Metro 2035. Дмитрий Глуховский
Читать онлайн книгу.
avas suu, kavatsedes üles tunnistada. Svinolup tõmbus pingule, hoidis hinge kinni, lõpetas undamise. Tšekisti kell venitas veel aega. Ts-k. Ts-k. Ts-k. Homeros ahmis õhku, ei julgenud hingata. Ja keegi ei hinganud enam.
Naine püüdis majorit sellepärast viimase jõuga pimedaks muuta, et too oli teda tapmas. Võib-olla vajus talle peale… Ja kägistas.
See kardin. Selle taga. Ülestehtud voodi. Ja otse voodil. Kus ta magab.
Surnud. Aga äkki on ikka veel elus?
Püsti hüpata? Tõmmata kardin eest? Hakata karjuma? Ronida kaklusse?
Keegi ei hinga. Aga kui seal on tühjus?
„Kellele kavatsesite signaale saata? Mille kohta? Kust?” Major kaotas kannatuse.
Artjom vahtis teda tardunult. Pea täitus räpase põhjaveega, see ei mahtunud ära, pea ähvardas lõhkeda, valutas.
Kes ta on? Kes see naine on? Mille eest?
Tuleb midagi ette võtta. Ei saa siia jääda. Aga kas kardin, kas see on tema, Artjomi, asi?
„Kas sa tõesti süüdistad mind spionaažis, major? Punaste heaks?” Artjom ajas end pooleldi püsti.
Svinolup võttis õhust väikese tuhmi Makarovi, pani selle enda kõrvale lauale – must lai silmaava vaatas Artjomile silma. Aga nüüd oli hilja taganeda. Tuli avada tepitud uks, tuli tingimata väljuda sellest mugavast korterikesest. Väljuda ise ja viia välja vanamees.
„Avastasid mu vigastused, jah? Püssirohi? Hästi. Olgu, ma ütlen sulle, kust need pärinevad. Mäletad eelmise aasta lugu punkriga? Pead mäletama! Mäletad Korbutit Punaselt Liinilt? Sa pidid teadma! Sinu kolleeg ju! Mäletad, kui Ordu kaotas pooled võitlejad?! Hoidsime punaste eest kaitseliini! Teie, teie vaenlaste eest! Sest kui nad oleksid selle punkri endale võtnud… Aga teilt, teie Hansalt, palusime abi, mäletad?! Kui arvati juba, et nüüd on kõik! Aga teil, raiskadel, olid kõik jõud ilmselt nähtamatul rindel! Sealt pärinevadki minu vigastused! Sealtsamast, kust Möldri ratastool!”
„Keerake varrukas üles,” käskis major muutunud häälel.
Artjom kääris käise üles, krimpsutades nägu. „Kes siis veel, kui mitte meie?” Tätoveering oli juba halliks tõmbunud.
„Nüüd on vähemalt passiga selgus majas,” köhatas Boriss Ivanovitš.
„Kas on meile veel küsimusi?”
„Te olete minuga asjata nii närviline. Mul oli, muide, täielik õigus teid asjaolude selgumiseni kinni pidada. Te ehk ei tea seda, aga me oleme eriolukorra kehtestamise äärel. Ainuüksi eelmisel nädalal tuvastasime ja tegime kahjutuks viisteist Punase Liini agenti. Spioonid, diversandid ja terroristid. Ordu tegeleb muidugi millegi muuga. Ma saan aru. Aga teie Ordu, kogu minu lugupidamise juures, ei taipa vastuluurest tuhkagi. Teile võib ehk tunduda, et kogu planeedi saatus on ainult teie kätes. Te vist arvate, et Hansa rahu ja stabiilsus on midagi endastmõistetavat, eks? Aga kui ma ütlen teile, et vahistasime eile inimese, kes oli juba pääsenud ligi meie veevarustuse süsteemile? Ja kellelt konfiskeeriti kakskümmend kilogrammi rotimürki? Teate, kui piinarikas on surm rotimürgi tagajärjel? Või et samasugune muretuna näiv sitavedaja, nagu teie sõbrake, tõi vaadis, koos oma kaubaga, tankitõrjemiini Belorusskajale? Kas te kujutate ette, mis saab, kui paigaldada see õigesse kohta? Ja need on ainult diversandid. Provokaatoreid vahistame karjakaupa. Agitaatoreid. Nad alustavad halaga sellest, et meil pole siin õiglust, et rikkad lähevad rikkamaks ja vaesed vaesemaks, et Hansa lämmatab justkui äritegevust või et töörahvas elab kogu metroos kehvasti, sest Hansa imeb kõigist elumahlad välja, aga pärast on lendlehed – palun!”
Ta pani Artjomi ette tüki halli paberit, millel metroo kaart oli kui ämblikuvõrk: keskel istus rasvane ämblik. Ämblikule oli kirjutatud „HANSA”.
