Täheaeg 16. Hirmu planeet (Veenuse erinumber). Koostanud Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
varjus hallikasroheline paistis. Hague seisis veidi tagapool ja silmitses teisi. Ta nägi kaljuserval seismas kitsast rivi hatuseid mehi, kes püüdsid üle tolle lõputu avaruse silmata kasvõi vilksatust emalaev Odüsseuse kaugest kogust. Niiske tuul pani nende rõivaräbalad laperdama ja kleepis neid nende kõhnade kehade külge.
Clark ja Sampler pidasid hõigeldes vestlust.
«Kas tank nõlvast alla saab?» tahtis Clark teada.
Sel korral oli seersant Sampleri elav, rõõmus nägu sünge.
«Ma ei tea, aga me proovime igal juhul. Olge valmis järelkäru vabaks päästma, kui tank libisema hakkab.»
Järelkäru külge kinnitati köied, üks meestest läks tanki veokonksu juurde ning siis juhtis Sampler oma tanki vaarudes üle serva, kust see längakil alla sõitis. Hague, kes hoidis ühest köiest, surus kannad maasse ning lasi tanki raskusel end üle serva vedada. Tank, järelkäru ning köite küljes rippuvad mudased kogud hakkasid järsku kallakut pidi alla laskuma. Bormann, kes oli leitnandist eespool, hoidis köiest kõvemini kinni ja vaatas üle õla, näol ponnistav ilme.
«Ta libiseb üha kiiremini!»
Tank kogus kiirust ja Hague kuulis ülekande kolinat, kui Sampler gravitatsiooniga võidelda püüdis. Hammasrattad krigisesid ning Sampler pööras tanketi taas otseks, ent allalibisemine kiirenes ikka. Hague, kannad sügavalt maasse kaevunud, pääses vaevu Bormanni alla jäämisest, ning selja taga kuulis ta seersant Briani vandumist, kes nägi kurja vaeva, et mitte ettepoole paiskuda.
Tank vajus taas kreeni, libises, ning tornist vupsas välja Whittakeri kahvatu nägu.
«Läheb!» kisendas ta.
Üks köitest lõtvus. Clark kargas nagu hullumeelne tanki ja järelkäru vahele ning vabastas konksu. Tank, mida enam piisav raskus tagasi ei hoidnud, kaldus aeglase majesteetlikkusega külili ning veeres siis alla, põrkudes, kukkudes nagu aegluubis ning kaotades iga prantsatusega juppe. Ülalt paistis see käestvisatud mänguasjana, veeredes aina edasi ja kogudes kiirust. Hague nägi, kuidas Whittakeri kogu tornist välja paiskus, meenutades sellelt kauguselt kaltsunukku. Siis põrkas tank üle kaljueendi, tegi õhulennu ning kadus silmist.
Clark andis märku edasi liikuda, ning nad libistasid köitest hoides varustushaagist aeglaselt allapoole, jalad tudisemas ning närvid Whittakeri kahvatut nägu meenutades tõmblemas. Kaheksa tunni pärast jõudsid nad kurnatusest vaarudes alla, panid valve välja ning koperdasid oma telkidesse. Hague kuulis Clarki väljas rahutult edasi-tagasi tammumas, püüdmas endale kinnitada, et oli tanki järelkäru küljest vabastades õigesti teinud; et kui tank libisema hakkas, polnud enam mingit võimalust Whittakeri ega Samplerit päästa.
Hague lamas oma tillukeses telgis, kuulates Veenuse mudasel pinnal mööda plartsuvaid samme, ning oli õnnelik, et otsust ei olnud pidanud langetama tema. Ta oli hoidnud õliriide sees varuks kolme sigaretti, ning nüüd võttis ta ühe neist ettevaatlikult välja, süütas selle ning hingas sügavalt sisse. Kas ta oleks suutnud teha seda, mis Clark – konksu lahti päästnud? Kui ta konist viimase kopsutäie tõmbas ja selle hoolikalt kustutas, ei teadnud ta seda ikka veel.
Kui koiduvalgus pilvekihist läbi hakkas immitsema, rullisid nad juba telke kokku ning kinnitasid varustust selga. Clarki nägu, kui ta Hague’iga rääkis, oli kurnatud mask, ning tema sõrmed värisesid pandlaid kinnitades.
«Meid on kolmteist. Kuus tirivad moonahaagist ning kuus peavad vahti, neljatunniste vahetuste kaupa. Sina ja mina juhime vaheldumisi valvesalka.»
Ta vaikis hetke ning kui ta uuesti rääkima hakkas, jälgis ta pingsalt Hague’i nägu.
«Kui ükski meist pääseb, on see esimese järgu ime. Hague, sa… sa ju tead, et mul ei jäänud muud üle, kui tank lahti päästa.» Tema hääl kõrgenes närviliselt. «Sa ju tead seda! Sa oled ohvitser.»
«Jah, küllap vist.» Hague ei osanud seda paremini sõnastada. Ta pööras ringi ja hakkas askeldama kinnitustega, mis kaasaskantavat peilingaatorit järelkäru küljes hoidsid.
