinumber). Koostanud Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
salatilehed.
V
Hague, kes taas Balistierriga ees marssis, astus lagendikule, kus oli võrdlemisi valge. Hetkeks pilvedest läbi tunginud äkiline valguskiir pimestas tema päevadepikkuse metsahämarusega harjunud silmi. Kui need sidrunikarva säraga harjusid, märkasid tema ja Balistierri välul tihedalt kasvavate madalate põõsaste all kükitavaid loomi, kuldpruuni kasukaga pärdikutaolisi primaate, kelle koeranägude kohal välkusid valged kakaduuharjad. Pärdikud silmitsesid neid hetke, suured valged harjad kõhklevalt kerkimas ning kolme tolli pikkused vandlikarva kihvad paljastatud.
Pärdikud olid toitunud puuviljadest, mida põõsaste vahel ohtralt leidus. Siis kriiskas üks neist hoiatavalt, ning kogu kari kargas väätide külge, mis sasipundardena välu igal küljel kasvasid ning seal omamoodi müüri moodustasid. Taas kõlas kahe püssi üheaegne paukumine, ning kolm värvikirevat keha jäi vaikselt lebama, sellal kui ülejäänud loomad karjudes puude otsa pagesid ja silmist kadusid. Müra peale pühkis aga ehmunud raketlastest üle terve laperdavate värvide kaleidoskoop. Nad seisid paigal, pimestatud pööraste värvide vihurist, mis nad miniatuurse tormina endasse haaranud oli.
«Hiigelliblikad,» karjus Balistierri ekstaasis. «Te ainult vaadake neid! Tuvisuurused!»
Hague vaatas, kuidas erksavärvilised putukad kahekümne jala kõrgusel pea kohal üheksainsaks ülesärritatud kinaverpunaseks, taevasiniseks, metallroheliseks ning väävelkollaseks massiks kogunesid. Voogav värvidekogum eraldus üksikuteks praetaldriku mõõtu tiibadega putukateks, kes metsakatuse kohale suundusid ja silmist kadusid.
«Mis need olid?» naeratas ta Balistierrile. «Nimetad nemad ka Bormanni järgi?»
Kõhetu zooloogi pilk oli ikka veel suunatud sinna, kuhu liblikad läksid.
«On sel vahet, kuidas ma neid nimetan? Arvate te tõesti, et keegi seda logiraamatut, mida ma pean, kunagi lugeda saab?» Ta vaatas kahurväeohvitseri jäisega pilguga. «Noh, lähme juba. Nülime parem need pärdikud ära. Nad on nagunii kõigest toit.»
Hague järgnes Balistierrile, ning nad silmitsesid kuldse karvastikuga primaate. Zooloog põlvitas, näperdas üht läbivettinud valget harja ning märkis: «Need lõhkekuulid ei jäta eriti palju liha järele, mis? Sellest jätkub vaevu tervele rühmale.» Ta võttis taskust välja tillukese metallkuubiku, mille küljes oli konks ja osuti, torkas konksu pärdiku jalakõõluse vahele ning tõstis surnud looma üles.
«Hmm. Nelikümmend seitse naela. Pole paha.» Ta kaalus kõik kolm ära, mõõtis ja kirjutas numbrid oma taskumärkmikusse.
Seltskond küpsetusaparaadiga toimetava Sewelli ümber oli tol õhtul õnnelik. Küpseti kumas paistsid meeste silmad kirkana; nad toppisid oma kokkukuivanud kõhud täis pärdikuliha ning puuvilju, mida viimasedsöönudolid, kuiHaguejaBalistierrineidüllatasid.SwensonjaCrosse ja fotograaf Whitcomb sõid üle ning hakkasid ägedalt oksendama, aga teised istusid tihedalt ringis ja orkisid rahulolevalt hambaid. Bormann tõmbas särgitaskust suupilli ning peagi pani vali hõbejas muusika nad tasakesi laulma. Hague ja bakterioloog Blake pidasid puude vahel vahti.
Koidikul jätkasid nad marssi, astudes üle tillukeste ojade, läbi roheka muda ning niiske palavuse veidi reipamana. Keskpäeval kuulsid nad taas sarve, ning Clark käskis kõigil vait olla ja kiiremini liikuda. Nad astusid hoogsalt edasi, süües kõndimise pealt toidupakkidest ratsioone. Hague toetus oma rakmetele ja silmitses tema ees mineva Bormanni särgiselga määrivat higiplekki. Tagapool sikutas seersant Brian mehiselt, tasa urisedes ringisumisevate putukate peale ning laksates vahel vaikse valuhäälitsuse saatel käega. Nahklind Helen sõitis Bormanni õlal, vaadates küsivalt siristades Hague’ile otsa. Hague vilistas hammaste vahelt õrnalt tema poole, kui Bormann äkitselt peatus ja Hague talle otsa koperdas. Helen tõusis ehmunud kraaksatusega õhku ning Clark sörkis rivi mööda tahapoole, nõudes vaikust. Bormann vaatas üllatunud nägu tehes kahe ohvitseri poole.
«Ma, ma sain pihta,» kogeles ta ning uuris üllatunult eset, mis tema rinnaturvise küljeavausest välja turritas. See oli peen pronksnool, mis läikis metsahämaruses metalselt.