„Aga teisel pool on, keerake ümber: „Anna seltsimehele edasi!” või „Tule koosolekule!” Vaat nii. Loovad rakukesi. Saime pihta? Meie nina all valmistatakse ette revolutsiooni, on selge? Päeval ja öösel. Kas olete nende juures käinud, kardan küsidagi? Kas saate aru, mis meid siin kõiki ootab, kui midagi juhtub? Nad ei hakka meie peale isegi kuule raiskama, teevad armatuuriga vagaseks. Aga need, kes jõuga õnnelikuks tehakse, hakkavad üksteist sööma – ja sedagi talongide alusel. Vaat nii! Tuleb nõukogude võim! Ja mida te rahva mässu vastu teha saate? Palju Ordul on inimesi jäänud? Kolmkümmend? Nelikümmend? Nojah, eriüksus, nojah, kangelased, nojah, kui mitte teie, kes siis veel. Aga provokaatorite üleskeeratud, ülesässitatud massi vastu – mida te teete? Kas hakkate naisi tulistama?! Lapsi?! Ah?! Ei, mu sõber! Teie valdate ehk lähivõitluse taktikat või kindlustatud objektide vallutamist tormijooksuga, aga elu ei piirdu ju ainult sellega! Tead, kui palju on erinevaid elulisi olukordi?”
Ts-k. Ts-k. Ts-k.
Boriss Ivanovitš põimis käed; see justkui meenutas talle midagi ja ta jäi oma sõrmi – pakse, tugevaid – mõtlikult vahtima. Siis puudutas taas põske.
„Miks sa tahad Teatralnajale minna?” küsis ta veel kord, rahulikult. „Ja kes see sinuga kaasas on?” nikutas ta peaga Homerose poole.
„Täidan Möldri ülesannet,” vastas Artjom. „Kui tahate, võtke temaga ühendust, küsige. Minul pole volitusi. Taat on teejuht. Me läheme Paveletskajani.”
Homeros hakkas silmi pilgutama. Kuulis Möldrist. Mäletab, kuhu too Artjomi tegelikult saatis. „Peast segi”. Ent temagi ei tea kõike. Tätoveering on ju alles, aga kui keegi ütleb Möldrile, et Artjom teenib siiani Ordus… Kui keegi tõesti tõstab selle nurgelise toru ja palub ühendada Möldri…
„Pooljuht,” venitas major hajameelselt ja muigas. „Pooljuhtpooltaat. Aga maakler?”
„Maakler… On meiega.”
„Ta oli teiega. Nüüdsest on meiega. Tema ju viis teid läbi kordoni, leppis kokku? Fütosanitaarse karantiini rikkumine? Keegi andis ju Ringliini ametnikule altkäemaksu? Nii öelda – kui mitte teie, kes siis veel?”
„Ei,” raputas Artjom pead. „Maakler on meiega.”
Svinolup ei kuulnud midagi.
„Nii et maakleril tuleb meiega… Suhelda. Aga teid saadan sõiduvahendiga Novoslobodskajale. Lühimat teed pidi. Ja kivi langeb südamelt.”
Homeros heitis talle kõõrdpilgu. Aga Artjom ei saanud seda lollakat poissi siia jätta. Mitte Boriss Ivanovitšile. Mitte neil rasketel, ärevatel aegadel.
„Lased kõigil minna. Või helistame Möldrile.”
Svinolup trummeldas sõrmedega lauale, pani väikese raske Makarovi vurrkannina pöörlema, surus käed rusikasse ja laskis lahti.
„Miks sa mind Möldriga hirmutad?” ütles ta lõpuks. „Küll tema minust aru saab. Mölder on ohvitser ja mina olen ohvitser. See on lihtsalt rumal. Meil on ju teiega ühised vaenlased. Me peame koos võitlema, õlg õla kõrval. Teie omamoodi, meie omamoodi. Kaitseme metrood kaose eest. Hoiame suurest verest eemal. Kes kuidas oskab.”
Oli palav. Polnud midagi hingata. Hägune vesi peksis kõrvus. Midagi pole hingata, keerles peas. Voodi on nurgas kardina taga. Sussid on laua all. Haarata lihtsalt sellest neetud kardinast… Lahti tõmmata.
„Lased kõigil minna,” kordas Artjom. „Kõigil kolmel.”
„Novoslobodskajani. Minu maa. Teisel pool on võõrad. Ja ma ei taha igaühele sinust, maaklerist, sinu Möldrist aru anda. Keegi kindlasti koputab juhtkonnale. Piinatakse raportitega surnuks.”
„Otsekohe,” avaldas Artjom survet.
„Otsekohe…”
Ts-k. Ts-k. Ts-k. Pühakud sosistasid nurgas, pidasid nõu. Mõlemate mõõgad olid paljastatud. Homeros tahtis käeseljaga paljanevalt otsmikult higi pühkida, aga kogu higi ei saanud ära kuivatada.
Lõpuks tõstis Boriss Ivanovitš lameda, klahvidega telefonitoru hargilt.
„Agapov! Maakler läheb välja.