Metro 2035. Дмитрий Глуховский
Читать онлайн книгу.
asjad tagasi,” ütles Artjom.
„Piiril,” lubas Boriss Ivanovitš tõsinedes. „Muidu panete veel jooksu, peidate end ära. Teie ülesande üksikasjad jäidki meil ju välja selgitamata. Ärge muretsege. Piiril anname kõik tagasi.”
Ta heitis kabinetile peremeheliku pilgu, enne kui ukse lukku keeras. Kõik oli korras.
Boriss Ivanovitš vaatas põgusalt nurka, kraapsas saabastega nimbuses mõõgakandjate – nagu komandöri – ees ja kustutas tule. Artjom heitis viimast korda pilgu üle õla – kardinale. Pole minu asi, ütles ta endale.
„Piiiiril käääivad pilved tuuuusaaaselt…” hakkas Svinolup endale tasakesi nina alla laulma.
Rahu prospektil-Ringliinil oli hoopis teine ilme kui selle Siiami kaksikul. Radiaalne jaam vahtis silmitult pimedusse, Ring kissitas eredast valgusest silmi. Radiaalne oli tuubil täis müügilaudu, kioskeid, igasuguse kola ja laiatarbekaupade lasusid ning nägi üldiselt välja nagu prügimäelt kraami kokku kogunud hulgus. Kuigi Ring oli sellega galerii kaudu kokku kasvanud, oli neil õnnestunud täitamist vältida. Mustvalgete ruutudega põrand oli puhtaks küüritud ja lakutud, laekullatist oli värskendatud, aga viltuste joontega vigurlikult tepitud lagi, olgugi pisut tahmunud, andis endiselt mõista, et oli kunagi lumivalge. Sealt rippusid alla rasked pronkslühtrid paljude lampidega. Igas lühtris põles ainult üks pirn, aga sellestki piisas, et jaama ei jääks ühtki pimedat nurka.
Osa platvormist oli kaubaterminali päralt: dresiini kohale kummardunud tõstekraana juures suitsetasid midagi maitsvat ja kallist sinistes türpides laadijad, mingeid kaste laoti ritta ja need seisid sirgelt, distsiplineeritult, tunnelist oli saabumas veel üks uus voorivanker kaubapakkidega, helises reibas sõim. Töö käis ja elu laabus.
Kohalike majad olid üles seatud platvomidele viivate võlvide alla, et mitte saali enda alla võtta ja selle ilu rikkuda: ukseavad olid tellistega kinni müüritud ja isegi valgeks krohvitud, sisekülgedes olid uksed, aga uste kõrvale olid tehtud veel ka aknakesed – näoga lühtrite poole; kardinate tagant võis vist ette kujutada, et väljas lihtsalt hämardub. Aga kui keegi koputab uksele, saab kardina eest tõmmata ja vaadata, kes on, enne kui uks avada. Inimesed olid siin kasitud, isegi üles löödud, ja kuidas ka ei otsinud, poleks kuidagimoodi õnnestunud rahvamassist leida kas või ühte düstroofikut. Kui selles maailmas oli paradiis veel võimalik, siis olnuks Rahu prospekt kindlasti üks selle jaamadest.
Boriss Ivanovitš jättis nendega hüvasti veel enne väljumist: vabandas, et peab traumapunkti minema. Tema asemel tuli ametiruumidest keegi vuntsidega onuke, korralik ja silmapaistmatu ning tõi välja maakler Ljohha. Tollel oli huul lõhki löödud, aga see ei seganud teda naeratamast.
„Sõidad meiega Novoslobodskajale,” teatas Artjom talle. „Ja pärast Mendelejevskajale.”
„Kuhu iganes!” lausus Ljohha.
Onuke tõmbas sirgeks oma viledaks pestud sviitri – see polnud muidugi vormiriietus, vaid selline südamlik, kootud lumehelvestega – ja patsutanud Ljohhale õlale, kutsus sõrmega kõiki kolme endale järgnema. Kõrvalt vaadates tundus: neli sõpra kõnnivad platvormil. Neli sõpra suitsetasid nalja heites peatuses.
Täpselt õigel ajal saabus kuulus Hansa marsruuttakso: tahmunud motodresiin külge haagitud reisijavagunikesega. Vagunike, tõsi küll, oli ülevalt lahti, aga seevastu pehmete istmetega, mis olid lahti kangutatud mingist metroorongist. Konduktor kogus kõigilt kaks padrunit: sviiter maksis kogu seltskonna eest. Istuti üksteise vastu, käis jõnksatus ja sõit läks lahti.