Nad läksid liikvele. Hague nõjatus rakmetes ettepoole, tirides rappuvat moonahaagist edasi. Clark komberdas kõige ees, Blake kõhna vaikse kummitusena tema kõrval, püss käes. Siis tuli järelkäru, mille raskust Hague, Bormann, seersant Brian, Crosse, Lenkranz ja Sewell reas trotsisid. Rakendi taga marssisid fotograaf Whitcomb, Hirooka oma kaartidega ning Balistierri, kõigil püssid käes. Rivis viimane oli suur rootslane Swenson, kes ärevalt selja taha vihmametsa varjudesse piilus. Kolmteist meest läksid hanereas edasi, kadudes silmist lapiku peaga reptiilolendil, kes hoidis käes pronksnoolte vihku.
Kui Hague üles varjulise metsakatuse poole vaatas, taipas ta, et tema päevade loendus oli ammu segi läinud. Tema jalad kõndisid iseeneslikult läbi madala muda ning tema kõrvad registreerisid automaatselt selja tagant kostvat jutupominat, moonahaagis vaevalist kriiksumist ning sonari pidevat undamist. Õhk tundus teistsugune, tavapärasest aurusaunakuumusest soojem, umbne ning täis ootusärevust. Mets ise näis neid vaikides varitsevat, justkui jahti pidav kass.
Kolonni tagant kostis Crosse’i hõige ja kõik jäid kuulatades paigale; koormakandjad panid oma rakmed tänulikult maha. Hague pöördus ja nägi Crosse’i, kes oma kõhetu püssi hoidva käega pea kohal vehkis ning rada pidi tagasi osutas. Leitnant kuulatas pingsalt, kuni ta kõrv tabas tuttava heli: sarve nõrga huikamise, mida kaugus tuhmistas.
Mehed liikusid automaatselt üksteisele lähemale ning heitsid ümbritseva metsa poole ärevaid pilke.
«Mine kaugemale ette, Hague. Ilmselt ootab meid veel sisalikmehi.» Clark vandus loiu meeleheitlikkusega. «Olgu, liigume edasi ja eluga!»
Järelkäru kriuksatas taas liikvele, seekord kiiremini, ja Hague kuulis kaitseriivide klõksatusi. Ta läks kiirel sammul teistest ettepoole. Seal märkas ta metsakatusesse tekkivaid auke ja taipas, et üleval, uskumatult kõrgel, kõikusid puuladvad.
«Vaadake üles,» hüüdis ta. «Tuul on tõusnud!»
Tuul tuli äkiliselt ja kohutava jõuga. Hague tormas järelkäru juurde, sellal kui mehed pingutasid, et see raja kõrvale kahe võimsa sambataolise puujuure varju lükata ning sinna nailonköitega kinni siduda. Tuule kiirus kasvas, purustades ja rebides pea kohal oksi ning sakutades mehi, kes, pead mudas, maas lamasid. Mööda lendas pisikesi loomi ning korra isegi üks suur ämblik, kes hundirattaid tegi ning siis vastu puud puruks prantsatas.
Tuulemüra tugevnes, ümbrus pimenes ning Hague kaotas oma pelgupaigas müüritaolise juure varjus teised silmist. Vägevad puud väändusid ägisedes ning metsast kostus valje prantsatusi, mida vahel saatsid hirmunud või surevate loomade ähmased piiksatused. Äkki vaikis tuul üheks hingetuks hetkeks täielikult. Tekkinud rahu häirisid vaid okste kukkumise ning väikeste eluvormide sibamise hääled, ent siis tuli tuul värske raevuga vastassuunast uuesti.
Hetkeks kartis kahurväeohvitser, et ta kistakse lahti juure küljest, kuhu ta kõigi kümne küünega klammerdus. Tuule metsik jõud viis õhu Hague’i kopsudest ning hoidis teda oma nurgakeses kinni, kuni ta nagu uppuja õhku ahmides rabeles. Tundus, nagu ei suudaks ta enam hingata; nagu oleks õhk muutunud tihkeks massiks, millest polnud enam võimalik elu ammutada. Siis lõppes tuul niisama äkitselt, kui ta alanud oli, jättes maha juhmi vaikuse. Tagasi järelkäru poole koperdades nägi Hague reiejämeduse oksa all lömastatud, jõuetult liigutavat roomajapead. Sureva sisalikmehe silmad suutsid teda ikka veel külma pahatahtlikkusega jõllitada.
Sammasjuurte vahele seotud moonahaagis oli terve tänu kõvasse puitu surutud nugadele, mille külge olid kinnitatud köied. Hague ja Clark päästsid selle vabaks, tegid põgusa loenduse ning rännak võis jahedamas, puhtamas õhus kiirel sammul jätkuda. Nad ei kuulnud enam sarvehääli, ent sünge teadmine, et sisalikmehed olid lähedal, andis neile jõudu. Hague juhtis neid nii kiirelt edasi, kui julges, kuulates hoolikalt sonari undamist, muutes kurssi, kui see hääbus, ning minnes otse edasi, kui see valjenes.
Mööda lipsas päev ja siis teine. Järelkäru veeres läbi õhukese õlise mudakihi, mis metsapõrandat kattis, aina edasi. Sonari undamisega segunesid meeste nurisevad hääled, mis toidust kõnelesid. See oli üleüldine jututeema,