Metro 2035. Дмитрий Глуховский
Читать онлайн книгу.
– täiesti umbne – ja tühjad majad seisid ümberringi, kõik ajahambast puretud. Selles linnas polnud hingelistki. Juba kakskümmend aastat mitte hingelistki.
Läbi allee, mis koosnes niisketest raagus jändrikest, paistis VDNH hiiglaslik sissepääsukaar. On see vast kunstkamber: libaantiiktemplites olid välja pandud lootuselooted tulevasele hiilgusele. Hiilgus pidi saabuma varsti – homme. Ainult et homset ei saabunud.
Hukatuslik paik – VDNH.
Paar aastat tagasi elas siin veel igasugune rämps, aga nüüd polnud jäänud sedagi. Lubati, et kohe-kohe väheneb radiatsioonifoon ja võib hakata tasahilju tagasi tulema, näete, üleval kubiseb mutantidest, aga nemadki on elusolendid, kuigi moonutatud.
Välja kukkus vastupidi: jäine koorik sulas maapinnalt, maa hakkas hingama ja higistama, foon tõusis. Mutandid klammerdusid oma küünistega elu külge – ja kes jalga ei lasknud, see kõnges. Aga inimene istus maa all, elas metroojaamades ega kavatsenudki surra. Inimesele pole palju vaja. Inimene teeb igale rotile ära.
Loendur tärises, arvutas Artjomile doosi. Ei võta seda enam kaasa, mõtles Artjom, ainult närvi ajab. Mis vahet seal on, kui palju täis tiksub? Mida see muudab? Kuni töö pole tehtud, tärisegu või ribadeks.
„Las räägivad, Ženj. Las arvavad, et katus sõidab. Neid ju polnud siis… Tornis. Nad ei käi oma metroost ju üldse väljas. Kust nemad peaksid teadma? Katus… Ma pommitasin neid kõiki… Ma ju seletan: täpselt sellel hetkel, kui Ulman pani katusele antenni püsti… Kuni ta seda häälestas… Midagi oli. Ma kuulsin! Ei, raisk, ei viirastunud. Ei usuta!”
Liiklusssõlm tõusis tema pea kohal tagajalgadele, asfaldilindid hakkasid lainetama ja tardusid, raputades autod maha; need kukkusid, kuidas juhtub, kes neljale käpale, kes seljale, ja kõngesid sellistes poosides.
Artjom vaatas põgusalt ringi ja hakkas astuma mööda estakaadile viiva tee karedat väljasirutatud keelt. Minna polnud palju – ehk poolteist kilomeetrit. Järgmise keele juures turritasid Trikoloori kõrghooned, mis olid varem võõbatud pidulikult valgeks, siniseks ja punaseks. Aeg maalis hiljem kõik halliga üle, omamoodi.
„Aga miks ei usuta? Lihtsalt ei usuta ja kõik. Nojah, keegi ei kuulnud kutsungeid. Aga kust nad neid kutsungeid kuulavad? Maa alt. Keegi ei hakka ju ainult selle pärast üles minema… On ju õige? Mõtle ise: on see võimalik, et mitte keegi peale meie ei jäänud ellu? Kogu maailmas mitte keegi? Ah? Jama ju! Kas pole jama?”
Polnud tahtmist vaadata Ostankino teletorni, aga seda mitte näha polnud ka võimalik: keera sellest eemale või mitte, see pendeldab alati serva peal – nagu kriimustus gaasimaski klaasil. Must niiske, vaateplatvormi murdunud kepinupp; nagu oleks kellegi rusikas käsi maa alt välja tulnud, justkui oleks keegi hiiglane tahtnud maa alt pealispinnale tungida. Aga ta jäi kinni punasesse Moskva savisse, ta rudjuti jäika niiskesse maasse, rudjuti ja litsuti laiaks.
„Kui ma olin tookord tornis…” osutas Artjom peaga hillitsetult selle suunas, „kui nad kuulasid eetrit, üritasid kinni püüda Möldri kutsungeid… Läbi selle kahina… Olen valmis vanduma mille nimel tahes… Oli! Midagi oli!”
Alasti metsa kohal ulpisid kaks kolossi – Tööline ja Kolhoositar, tardunud oma kummalises poosis, nagu liugleksid jääl või keerutaksid tangot, kuid teineteisele otsa vaatamata, justkui sootud. Aga kuhu nad siis vaatavad? Huvitav, kas nad näevad oma kõrguselt, mis on silmapiiri taga?
Vasakule jäi VDNH kuradiratas, hiiglaslik nagu Maad pöörlema paneva mehhanismi hammasratas. Ratas seisis koos mehhanismiga juba kakskümmend aastat paigal ja roostetas nüüd tasakesi. Hoog oli otsa saanud.
Rattale oli kirjutatud „850”: nii palju aastaid täitus Moskval, kui see püsti pandi. Artjom arvas, et pole mõtet seda arvu parandada: kui pole kedagi, kes aega loeb, jääb aeg seisma.
Inetud ja rõõmutud pilvelõhkujad, mis näisid enne valge-sini-punastena, kasvasid poole maailma suuruseks: kiviga visata. Kõige kõrgemad hooned piirkonnas, kui mitte arvestada purustatud torni. Just see, mida vaja. Artjom ajas pea kuklasse, jõudis pilguga tippu. Sellest lõi kohe põlvedesse valu.