Vabu kohti ei jäänud. Vasakul istus pleegitatud juuste ja lotiga eit. Paremal suure ninaga sünge suvaliselt riides kodanik. Taga oli noor unine isa, kellel süles nohisev titepamp ja silme all kotid, siis inimene, kellel oli lihtsalt sündsusetu vats, ja tumedapäine, umbes kuueteistkümneaastane plika, seelik maani – kaitseks patu eest. Seal oli veel inimesi, aga dresiini sabas, nagu ka peas, olid kevlarvestidega automaaturid, kellel olid titaanist kiivrid põlvedel. Aga need polnud Artjomi konvoid: isegi siin, Hansal, siinse pideva liikumise ja pidevalt põleva elektrivalgusega, jäid tunnelid ikkagi tunneliteks ja neis võis juhtuda kõike.
„Temalt leiti kakskümmend kilogrammi rotimürki!” jätkas värvitud eit eelmisest jaamavahest. „Viimasel hetkel võeti kinni.”
„Täitsa metsikuks läinud. Rotimürgiga! Seda tõbrast peaks ennast sundima kõik ära sööma, rotimürgiga!” kõmistas vatsakas. „Kaua neid võib taluda! Üks jooksis punaste poolelt üle sedasamustki… Sokolnikist. Räägitakse, et nad õgivad seal juba omaenda lapsi! See on Antikristus, see nende Moskvin. Ja meid kõiki tahab ka! Saatan!”
„No lapsi…” venitas väljamagamata isa, kel pamp süles. „Keegi ei hakka omaenda lapsi sööma.”
„Mida sina ka elust taipad!” korsatas vatsakas.
„Oma lapsi ei söö keegi,” vastas too kangekaelselt.
„Kui nad siia tulevad, siis saamegi teada,” toetas sviiter vestlust.
„Aina hullemaks läheb! Aga eelmisel aastal? Punkriga! Ordu pidas vaevu vastu! Mis neil puudu on?” puhises lotiga eit.
„Sest nad kõngevad nälga!” Vatsakas hõõrus oma hiiglaslikku kõhtu. „Nii nad siis ronivadki meie juurde sedasamustki. Et ära võtta ja ära jagada.”
„Hoidku jumal!” palus keegi vanaeidelik tagant.
„ Aga mina olin ükskord Punasel Liinil ümberistumisega. Pole neil seal midagi hirmsat. Täiesti tsiviliseeritud. Kõik on ühtemoodi riides. Meid hirmutatakse nendega!”
„Oled sa üldse kunagi sammukestki puhvertsoonist kõrvale astunud? Mina olen! Kohe seoti kinni, oleks peaaegu seina äärde pandud! Pealtnäha on neil kord majas, jah!”
„Nad ei taha tööd teha, priileivasööjad,” ütles suureninaline. „Meie oleme kõik saavutanud oma tööga. Kakskümmend aastat galeeridel. Aga nemad… Nad on nagu kihulaseparv. Muidugi, neile anna nüüd uusi jaamu, enda juures on nad juba kõik puhtaks teinud. Neelavad hoobilt alla.”
„Aga miks meie peame?! Mille eest?!”
„Alles hakkasime inimese kombel elama!”
„Kui sõda poleks olnud… Kui sõda…”
„Kui tahavad, söögu seal oma lapsi, aga ärgu meie juurde tükkigu! Meil pole nendega asja…”
„Oh, hoidku jumal! Ära lase sel juhtuda!”
Kogu selle aja sõitis dresiin rahulikult ja kiirustamata, popsutades meeldivat lapsepõlvest pärit bensiinisuitsu – läbi eeskujuliku jaamavahe – kuiv, vaikiv ja iga saja meetri järel energiasäästliku elektripirniga valgustatud.
Aga siis äkki – ropsti! – ja jäi pimedaks.
Kogu jaamavahes. Pirnid kustusid, nagu oleks jumal magama jäänud.
„Pidurda! Pidurda!”
Pidurid kriiksatasid, uperkuuti üksteise otsa lendasid lotiga tädi, ninaga mees ja kõik teised, kes olid pimedas eristamatud. Sülelaps hakkas niutsuma, sattudes üha suuremasse hoogu. Isa ei teadnud, kuidas teda rahustada.
„Jääge kõik oma kohtadele! Ärge minge dresiinilt maha!”
Üks taskulamp klõpsatas põlema, seejärel teine. Hüplevates kiirtes oli näha, kui rabedalt ja kohmakalt panevad kevlarsõdurid kiivreid pähe, kuidas nad astuvad vastutahtsi rööbastele, piirates marsruuttakso ümber, seistes inimeste ja tunneli vahele.
„Mis on?”
„Mis juhtus?!”
Ühel kevlarmehel hakkas raadiosaatja kahisema, ta keeras tsiviilisikutest eemale ja pomises midagi vastuseks. Ootas käsku – ei jõudnud ära oodata, kuid käsuta ei osanud ta midagi ette võtta ja tardus segaduses.
„Mis juhtus?” küsis ka Artjom.
„Ole nüüd, kõik on ju hästi!” vastas sviiter muretult. „Kuhu meil kiiret on?”
„Üldiselt