Metro 2035. Дмитрий Глуховский
Читать онлайн книгу.
sõnas Artjom. „Kas võtan kohe siin välja?”
„Loomulikult,” vastas silmatorkamatu lahkelt.
Artjom heitis seljakoti õlalt, tegi reisikasti lahti, leidis hilpude vahel kobades magasinid, asus tuhme teravatipulisi padruneid lauale klõpsima.
„Kümme,” ta nihutas esimese partii Sergei Sergejevitši poole.
„Mis taktitus see olgu!” läks silmatorkamatu endast välja; tõusis oma kohalt ja võttis kuulikesed endale. „Inimene on ju teenistuskohuste täitmisel! Mis te nüüd? Milleks mina siis teie arvates olen?”
Õnneks ei näinud Sergei Sergejevitš padruneid.
Tõmmanud näo ligipääsmatult krimpsu, köhatas ta kurgu puhtaks ja hakkas lappama lauale kuhjatud dokumente, tõstes neid ühest hunnikust teise. Nüüd näis, et ta on kabinetti üksi jäänud: ta ei suutnud kõigi ülejäänute kohaolu oma meeleelunditega kuidagimoodi registreerida.
„Kaheksa, üheksa, kümme: sada.”
„Kõik on õige,” tõmbas silmatorkamatu otsad kokku. „Tänan. Teid juhatatakse välja.”
Ljohha sakutas Kristust heakskiitvalt.
„Ja et rohkem poleks sedasamustki!” hakkas Rožini pea rääkima. „Peavad ju olema mingid põhimõtted! Ja nii raskel hetkel kui on vaja solidaarsust! Kuivhallitus! Viivitamatult! Kõike head!”
Homeros, kes oli kogu selle kohtumise ajal üllatusest tumm, kummardas rääkivale peale siira lugupidamisega.
„Ilus,” ütles ta.
„Kõike head!” kordas pea rangelt.
Artjom vinnas ranitsa selga; ta haaras liiga järsku ja ülemisest nurgast turritas välja roheline raudne külg.
Sergei Sergejevitš elavnes ja hakkas laua tagant tõstma lühikest pontsakat keret, mis oli igatahes olemas.
„Ega teil seal raadiosaatjat sedasamustki pole? Meenutab väga armee raadiosaatjat mis on mingis mõttes Hansa territooriumile viimise puhul!”
Artjom kõõritas silmatorkamatu poole; aga nüüd, kui Rožin oli ärganud, oli too, jõudnud vaevu lükata sada padrunit kuhugi laua alla, kaotanud igasuguse huvi tegelikkuse vastu ja puhastas hajameelselt küünealuseid.
„Tänan!” vaidles Artjom vastu ja, võtnud reisikasti kätte, tiris Homerost väljapääsu poole.
„Minu kümme ka veel!” meenutas maakler, väljudes nende järel.
Artjom kuulis pominat läbi ukse paukumise.
Kuid neid juba oodati platvormil.
Mitte need kamuflaažis valvurid, kes nad siia tõid. Erariietes mehed, avatud tööraamatutega, millest ei saanud poolhämaruses niikuinii midagi lugeda.
„Julgeolekuteenistus,” ütles üks neist, pikk, korrektselt. „Major Svinolup, Boriss Ivanovitš. Palun andke ära relvad ja sidevahendid. Olete vahistatud kahtlustatuna Punase Liini vastases luuretegevuses.”
5. peatükk
Vaenlased
Majori kabinet osutus vägagi mugavaks ja meenutas isegi pigem poissmehekorterit. Kohe sai selgeks, et peremees ka ööbib siin: nurk oli kardinaga varjatud, aga kardina alt paistab kuidagi koduselt voodi, mis on hooletult kaetud sünteetilise pleediga. Koidest puretud, keeruka idamaise mustriga vaip, mille detailid on hakanud juba kaduma. Teise nurka on pandud uhke ikoon: kaks peenikest punasesse riietunud inimest, kurbade nägudega ja habraste mõõkadega õrnade pikkade sõrmede vahel.
Ukse lahti keeranud, heitis major toale kriitilise pilgu, korjas ohates maast üles nurkadesse laiali pillutatud liigutavad plüüssussid, toppis need kohmetult laua alla.
„Palun vabandust segaduse pärast. Lahkusin kiiruga.”
Artjom ja teised tunglesid seni eesruumis. Pärast kraamimist kutsus Boriss Ivanovitš nad sisse. Aga mitte kõiki.