„Võib-olla täna…” päris Artjom küsimärgita, kuigi mäletas, et taeva kõrvad on pilvevatti täis.
Seal muidugi ei kuuldud.
Trepikoda.
Trepikoda nagu trepikoda ikka.
Koodlukk on kui vaenelaps, rauduks on elektrivooluta, majahoidja akvaariumis on kärvanud koer, postkastid kolisevad tuuletõmbuses plekiselt, neis pole kirju ega reklaamiprügi. Kõik on juba ammu kokku korjatud ja ära põletatud, et vähemalt käsigi soojendada.
All on kolm läikivat Saksa lifti, uksed avali ja kiiskava roostekindla sisikonnaga, nagu võiks neist igaühega praegu selle kõrghoone tippu tõusta. Artjom vihkas neid selle eest. Kõrval on tuletõrjekäigu uks. Artjom teadis, mis on selle taga. Oli juba kokku lugenud: nelikümmend kuus astet jalgsi. Kolgatale ikka jalgsi.
„Alati… Jalgsi…”
Ranits kaalus praegu terve tonni; see tonn surus Artjomi betooni, segas astumast, eksitas sammu. Aga Artjom astus ikkagi – nagu üleskeeratud; ja rääkis nagu üleskeeratud.
„Ja mis siis, et pole tõrje… rakette… Ükskõik… Pidid ju… Pidid ju veel kusagil… Inimesed… Ei saa olla, et ainult siin… Et ainult Moskvas… Ainult metroos… Maa ju… Seisab… Pole tükkideks purunenud… Taevas… Puhastub… Ei saa ju olla… Et kogu Maa… Ameerika… Ja Prantsusmaa… ja Hiina… Aga mingisugune Tai… See ei teinud ju kellelegi midagi… Seda pole ju millegi eest…”
Artjom polnud muidugi oma kahekümne kuue eluaasta jooksul käinud ei Prantsusmaal ega Tais. Ta ei leidnud peaaegu üldse vana maailma eest: jäi sündimisega hiljaks. Uuel maailmal on kasinam geograafia – VDNH metroojaam, Lubjanka metroojaam, Arbatskaja metroojaam… Ringliin. Aga vaadates harva kätte juhtuvates turismiajakirjades Pariisi ja New Yorgi fotosid, mida hallitus oli filtreerinud, tundis Artjom südamega, et need linnad on veel kusagil olemas, seisavad, pole otsa saanud. Võib-olla ootavad teda.
„Miks peaks… Miks peaks alles jääma ainult Moskva? See pole loogiline, Ženj! Saad aru? Pole loogiline! Tähendab… Tähendab, me ei suuda… Nende kutsungeid… Kinni püüda… Veel. Tuleb lihtsalt jätkata. Ei tohi käsi rüppe lasta. Ei tohi…”
Kõrghoone oli tühi, aga tõi siiski kuuldavale helisid, elas: rõdudest lendas sisse tuul, paugutas uksi, hingas vilinal liftišahtides, kahistas millegagi võõrastes köökides ja magamistubades, teeskles naasnud pererahvast. Aga Artjom ei uskunud teda enam, ei pööranud isegi ümber ega astunud külalisena sisse.
On ju teada, mis on rahutult paukuvate uste taga: paljaks röövitud korterid. Jäänud olid ainult põrandale laiali loobitud fotod – võõrad surnud olid pildistanud end mitte kellelegi mälestuseks – ja täiesti lohmakas mööbel, mida ei saa enda järel tarida metroosse ega teise ilma. Teistes majades olid aknad lööklaine tõttu eest lennanud, aga siin olid pakettaknad, need olid vastu pidanud. Ent kahe aastakümnega olid kõik kattunud tolmuga, justkui kae tõttu pimedaks jäänud.
Varem võis mõnes korteris endist peremeest kohata: tonksab gaasimaski londiga mõnda mänguasja ja nutab londi kaudu inisedes, kuulmata, et talle on astunud keegi selja tagant ligi. Aga nüüd pole enam ammu kedagi ette juhtunud. Keegi jäi lamama, auk seljas, selle oma lollaka mänguasja kõrvale, aga teised vaatasid teda ja said aru: üleval pole kodu ega ülepea midagi. Betoon, tellis, lörts, mõranenud asfalt, kollased luud, üleüldine kõdu, ja foon. Nii on Moskvas ja nii on kogu maailmas. Kusagil pole elu peale metroo. Fakt. Üldteada.
Kõik teavad seda peale Artjomi.
Äkki on otsatul Maal veel üks paik, mis on inimesele kõlbulik? Artjomile ja Anjale? Kõigile jaama asukatele? Koht, kus pea kohal poleks malmlage ja kus saaks kasvada taevani? Ehitada endale oma maja, panna alus oma elule ja asustada sealt aegamisi uuesti kogu lagedaks põletatud maa?
„Kõik meie omad… Paigutaks… Värske õhu kätte… Elaksime…”
Nelikümmend kuus korrust.
Oleks