Metro 2035. Дмитрий Глуховский
Читать онлайн книгу.
naine,” käskis kevlar. „Ootame selgitusi.”
Minut tõmbus pingule kui pillikeel. Teine.
Pamp, keda tema oskamatu isa ei suutnud lohutada, laskis kuuldavale juba ulgu. Dresiini peast paiskus neile kõigile ärritunult silma miljon küünalt, otsides nutu allikat.
„Valgusta oma perset!” hüüdis isa. „Mitte sittagi ei suuda! Võtku need punased kõik siin endale, ehk löövad korra majja! Iga päev läheb vool ära!”
„Mida me ootame?” toetati tagalast.
„Kas sõidad kaugele?” oli sviitri hääles kuulda kaastunnet.
„Kultuuriparki! Veel pool metrood! Äiu-ää.”
„Lähme kas või jalgsigi!”
„Meil ei käi ju elektriga! Pane käima! Jõuaks jaama, sealt saab juba…”
„Aga kui see on diversioon?”
„Ja meie julgeolekuteenistus? Kus see on, kui vaja on?! Lasksid läbi!”
„Ega see ometi juba algus pole, issand?!”
„Ma räägin, et lähme jalgsi. Tasahaaval…”
„Mille eest me neid makse maksame!”
„Ootame juhiseid!” pomises võitleja raadiosaatjasse, aga sealt tuli vastuseks vaid köhatus.
„Kindlasti diversioon!”
„Aga mis see seal on? Näita valgust…” Sviiter kissitas silmi, näitas sõrmega pilkasesse pimedusse.
Üks kevlarmees suunas laterna tema juhatusel mustale augule. Tunnelist läks maapõue käik, kitsas koridorike.
„Mis see veel on?” imestas sviiter.
Kevlarmees lõikas talle kiirega silma.
„Ärge toppige oma nina, mees,” käratas ta. „Kes teab.”
Sviiter ei solvunud. Tõstis käe silmade kohale valguse eest kaitseks.
„Nähtamatutest vaatlejatest… Olete kuulnud?”
„Ah?”
„Noh… Metroo 2-st. Et valitsus… Endise Venemaa juhid… Suure Venemaa… Et nad pole kuhugi kadunud. Ei jooksnud ära. Ei saanud surma. Ei põgenenud kuhugi Uuralitesse.”
„Ma olen Uuralitest kuulnud. Seal on Jamandau või mis selle nimi oligi. Mäealune linn. Kõik kupatasid kohe sinna, kui lahti läks! Meie kärvaku siin, aga esindusisikud… Seal elavadki.”
„Jama! Nad ei jätnud meid maha. Nemad poleks meid, rahvast, reetnud. Nad on siin. Meie kõrval asuvates punkrites. Meie ümber. Hoopis meie reetsime neid. Unustasime nad. Ja nemad… Pöördusid meist ära. Aga siin kusagil… Ootavad. Hoiavad meil siiski silma peal. Kaitsevad. Sest me oleme neile nagu lapsed. Võib-olla on nende punkrid meie jaamade seinte taga. Aga nende salatunnelid on meie omade seinte taga. Käivad ümber meie. Jälgivad meid. Ja kui oleme ära teeninud… Pääsemise. Siis tuleme neile meelde. Päästavad ära. Tulevad Metroo 2-st ja päästavad ära.”
Dresiinil jäädi vaikseks, vahiti musta käiku, pilkase pimeduse keerist, hakati sosistama.
„Kurat teab…”
„See on jama jutt,” heitis Artjom kurjalt. „Ketserlus! Ma olen seal Metroo 2-s käinud.”
„Noh?”
„Mitte midagi. Tühjad tunnelid. Tühjad tunnelid ja kari metslasi, kes toituvad inimlihast. Ongi kõik teie Vaatlejad. Nii et istuge siin, oodake. Päästavad ära.”
„Ei tea,” mühatas sviiter heasüdamlikult. „Ma pole suurem asi jutuvestja. Kui sa oleks kuulnud seda meest, kes mulle sellest kõigest rääkis. See mõte haaras mind!”
„Kas nad on tõesti inimsööjad?” küsis pambuga isa Artjomilt.
Siis tuli valgus tagasi.
Turvameestele pomiseti läbi raadiosaatja õnnistust. Dresiin aevastas. Rattad kriiksatasid. Hakati liikuma.
Inimesed hingasid välja, isegi laps jäi vakka.
