Metro 2035. Дмитрий Глуховский
Читать онлайн книгу.
pole? Hea raha!”
„Annan kilo eest kuulikese!”
Siin, nagu ka igal pool mujal metroos, maksti kalaši padrunitega, mis oli nüüd ainus kõva valuuta. Rublad kaotasid mõtte kohe alguses: millega neid tagada maailmas, kus ausõna pole midagi väärt ja riiki pole? Padrunid on teine asi.
Kupüürid olid ammugi paberossideks keeratud ja ära suitsetatud; suuri peeti väiksematest väärtuslikumateks – need olid puhtamad, söestusid paremini ega ajanud nii palju tahma. Müntidega mängisid vaesemad lapsed, kellele hülsse ei jätkunud. Nüüd andsid kõigele hinna kuulikesed, nagu padruneid hellitavalt nimetati.
Padrun kilogrammi eest Riia jaamas, aga kusagil Sevastopolskajal maksab kilo juba kolm. Igaüks ei hakka sellega muidugi tegelema. Pole viga: konkurents on väiksem.
„Kuule, Ljoh, kao ära! Mina olin siin esimene!” Tõmmu püsimatu vunts tõukas Kristuse tätoveeringutega noormeest, too vihastas, kuid tõmbas tagasi.
„Kuhu sa ronisid, raisk? Arvad, et kui neile tunnelisse vastu lähed, on kogu sitt sinu?” hüppas ligi teine, kahkjate põskedega ja kiilakas.
„Vahi, mida nublu korraldab!”
„Olgu, mehed, mis te nüüd… Nad on niikuinii kõigest lagedad!”
„Las ma kontrollin!”
Nina ei vedanud pöetud peaga, ristiga Ljohhat alt. Kotangensil polnud midagi.
Ta laiutas heasüdamlikult käsi, pani Artjomi ja Homerose maha:
„Siin saavad minu valdused otsa!”
Ja ta põrutas tagasi pimedusse, vilistades midagi talumatut.
Tunnimehed tutvusid külalistega, nagu kord nõudis, ja lasksid läbi; pealelennanud ärikad läksid laiali. Jäi ainult kõige esimene – Ljohha. Ilmselt kõige näljasem.
„Võib-olla tahate ekskursiooni, poisid? Meil on, mida turistidele näidata. Millal te viimati rongi nägite? Meil on seal võõrastemaja. Numbritoad on luksuslikud! Elektriga. Koridoris. Ma mangun allahindluse välja.”
„Ma tunnen siin kõike nagu oma viit sõrme,” selgitas Artjom heaga ja asus edasi liikuma; Homeros luukas talle järele.
Riia jaam oli tehtud kahest õnnelikust värvist: punasest ja kollasest, aga et see selguks, tuli küünega maha kiskuda rasvakiht plaatidelt, millega jaam oli kaetud. Ühes tunnelitest oli poolsurnud metroorong, mis oli kohandatud ühiselamuks. Teise tunneli kaudu käis kogu siinne elu.
„Kas te meie baari teate? Alles avati. Meski on esmaklassiline. Seda aetakse, tõsi küll, samuti…”
„Pole vaja.”
„Millegagi peate, poisid, ennast siin ju lõbustama. Prospekt on suletud. Karantiin. Kaitsetara on risti üle rööbaste ja automaaturid koertega. Te ei tea või?”
Artjom kehitas õlgu.
„Kas pole siis mingit võimalust? Kindlasti saab kokku leppida?”
Ljohha mühatas.
„Mine, lepi kokku. Neil on Hansal praegu kampaania käimas. Võitlevad korruptsiooniga. Lähed täpselt jaotuse alla. Need, kes võtavad, pääsevad pärast puhtalt. Omad ju. Aga keegi on vaja pokri pista.”
„Miks see suleti?”
„Mingisugune seenehaigus. Midagi hallituse moodi. Kas levib õhuga või kannavad inimesed laiali. Praegu on kõik seisma pandud.”
„Mind jälitatakse,” pomises Artjom endale nina alla. „Ei lasta minema.”
„Ah?” Ljohha kortsutas laupa.
„Paneks neile seentele pommi alla,” ütles Artjom selgelt.
„Saan aru,” nõustus Ljohha. „Kurb äri.”
Mööda tuiskas mitu meest, kolistades plekkpangedega. Ljohha tahtis neile järele söösta, aga talitses end. Taipas vist, et kangekaelsete turistidega on tal huvitavam.
„Teie äri on lõbusam,” märkis Homeros.
„Asjata räägid nii, vana.” Too tõmbas kulmu kipra. „Maakleriks ei saa igaüks. Siin on annet vaja.”