Hague vandus ja vabastas end järelkärurakmetest.
«Ma võtan selle välja.» Ta püüdis varrest tirida, ent seda tehes moonutas Bormann nägu. Hague astus sammu tagasi. «Kus Sewell on? Sel on ilmselt kidad.»
«Astuge rajalt kõrvale! Moodustage järelkäru ümber lai ring, aga hoidke varju! Võidelge nendega nende oma territooriumil!» hüüdis Clark, ning järelkäru ümber kogunenud mehed hajusid metsaalusesse.
Omaette jäetud Hague ja Sewell lohistasid Bormanni lõtvuva keha metallhaagise alla. Hague hüppas taas püsti, tõstis pneumokahuri haagise pealt maha, keeras kompressorivänta ning asus pikali laskeasendisse. Tema selja taga urahtas Sewell: «Ta on surnud. Mürk noole küljes halvas ilmselt tema vahe- ja rinnalihased.»
«Selge. Tule siia ja tegele laskemoonaga.« Kui meedik tema kõrvale positsioonile asus ja laskemoonakasti avas, oli Hague’i ilme õudustäratav.
«Jälgi rada minu selja taga,» jätkas Hague, lüües ülemise katteplaadi lahti ning tõmmates mürsuvöö pneumaatilisse padrunisalve. «Kui ma hüüan «õhku!», siis keera kompressorivänta, ning kui ma hüüan mingit arvu, siis keera nupp selle arvu juurde.» Ta vajutas kaaneplaadi kinni ja lukustas selle.
«Teiselt poolt! Nad tulevad teiselt poolt!» Sewell ajas end põlvedele, ning kahekesi pöörasid nad kahuri ringi. Haagisekerelt nende kohal põrkus tagasi puhkpüssinool, ning puude vahel oli kosta kluksuvaid hüüdeid, millele vastasid lõhkekuulide plahvatused. Punt kisendavaid halle kogusid tuli joostes järelkäru poole. Hague vajutas pneumokahuri päästikut, relv köhatas ning sinisesse tulle mattunud sisalikmehed paiskusid teeporri.
«Olgu, teeme paar pauku teisele poole ka.»
Kaks meest pöörasid kahuri ümber ja saatsid suriseva lõhkelaengute parve mööda metsasihti, mis järelkäru ees avanes. Nad hakkasid ettevaatlikult kõigis suundades tulistama, hoolitsedes, et nende mürsud liiga lähedal ei plahvataks ja oma mehi ei tapaks. Nad tekitasid hävingurõnga, lõhkudes suuri puid ning tekitades metsakatusesse avasid. Keset varje sähvis sinine tuli, luues veidraid pilte kisendavatest sisalikmeestest, õhkupaiskuvast mudast, okstest ja suurtest puutükkidest.
Nende selja tagant kostis juubeldav häälitsus. Leitnant märkas, kuidas Sewell üle õla vaatas, nägu moonutas ja jalule kargas. Hague veeretas end kõrvale, tõmbas vöölt noa ja nägi Sewelli ning halli inimtaolise olendi heitlust. Tema silme all lükkasid hallid nahkjad küünised pronksnoa otse suurt kasvu meediku soomustamata kõrri. Siis oli kahurväeohvitser jalul, nuga raiumas, ning sisalikmees varises maas lebavale Sewellile otsa. Metsa kohale tekkis peaaegu kombatav vaikus, ning Hague nägi raketlasi tagasi haagiserajale saabumas, püssid valvsalt palges.
«Kus Clark on?» küsis ta Lenkranzilt. Hallipäine metallitundja vaatas talle tühjal pilgul vastu.
«Ma pole teda peale rajalt lahkumist näinud. Olin koos Swensoniga.»
Siis jõudsid kohale teised ning Hague luges ohvrid kokku: Sewell, Bormann ja leitnant Clark. Seega oli ekspeditsiooni juhiks nüüd kahurväeohvitser Clarence Hague. Taipamine, et seesama nooremleitnant siin käsutas nüüd Planeediuurimisretk Number Ühte, nirises vaikselt tema alles tuima ajju. Ta mõtles, mida baasikomandör nende ellujäämisvõimalustest arvata võiks. Siis hindas ta oma käsualuseid.
Noor Crosse, kelle nägu närviliselt tõmbles. Blake, pikk vaikiv bakterioloog. Metallitundja Lenkranz. Nisei Hirooka. Balistierri. Fotograaf Whitcomb, kannatadasaanud Hasselbladt ikka veel kaelarihma otsas soomustatud rinna vastas rippumas. Elus oli veel ka Swenson, suur rootslasest meeskonnaliige, ning vankumatu seersant Brian, kes juba rahulikult pneumokahuri laadimismehhanismi puhastas. Ja moonahaagise kohal, mille all mudas lebasid Bormann ja Sewell, laperdas Helen, Bormanni nahklind.
«Crosse, Lenkranz, teie olete surnumatjad. Hakake pihta.» See oli Hague’i esimene käsklus komandörina. Talle paistis, et need kaks olid rühmast kõige masendunumad, ning arvas, et kaevamistöö võib aidata nende närve klaarida.
Crosse vahtis talle otsa ja istus siis äkitselt puutüve