Hakati pimedast käigust mööduma, kiigati hirmunult sisse.
Käik osutus abiruumiks. Tupikuks.
Novoslobodskaja oli üks lõppematu ehitus. Vabal rööbasteel seisis kotte täis laaditud karavan – vist liiv või tsement; tassiti telliseid, segati betooni, niristati jahtuvat segu põrandale, plätserdati pragusid, pumbati vett rööbastelt eemale. Sumisesid kusagilt ülevalt hangitud kütteseadmed, ajasid kuuma õhku labadega niiskele krohvikihile. Igaühe juurde oli pandud hallis mundris valvur.
„Jookseb läbi,” selgitas sviiter.
Novoslobodskaja oli muutunud. Kunagi olid siin värvilised vitraažid ja jaama hoiti hämarana, et klaasimaalingud säraksid eredamalt. Vitraažide kohal jooksis varem kahekordne kullatud kant, mis tõi esile ümarad võlvkaared; ka põrand oli kaetud mustvalgete graniitruutudega, nagu oleks reisija astunud kallihinnalisele malelauale, mille Pärsia šahh kinkis Vene tsaarile… Nüüd oli kõikjal ainult tsement.
„Õrn asi,” lausus Homeros.
„Ah?” Artjom pöördus tema poole: vanamees oli juba nii kaua vait olnud, et teda oli isegi imelik kuulda.
„Oli üks tuttav. Ütles mulle kunagi, et Novoslobodskaja vitraažid purunesid juba ammu, õrn asi. Mul oli meelest läinud. Praegu, kui sõitsime, lootsin neid just näha.”
„Pole midagi. Peame vastu,” ütles sviiter veendunult. „Päästame jaama. Isad suutsid ja meid suudame ka. Kui sõda ei tule, peame vastu.”
„Ilmselt,” oli Homeros nõus. „Lihtsalt imelik tunne on. Ma pole neid vitraaže kunagi armastanud ja Novoslobodskaja ei meeldinud mulle nende vitraažide pärast. Pidasin seda maitsetuseks. Aga praegu, kuni sõitsime, ootasin neid ikkagi.”
„Võib-olla taastame ka vitraažid!”
„Vaevalt küll,” raputas Artjom pead.
„Kui ei, siis kurat nendega!” naeratas Ljohha laialt. „Elu läheb nendetagi edasi. Kus teil siin väljapääs on?”
„Me taastame kõik! Peaasi, et poleks sõda!” kordas sviiter, patsutades Ljohhat seljale.
Ta viis nad trepile, rööbastee kohale, mööda maakitsust – Mendelejevskaja poole. Nad läbisid ühe maskeeritud kordoni, teise ja alles siis hakkas paistma piir, pruuni Hansa ringiga lippudel, kuulipilduja positsiooniga.
Ljohha keerutas, pööras miskipärast pidevalt ringi; tema lõbusus oli kramplik, teadis Artjom, mitte ehtne. Homeros oli huuled kokku pigistanud ja vaatas endasse, nähtamatule kinoekraanile. Sviiter patras jätkuvalt midagi elujaatavat.
Viimasel vahipostil tolknesid lisaks hallidele piirivalvuritele veel kaks teist meest, kes olid töömeeste türpides – mäkerdatud tunked ja keevitajaprillid laubal. Nende jalge ees seisid Artjomi asjad: reisikast keemiakaitseülikonnaga ja ranits raadiosaatjaga.
Teretati, tõmmati lukk lahti, paluti veenduda, et automaat ja padrunid on omal kohal, kui tahate – lugege üle. Artjom ei hakanud lugema. Saaks siit minema, pääseks eluga, rohkem pole midagi vaja.
Võimatu on üksi võidelda kogu nende julgeolekuteenistusega. Kogu Hansaga. Aga seal toas, kardina taga… Pole seal midagi. Paranoia.
„Noh!” Sviiter raputas energiliselt Ljohha räpast labidat ja sirutas käe Artjomile. „Jumalaga!”
Kõrvalt vaadates – neli vana sõpra jätsid jumalaga, teadmata, millal nad jälle kohtuvad.
Alles siis, kui nad astusid juba Mendelejevskajale, kui erariides mehed ei võinud neid enam kindlasti kuulda, sikutas Homeros Artjomi varrukast ja sosistas:
„Te rääkisite nendega seal väga õigesti. Me poleks pruukinud sealt ju välja saadagi.”
Artjom