„Maakler?” küsis ta Ljohhalt väljasirutatud käe kauguselt.
„Maakler,” tunnistas too.
„Oota väljas, sõber. Räägime eraldi. Ma ju söön ka selles kabinetis. Tööd on üle pea. Vaenlane ei maga.”
Ja lõikas leha uksega ära – uks oli tepitud, pehme, aga lõgises sulgemisel raudselt.
„Istuge toolidele.”
Ta lükkas raasukesed laualt maha, heitis pilgu Vene rahvamustris kruusi, matsutas. Artjom ootas juba – kas tõesti pakub ka teed, aga Boriss Ivanovitš ei pakkunud. Lükkas messingist, rohelise klaaskupliga lambi kõrvale, et ei lõikaks silma. Ja küsis juba õdusast hämarusest:
„Kust te meile tulite?”
„VDNH-lt.”
„Oo.”
Boriss Ivanovitš veeretas VDNH-d keelel kui vitamiini, silitas oma nina, meenutas.
„Kuidas teie ülemused elavad? Kaljapin vist, Aleksandr Nikolajevitš? Saab hakkama?”
„Kaljapin läks pool aastat tagasi erru. Nüüd on Kuivetu.”
„Kuivetu… Kuivetu! Tema on endine julgeolekuülem, eks? Kolleeg!” rõõmustas major. „Olen tema üle rõõmus!”
„Just nii.”
„Nagu ma aru saan, olete ka ise sealt?” Svinolup lappas Artjomi passi. „Kellena teenite?”
„Olen stalker,” vastas Artjom.
„Seda ma arvasingi. Aga teie?” Boriss Ivanovitš lülitus Homerosele ümber.
„Sevastopolskajast.”
„See on juba põnev! Üsna kaugelt. Sevastopolskaja! Seal on Deniss… Deniss… Mis ta isanimi nüüd oligi, jumal küll…”
„Mihhailovitš.”
„Õige! Deniss Mihhalõtš. Kuidas tal läheb?”
„On vormis.”
„Vormis! Haa!” Boriss Ivanovitš pilgutas Homerosele vandeseltslaslikult silma. „Paremini ei saagi öelda. Olen temaga kunagi kohtunud. Suhtun temasse siira lugupidamisega. Professionaal. Mnjah.”
Svinolup heitis taas pilgu tassi, nagu lootes, et see täitub iseenesest. Siis puudutas ettevaatlikult oma põski. Midagi oli tema põskedega valesti, aga poolhämaruses ei saanud Artjom kuidagi aru, mis nimelt. Tundus, et majori nägu on…Täis joonistatud või?
Muidu oli tema välimus pigem meeldiv: pikka kasvu, laup oli lai ja paljaku tõttu kõrge, sportlik noorus oli kabinetitööga kühmu vajunud. Silmad särasid poolvarjust soojalt, uurivalt. Tema perekonnanimi ei sobinud talle kohe kuidagimoodi, muutis ta liiga jõhkraks. See mees polnud lihtrahva hulgast.
„Muide, ega te juut pole?” küsis Boriss Ivanovitš Homeroselt.
„Ei. Aga mis siis?”
„Ei, aga mis siis?” puhkes kabineti peremees naerma. „Te meeldite mulle. Muide, mina suhtun teiesugustesse suure lugupidamisega erinevalt paljudest kolleegidest…”
„Ma pole juut. Te ju nägite passi. Kas sellel on tähtsust?”
„Pass! Inimesed joonistavad passe. Ma ei räägi ju passist, vaid hingeseisundist. Vastates teie küsimusele: mitte mingit! Meil pole siin ju Reich, tõepoolest.”
Seinal sahistas seieritega kell: lihtne, sinises plastis klaasvidin. Numbrilauale oli joonistatud vist kilp ja mõttekriipsude järel jooksid mingid tähed. Laualambi rohelises kumas luges Artjom endamisi: VtšK-NKVD-MGB-KGB-FSK-FSB-SB RLL. RLL – Ringliini Liit, mõtestas Artjom mehaaniliselt enda jaoks lahti Hansa pärisnime.
„Rariteet,” selgitas talle Boriss Ivanovitš. „Selliseid on terve metroo peale ainult paar tükki. Asjatundja saab aru.”
„Kas teil on meile veel mingeid küsimusi?” päris Artjom.
„Muidugi.