„Maakleriks?”
„Nojah. Nagu mina. Nagu need poisid. Maakleriks. Kuidas seda siis sinu arvates nimetada?”
Homeros ei osanud isegi arvata. Tal oli tegemist: püüdis mitte naeratada. Aga suunurgad venisid ikkagi ülespoole, kuidas ta ka ei pingutanud.
Ja äkki, märkas Artjom, muutus ta. Tema nägu oli nüüd külm ja ehmunud nagu surnul. Ta vaatas maaklerist mööda, kuhugi kõrvale.
„Asjata,” ütles Ljohha talle, kurdiks jäänule. „Sõnnik on muide majanduse veri. Millel seened kasvavad? Millega väetatakse Sevastopolskaja tomateid? Nii et asjata.”
Aga Homeros noogutas Ljohhale keset lauset iga juhusliku sõna peale ja eemaldus temast – küljetsi, küljetsi; Artjomist ka. Artjom visandas tema trajektoori silmadega: nägi, kuid ei saanud aru.
Neist mõne sammu kaugusel seisis seljaga peenike valgete juustega neiu. Suudles lihava ja väga koguka maakleriga; too nihutas suudeldes jalaga märkamatult eemale oma pange, et see veetlust ei vähendaks. Selle neiu juurde Homeros kõhklevalt liikuski.
„Arvad, et me teenime sellega palju?” lülitus Ljohha Artjomile ümber, kaotanud vanamehe.
Homeros lähenes paarikesele ja hakkas piinlevalt nurka valima, kust heita pilk miilustajatele näkku. Kas ta tundis kellegi ära? Kuid ta ei tihanud sekkuda, neid suudlusest lahutada.
„Mida on?” tajus lihav teda turjavoltidega. „Mis tahad, vanatoi?”
Suudlusest eemale kistud neiul oli niiske ja muljutud nägu nagu just käelt võetud kaani imilont. See polnud õige nägu, otsitav, taipas Artjom Homerose eest.
„Vabandage.”
„Tõmba minema,” ütles kaan.
Ja tuhmunud pilguga, kuid veel mitte rahuneda jõudnud Homeros astus taas Artjomi ja Ljohha juurde.
„Eksisin,” selgitas ta.
Sellest hoolimata otsustas Artjom mitte midagi küsida: keerad vanamehe avameelsuse kraani lahti, aga temal viskab üle vindi.
„Muidugi, poleks saanudki… Sellisega mitte mingil juhul… Vana loll…” ütles Homeros siis iseendale.
„Kas töötate kahjumiga või?” küsis Artjom Ljohhalt.
„Kahjumiga või mitte… Hansa võtab igalt tarnelt pool tollimaksuks. Aga nüüd on üldse… See karantiin.”
Hansaks nimetas end Ringliini jaamade liit. Mis tahes kaupade transiit kõikidest metroo osadest käis Hansa turgude ja selle tollipunktide kaudu. Paljud ärikad eelistasid selle asemel, et eluga riskides läbi kogu metroo tungida, viia oma kraam lähimale turule Ringi ristumisel radiaalharudega ja anda kõik kohalikele tegelinskitele. Kindlam oli jätta ka sissetulek siiasamasse, mõnda Hansa pankadest, et edukat tehingut märganud uljad sellid pimedates tunnelites selle eest pead maha ei võtaks. Need, kes ajasid jonni ja vedasid oma kaupa teist teed pidi ise, pidid ikkagi maksu maksma. Ja kuidas teised jaamad ka ei elanud, Hansa rikastus. Terves metroos ei kamandanud teda keegi. Ja tema kodanikud olid selle üle uhked ja õnnelikud; aga kõik ülejäänud unistasid Hansa kodakondsusest.
Platvormi keskelt oli näha jaamavahesse suunduv rida kaubadresiine, mida ei lubatud Riia jaama: selleks olidki maaklerid, et osta kaupa põhjatunnelis võidu ja müüa lõunatunnelis. Edasi toitusid sellest juba teised inimesed.
„Kogu äri seisab,” kaebas Ljohha. „Kägistavad ettevõtjat, raisad. Kuradi monopolistid. Inimene ajab oma asja ausalt, aga ei! Kes andis neile õiguse meie pealt teenida? Mina küürutan, aga temal kasvab vats? See on ju rõhumine, raisk! Kui meil lastaks vabalt kaubelda, puhkeks kogu metroo õitsele!”
Artjomis tekkis äkki sümpaatia, hoolimata lehast. Tekkis tahtmine seda naljakat vestlust üleval hoida.
„Hansal